ajal joon rohkem lahjat pilsnerit. Hakkab veel aeglasemalt sarve, kui tavaline. See on nagu orgasmi edasilükkamine. Jood lahjemat ja pikemalt ja lõpuks on ülihea. Need kanged õlled ei kõlba kuhugi. Tõstad pudeli suule ja enne kui ära jõuad võtta, on jutt juba üsna udune. Nagu pubeka vahekord. Nii kui sisse saad, nii kohe tulistad. Mõnikord ei jõua sissegi pista. Käid ringi nagu mõni lollakas, automaadivalang vasakus taskus loksumas.
Naabrimehe langetatud pea alla oli tekkinud väike lombike. Pisaratest. Verner tõmbas andunult suitsu ja piilus korraks kella. See hädavares oli oma finantstragöödia üksikasjad esitanud täpselt kolmveerand tunniga. Uudised jäidki täna nägemata. Verner tõusis, astus köögiakna juurde ja vaatas välja. Naaber nuuksus alistunult. Väljas prügikonteinerites askeldasid kaks asjalikku meest. Tundus, et maksuprobleemid polnud nende ampluaa.
„Mis ma teen, Verner?”
Üks prügikastimeestest keksis erutatult ümber kasti, vehkides Stockmanni kilekotiga, nagu oleks jõuluoste sooritama tulnud. Teine kükitas konteineris, kust ta aeg-ajalt püsti kargas ja paarilisele uhkelt mõne leiu ulatas. Igati mõistlik tööjaotus.
„Mis sa minu asemel teeksid, Verner?” nuuksus naabrimees.
Verner jälgis majaesist kadedakstegevalt asjalikku toimetust. Ei olnud seal rahamuresid, vaid ratsionaalne ellujäämistoimkond.
„Sinu asemel?” Verner kratsis mõtlikult habemetüügast. „Aknast hüppaks alla.” Kunagi neljandas või kolmandas klassis saadeti mind mingile koolidevahelisele võistlusele meie kooli esindama. Joonistamises. Nimelt arvas minu joonistusõpetaja, et olen ses vallas tegija. Mina olin vastu. Mulle tundus võistlemine sellises kategoorias kohatu. Kuidas saab joonistust mõõta? See ajas mind nii vihale, et ütlesin, et mina ei lähe. Õpetaja oli aga põikpea ja raius omamoodi meelitlevalt, et minusugune geeniusehakatis võiks seal klassi näidata. No kurat, mõtlesin, näitan teile klassi. Pandi siis kõik noored riigi pintsligeeniused ühte suurde saali istuma, anti paber, värvid ja kolm tundi aega, ning läks. Täpselt poole tunni pärast, kui tõsisemad loojad alles unistavalt lage uurides sähvatust ootasid, tõstsin mina oma töö hindamiskomisjoni ehmunud pilkude ette. Ühesõnaga au ja kuulsus läks kusagile mingi rajooni oivikule, samal ajal kui meie kool sai häbistava viimase koha. Tuju läks kohe paremaks.
Öö. Verner oli just jõudmas une viiendasse staadiumisse, kui korraga äratas teda seina tagant kostev lärm. Naabrinaise kriiskav betoonitagune hääl mõjus efektiivsemalt kui poolemeetrise läbimõõduga vana äratuskell. Kostis keskmise suurusega mööbliesemete purunemist, uste paukumist, odavavõitu keraamika klirinat. Seejärel imiteeris naabrimees surmavalt haavatud möirgavat ulukit ning vaikis äkitselt. Sekund hiljem kostis kusagilt kaugusest tume mütsatus ja Verner uinus taas. Kümne minutiga jõudis ta une kolmandasse staadiumisse. Sealt äratas ta uuesti kiirabi huilgamine. Unisena loivas Verner aknale ja jõudis märgata naabrimehe väärastunud keha, mida kaks parameedikut kanderaamil autosse lükkasid. Nüüd sai lõpuks rahus magada.
Kerge sammuga astus Verner järgmise päeva õhtul kodu poole. Päevastest asjatoimetustest väsinud, kuid õnnelik. Portfellis tassis mees äsjasoetatud firma pabereid. Verneri oma firma. Sada protsenti. Helge tulevik hämaras õhtuniiskuses. Jäi sada meetrit armsa trepikojani, kui selle ette vurav kiirabiauto Verneri kahe sogase lombi vahele naelutas. Meditsiinitöötaja talutas sidemesse mähitud naabrimehe ukseni, viipas siis käega hüvastijätuks ja punase triibuga auto võttis paigalt. Mida kuradit, mõtles Verner. Naabrimees – ja elus. Mossitades alustas Verner igaõhtust trepist ronimist. Siis aga, ei tea kust, tabas päästev mõte Vernerit otse otsaette, nii et viimased sammud läksid juba lustliku lennuga. Jõudes kolmandale korrusele, keeras ta otsustavalt oma uksele selja ning surus nimetissõrme naabri kellanupusse.
Huvitav, mitu õlut peab ära jooma, et mõni hea mõte tuleks? Või pole viga mitte koguses, vaid margis? Mida kuradit kõik need Vonnegutid ja Bukowskid jõid, et neil nii vahvad lood paberile tekkisid? Corona, Budweiser, Miller? Ja mis mul siin on: Pilseni tüüpi õlu, villitud eksklusiivselt Säästumarketile. Äkki ma tarbin liiga eksklusiivset märjukest ja see ongi põhjuseks, miks jutt üldse ei edene. Imelik, mul on viies lehekülg käsil, ja õllekestasid on üks, kaks, kolm, neli, viis. No kurat, Vonnegut, müts maha sinu ees. Mitmesaja-leheküljelised romaanid – peab ikka magu olema. Põiest rääkimata.
Kell oli mõnusalt üksteist täis tiksunud. Hommikul. Verner astus peatänava kohvikusse. Seal tervitas teda suurlinna turvaline, anonüümne sagimine. Väike ümar lauake leidis enda tagant rahuloleva mehe. Saabus valge põllega näitsik, tervitas ja küsis. Verner uppus hetkeks helesinistesse provintsitari silmadesse ja teatas oma soovi. Neiu keeras noogutades minekule, esitledes oma tasemel tuharaid ja tekitades sellega Vernerile veel teisegi soovi. Selle jättis ta enda teada. Nüüd oli aega ringi vaadata. Vernerit täitsa huvitas, et mis rahvas see pühal tööajal kohvikus logeleb. Vanamutid arvesse ei läinud. Nendes puudus intriig. Verner loetles üles kaks poppi tegevat hooletut abiturienti, ühe kõiki kahtlustava diskreetse paarikese ja kolm uudistavat turisti. Ning tema ise. Huvitav, kuidas võõras vaatleja teda, Vernerit, klassifitseeriks? Idanaabri külmaverelise luuraja või pohmellis unehäiretega sutenöörina? Mõlemad oleks päris uhked ametid. Ilmus näitsik, naeratus grammi võrra koketeerivam kui algul, ja asetas tellitu lauakesele. Verner vastas naeratusele jäiselt ja kohtus seetõttu tasemel tuharatega murdosa sekundi võrra varem kui eelmisel korral. Soov püsis endine. Täitsa tore oli lahkuvat teenindajat vaadata. Niipea kui teenindaja letini jõudis, viipas Verner ta jälle tagasi.
„Ma paluksin veel ka tänase lehe.”
Näitsik noogutas ning Verneri rõõmuks pööras taas tema poole kaks tuttavat kehakumerust. Saabus leht. Verner tänas ning enne kui sukeldus paberuudistesse, heitis veelkord tunnustava pilgu lahkuvatele tuharatele.
Töö juures oli Verner lehest ainult koomikseid lugenud. Töö ise oli nii tapvalt nüri, et seda mingite argiste päevauudistega vürtsitades oleks kergesti võinud suitsiidini jõuda. Seega olid Garfield ja Dilbert teatud mõttes Verneri elupäästjad. Nüüd, vaba ettevõtjana, ei peljanud ta alustada politseiuudistest. Verneri nägu tõmbus rõõmsaks. Uskumatut enesetappu kirjeldava artikli peategelase nimi ühtis Verneri naabrimehe omaga. Artikli autor, nooruke reporter, usutles nõutut politseikomissari, kes kahtles sügavalt säärase enesetapu võimalikkuses ilma kõrvalise kaasabita. Verner naeratas võidurõõmsalt ja tellis tuharatelt ühe väikese konjaki. Kalleima, mis kohvikus saadaval.
7.
Kättemaks
Kolm neljandikku kõigest on pask, mõtles Fred. Ta kergitas kannikat ja vaatas sitapotti. Tal oli õigus. Junnide hulk kusekollase vee suhtes vastas igati äsjasele avastusele, kuigi Fred polnud just väljaheiteid silmas pidanud. Mõnus oli sittuda. Eriti siis, kui pidid tükk aega kannatama, enne kui päästva klosetini jõudsid. Sool puhastus, hing puhastus. Kerges kehas kerge vaim. Tundus, et soolikas on selleks korraks puhas. Aga kuidagi kahju oli nii ruttu tõusta. Prill-laud oli mõnusalt soojaks istutud. Tavaliselt oli Fredil peldikus lugemine ühes, kuid seekord oli häda keset supermarketi külastust tabanud ning siin Fredil muidugi kirjandust kaasas polnud. No pole viga. Ongi rohkem aega enda ümber silmitsemiseks. Peldiku riiv rippus õnnetult väljaväänatuna. Mingid tõprad olid seda nii kõvasti logistanud, et pidas veel vaevalt ehk ühele või kahele ärritunud uksetõmbele vastu.
Otsekui äsjase analüüsi kinnituseks haaras kellegi kärsitu kämmal lingist ja tõmbas ukse valla nii, et vaene riiv kaarega vastasseina kraanikausside rivi alla vuhises.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
