nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Te olite mu moraalne ja materiaalne tugi, elasite üle minu korduvad rahakotikaotused ning rändasite koos minuga hoolimata palavikust ja hõõrutud jalgadest
SISSEJUHATUS
Istun Atlandi kohal lennukis ja ümisen John Denveri lugu „Leaving On a Jet Plane“. Mu mõtted ja tunded on kui puder ja kapsad. Ühelt poolt jätsin just hüvasti oma pere ja sõpradega, kellega ühendab mind järgmised üheksa kuud vaid virtuaalmaailm, kuid teisalt kõditab uudishimu, milline hakkab olema minu Costa Rica.
Kui olin 16aastane, sattusin juhuslikult noorteorganisatsiooni EstYES1 korraldatud rahvusvahelisele õppereisile, mis tol korral toimus küll Eestis, kuid mille kokkutulnud rahvaste paabel hõlmas peaaegu poolt Euroopat. See üritus avas ukse uude ja huvitavasse maailma, mis viis mind edasi erinevatele rahvusvahelistele noorsoovahetustele, seminaridele ja töölaagritesse. Tänu EstYESile hakkasin maailma ja inimesi nägema hoopis teise külje alt. Kogesin, et laias laastus on inimeste mured ja rõõmud igal pool sarnased – olgu siis Eestis, Hispaanias või hoopis Aafrikas. Erinevused seisnevad eelkõige pisiasjades, millest sünnivad ka kultuurišokid ja konfliktid. See kõik oli nii põnev, et minus süttis soov mõnda kultuuri täielikult sisse elada, ja parim võimalus selleks tundus veeta kusagil aasta vabatahtlikuna.
Pärast keskkooli lõpetamist pidingi esiti minema Saksamaale. Olin juba projekti välja otsinud ja nad olid nõus mind vastu võtma, kuid 18aastasena tundus kogu sellest paberimajandusest läbipuurimine lõpuks siiski liigse eneseületusena. Otsustasin minna kergema vastupanu teed ning leidsin end paar kuud hiljem hoopis Tartu ülikoolist meditsiinitudengina. Ülikoolielu oli parim aeg, mida olin senini elanud, ent samas kummitas kogu aeg see miski, mis oli tegemata jäänud.
Hippokratese vanne antud ja arstidiplom käes, oli maailm jälle valla. Otsustasin eirata kõiki sotsiaalseid reegleid ja vanemate kolleegide kommentaare stiilis „Liis, kus on sinu ambitsioon?“. Tegelikult olid mul ambitsioonid täiesti paigas. Ma ei õppinud arstiks sellepärast, et karjääriredelil kõrgele ronida, vaid soovist inimesi aidata. Tunnen, et just see on minu missioon, ja selle juurde on algusest saati käinud soovunelm minna tööle Aafrikasse. See tekkis mul kunagi ajalootunnis, kui õpetaja rääkis misjonäridest Aafrikas. Kirjutasin samal hetkel pinginaabrile paberilipaka peale, et minust saab õpetaja või arst – nende erialade inimesi olevat Aafrikas kõige rohkem vaja.
Vabatahtlikku tööd otsima hakates teadsin täpselt, et projekt peab olema seotud meditsiiniga ja eelistatavalt väljaspool Euroopat. Aafrikasse minekuks aga ei leidnud kahjuks midagi sobivat. Seevastu vaatas mulle juba esimesest brošüürist vastu võimalus töötada lastehaiglas Costa Ricas. Seekord ei jõudnud mu silmgi pilkuda, kui olin Euroopa Noorte büroole esitanud avalduse Euroopa Vabatahtliku Teenistuse kaudu rahastuse taotlemiseks.
Ma ei teadnud Costa Rica kohta midagi. Kuulusin nende inimeste hulka, kes küsisid: „Costa Rica? Hmm, seal on kohvi. Aga kus ta asubki? Kas see on mingi saar?“ Vahet pole, mõtlesin seejärel, mul on projekt lastehaiglas. Küll edaspidi näen, mida see riik endast kujutab, ning saangi geograafia paremini selgeks. Kui olla piisavalt seiklus- ja kultuurihimuline, siis on iga paik huvitav. Igal pool võib leida head ja halba ning see, mille eest leian, oleneb ju minust endast.
Jah, see kõik on ju väga ilus, aga katsu sa seda, et lähed riiki, millest sul endalgi suurt aimu pole, oma vanematele öelda. Uurisin välja, et Costa Ricat kutsutakse tänu tema looduslikule mitmekesisusele Ameerika Šveitsiks. Eestist on ta mõne ruutkilomeetri võrra suurem, kuid nende pisikeste piiride vahele mahuvad ilusad rannad, troopilised vihmametsad, vulkaanid, kohvi- ja banaaniistandused ning ulatuslik floora ja fauna. Ilm on pidevalt ilus, sooja keskmiselt 25 kraadi. Juulist oktoobri-novembrini on vihmahooaeg, aga mis see väike vihm ikka teeb?! Kuritegevus on seal teiste Ladina-Ameerika riikidega võrreldes väikseim ning majandus kõige paremal järjel. Mu Kesk-Ameerikas reisinud sõbranna teadis rääkida, et nii Guatemalas kui ka Nicaraguas levib arvamus, et costaricalased on ülbed, kuna nad peavad end eurooplasteks. Paljud põhjaameeriklased käivad seal operatsioonidel, kuna meditsiiniteenused on lihtsalt niivõrd palju odavamad ning samas heal tasemel. Lastehaigla, kuhu mina tööle lähen, on Ladina-Ameerika suurim ja arenenuim. Mida sa veel oskad tahta?
Kiire taustauuring tehtud, ootab mind ees jutuajamine vanematega. Emaga on mõnest küljest lihtsam. Lapsepõlves rääkis ta mulle unejutuna alatihti lugusid sellest, kuidas ta paljajalu Pariisis uitas, kuna kingad hõõrusid, kuidas ta Kuubal enese teadmata Fidel Castro aiast sidruni näppas või kuidas ta sõbrannaga Karpaatides käis: kahekesi ühe tuusikuga, ilma söögirahata, olles sunnitud lõpuks oma kella leivarahaks maha müüma. Seetõttu sai ehk tema minu seiklushimust paremini aru. Isa oleks meelsamini näinud, et läheksin tööle näiteks Soome või Rootsi, kui ma nii hirmsasti keskkonnavahetust ja reisida tahan. Rootsis saaksin boonusena ka kopsaka arstipalga. Miks ma aga tahan tasuta töötada? Sest minu tasu on rahast väärtuslikum: rahulolu ja õnn. Kui sulle vaatab otsa kaks väikest säravat silma ja sa tead, et just sina oled selle sädeme neis silmis süüdanud, siis on see parim palk maailmas. Uskuge mind!Praeguseks on mu teed mind Costa Ricast viinud edasi Rootsi ning teinud vahelepõike Tansaaniasse. Olen kogenud omal nahal kõiki kultuurišokke ja võõrutusnähte. Olen hõljunud õnne tipul ning elanud läbi kohutava depressioonilaine pärast Costa Ricast Eestisse tagasitulemist. Kõik oli seda väärt. Kui ma lõpuks siiski oma unistuste Aafrikasse jõudsin, avastasin, et Costa Rica on mu südame vallutanud ning seal ei olegi Aafrikale enam kohta. Ja ma kohe räägin teile, miks.
KEELEÕPE, KULTUURIDE KOKKUPÕRGE JA BÜROKRAATIA
Veebruarikuuks saan Euroopa Noortelt positiivse vastuse ja nüüd tuleb hakata agaralt hispaania keelt õppima. Minekuni on ju veel pool aastat aega! Kui mu tuttav norrakas sai eesti keele selgeks ainult raamatutest õppides, siis ei tohiks mul hispaania keele omandamine väga keeruline olla – algteadmised ladina keelest on ju siiski olemas.
Kahjuks vaibub kõige suuremgi ahvivaimustus kiiresti ning eneselegi märkamatult leian end tõsiasja ees, et juba nädala pärast lähen üheksaks kuuks teise riiki elama ning mu ainus lause kohalikus keeles on „Tere, kuidas läheb? Minu nimi on Liis“. Peale selle oskan öelda numbreid ja elementaarseid viisakusväljendeid „sí, sí, sí“ ning „gracias“2. Ja ometi olen lõpueksami kõrvalt ka hispaania keele tunde võtnud! Tundub, et tutvus esimese eheda costaricalasega on koos algteadmistega parim, mida mu keeleõpetaja Luis mulle annab.
Viimases keeletunnis saan teada, et Tallinnas viibib hetkel Costa Ricast pärit vahetusüliõpilane Carlos, kellega ma kärmelt kokku tahan saada. Sellist haruldast võimalust näha juba enne minekut osakest Costa Ricast ei saa ju ometi ainult endale hoida. Kutsun endaga kaasa Kairi, kes minuga samal ajal Costa Rica poole vabatahtlikuks suundub, ning läheme koos Carlose juurde. Põleme uudishimust: milline on üks costaricalane?
Carlos elab Tallinna vanalinnas ning ootab meid kortermaja sisehoovis, lai sõbralik naeratus näol. Ta on keskmisest lühemat kasvu, kergelt lokkis juustega, üsna kahvatu noormees. Ta ei vasta absoluutselt minu arusaamale ühest latiinost: juuksegeeliga klanitud tõmmust noormehest. Tervitamiseks surun talle kombekohaselt käe pihku, tema aga nõjatub ette, et mu paremale põsele tervitusmusi anda. Õigus, lõunamaade kombed! Toimin ise ka samamoodi ja hakkan teist põske ette pöörama, aga poolel teel löön hoopis oma nina vastu Carlost ära. Väike kultuuride kokkupõrge sõna otseses mõttes.
„Ei, Costa Ricas on ainult üks musi ühele põsele,“ naerab noormees.
Carlos elab teisel korrusel. Läheme kitsast trepist üles ning seame ennast köögis mõnusalt sisse. Esimese asjana pakutakse meile kohvi. Muidugi! Costa Rica on ju tuntud hea kohvi poolest. Loomulikult tahan ma proovida! Meile kohvivett keema pannes võtab Carlos ise aga suurest Red Bulli kastist ühe purgi energiajooki ja selgitab meie hämmingut nähes: „Ma ei ole tüüpiline costaricalane, ma ei joo kohvi.“
EstYES – Estonian Youth Exchange Service ehk Eesti Noortevahetuse Arengu Ühing.
Jah-jah-jah ja aitäh. (hispaania k)
