style="font-size:15px;"> „Mis värv siis sobib? Kas see roosa?” näitasin ma talle kleiti.
„Roosa sobiks tütarlapse ristimiseks ideaalselt! Aga see on jaanuarikuu ürituseks liiga suvise moega.”
Ja muidugi viis ta mind siis poeretkele, sest iga uue ürituse jaoks on normaalne osta vähemalt üks uus rõivakomplekt, kui mitte rohkem, et oleks, mille vahel valida. Target. Macy’s. Marshall’s. Riidelademed kabiinidesse. Ostlemistööpäev. Saabusin pruuni kleidiga.
Ristimispeo hommikul selgus, et väikese Anna ristiemad (mõlemad Ameerikas kasvanud) on riietunud musta, ja naersid, kui ma mainisin, et mina kuulsin, justkui ristimisel ei tohiks musta kanda. Miks ei tohi?!
Moraal: nii nagu meditsiinis, nii ka uude kultuuri sisse elades tasub iga probleemi puhul võtta niinimetatud second opinion, mõne teise eksperdi arvamus.
…Ja ongi ristimispidu möödas: mu laps on kirikus piserdatud ja sisse pühitsetud episkopaali traditsiooni – lühidalt öeldes Inglise protestantismi kiriku Ameerika versiooni. Just sellesse kristluse harusse kuulub meie siinne perekond. Väikesel Annal on nüüd episkopaali tüdrukule kohaselt kaks ristiema ja üks ristiisa. Me oleme kõiki kohaletulnud sõpru ja sugulasi musitanud, ära kuulanud komplimendid laste kohta, kõhud täis söönud ja vastu võtnud kingitused, enamasti küll kinkeümbrikud.
Nüüd on käes järgmine päev: tänukaartidele mõtlemise aeg.
Enamik ameeriklasi ostab tänukaardid tosinakaupa pakkidena poest, täidab need – kindlasti käsitsi, see käib hea tooni juurde – ja saadab laiali. Omast kogemusest võin öelda, et see teeb seest soojaks, intiimselt käsitsi kirjutatud tänusõnad, mõeldud just sulle, isegi kui seal on kirjas vaid lause või kaks. Kui esimest korda sellest rituaalist kuulsin, meeldis see mulle kohe, ja juba tookord otsustasin ameerikalikku kommet omalt poolt edasi arendada. Kui tavalised tänukaardid rändavad enamasti paberikorvi, siis loodetavasti hoitakse alles need minu poolt aastate jooksul väljasaadetud, kus on ürituse peategelasest foto.
„Aitäh,” kirjutan ma nüüd tänukaardile, kuhu on kleebitud pilt väikese Anna ristimistanus peast – tal on seljas ristimiskostüüm, mille Justini vanaema õmbles 60 aastat tagasi oma esiklapsele, Justini emale. Meie Anna on kuueteistkümnes suguvõsaliige, kes seda nüüdseks kollaseks tõmbunud pikka kleiti ja äärisega tanu oma ristimisel kandnud.
Tütre suured silmad vaatavad mind fotolt. Mida ma peaksin kirjutama? Tavaline fraas tänukaartidel on: „Aitäh, et saite tulla meiega tähistama.” Kas ma mõtlen midagi personaalsemat ja huvitavamat välja?
Närin mitu pikka minutit pastakat. Sünnipäevapidude järel olen vahel kirja pannud konkreetse kingituse ja mõtte, kui hea on sellega mängida (kui ma seda arvan), vahel olen kirja pannud, kuidas meie elu on pärast pidu edasi läinud (kui olen jäänud itaalialikult hiljaks oma kaartide saatmisega; nagu Justini ema ütleb, oleks viisakas tänukaardid välja saata kolme-nelja kuu jooksul), aga seekord on peost möödas vaid paar päeva.
Tühi pind kaardil painab mind. Lõpuks leian: on midagi, mille kirjutamine on lihtne, annab hea tunde ja kindlasti sobib kõigile kaardisaajatele. See on fraas, mis paistab ka iga Ameerika dollari pealt.
„God bless,” kirjutan ma. Jumal õnnistagu.
Teine küsimus on ristimisjärgsel nädalal veel: mida teha kingiks saadud summadega? Ristimiskingituseks tuuakse enamasti raha, 100–200 dollari kaupa koguneb seda päris paras ports.
Kuidas panna see väikese Anna sirgumist ootama?
„Investeerige valitsuse võlakirjadesse,” soovitab John.
Mõtlen tagasi maailmalõputundele, mida paar õhtut tagasi tundsin, vaadates ameeriklaste võlgu elamise kunstist rääkivat dokumentaali. Mismoodi see särav oleme-kõik-kõigile-võlgu olukord siin riigis küll laheneb?
„Ei tahaks,” tunnistan.
„Mina ka mitte,” toetab Justin. „Kust me teame, et see riik üldse alles on selleks ajaks, kui Anna täisealiseks saab?!”
„Mida?!” John vangutab pead ja pakub järgmiseks, et ta võib Anna elu esimese rahaportsu investeerida aktsiaturul, kus ta nagunii iga päev „veidi mängib”.
Jälle avaldame leebet skepsist. Lepime kokku, et ootame, vaatame. Ega raha jänes ole.
Üheksa kuud hiljem täname õnne, et me ei lasknud Anna raha aktsiaturule panna, vaid jätsime selle lihtsalt pangakontole istuma.
Must September on tulemas, aga papa John ei tea veel seda.
KEEMIAST JA KÜLMKAPIST
Mõtlesin mõnda aega, et mu vaenulikkus sünteetilise keemia vastu toimib eelkõige minu peas: ma tean, et see on ohtlik tervisele ja keskkonnale, ja nii mõeldes hakkabki paha, kui näen selle kasutamist.
Täna sai selgemaks, et mul on füüsiline probleem. Ma tõepoolest ei kannata õhku paiskuvaid sünteetilise keemia aure. Võin üritada eirata igasuguseid asju, mis on minu peas ja südames, aga kopsude streigi vastu ei saa.
Istusin ennist ja lugesin ülakorrusel, kui tasapisi imbus mulle ninna kloorihais. Natukese aja pärast läksin kaks korrust alla, pesuruumi poole, ja juba keldritrepile astudes hakkas paha.
Millegipärast ikka läksin. Justini ema oli alustanud uue masinatäiega ning kogu pesuruum ja selle kõrval asuv suur Marta mängutuba haises hingematvalt valgendava kloori järele. Sealsamas oli Justini ema ja surtsutas Windexit, pesi pesuruumi. Võib-olla just nende kahe asja kombinatsioon oli see, mis lõi mu hinge peaaegu kinni. Põgenesin kaks korrust kõrgemale magamistuppa ja katsusin lahtise akna peal oma hingamist tagasi saada.
Kellel on olnud kunagi astma, see teab. Kusagil kopsude sees hakkab sügelema, kiskuma, ja sa ei saa parata, hakkad köhima. Ei saa järele jätta. Tead küll, et pead rahunema ja lihtsalt olema, aga ei suuda, köha haarab sind kaasa. Siis tuleb paanika, surmahirm, sest sa ei saa hingata. Mul oli esimesed kümme eluaastat astma, nii et mäletan neid hingematmisi ka lapsepõlvest.
Kui ma seal aknal kõõksusin ja köhisin, tuli Justini ema, häiritud.
„Mina seda küll ei põhjustanud!” ja: „Ma arvan, et sul on tolmuallergia” ja: „Kas sa järele ei saaks juba jätta?” Ma ei saanud vastata.
Rahunemine võtab aega. Praegu on atakist kõvasti üle tunni möödas: mul on silmad punased, kurgus ja kopsus kraabib ja pulss lööb kiiremini kui muidu, paanika ikka veel peksab sees. Sügavalt hingata ei julge, sest siis võib tulla uus köhahoog. Laman oma toas ja püüan vaikselt aega mööda lasta.
Olukord on traagiline, mõtlen ma lage vaadates. Olen selle pere minia ja olen lubanud, et elan siin majas koos lastega meie pikkade külaskäikude ajal. Nad ootavad, et tuleksime uuesti – suviti ja talviti vähemasti, aga miks mitte ka kevadpühadeks ja halloween’iks, loodavad nad, minu laste vanavanemad. Nad on suured puhtusearmastajad, kuid paraku tähendab nende puhtus võitlust bakterite, mikroobide, viiruste ja pisikutega, kasutades selleks kõikvõimalikke pihusteid, mis keemiatööstuse tipplaborid on suutnud kokku panna. Telereklaamide najal on nad õppinud seda „sõda mustuse vastu”. Kummaline, aga nende kopsud peavad sellele vastu. Nad kardavad igasuguseid muid asju: näiteks seda, et lapsed võivad akendest alla kukkuda või võõraste kommionudega rääkima hakata või ei saa tulevikus heasse kolledžisse sisse, aga seda ei oska
