Hospital Mexico juurde ja oleme taas keset seda liikluskaost.
„Liis, pane käsi aknast välja!“ juhendab Johanna.
Esimese hooga ei saa ma aru, mida ta minult tahab, kuid keeran käsu peale akna alla ja pistan käe välja. Minu üllatuseks teeb kõrval olev auto meile selle märguande peale ruumi ning Johanna vahetab rõõmsalt rida.
„Sinised silmad ja heledad juuksed toimivad alati. Ma peaksin sind igale poole kaasa võtma,“ naljatab Johanna.
Haigla parklas on helkurvestidega mehed, kes aitavad parkida ja hoiavad autol ka silma peal. Teoreetiliselt.
„Nicaraguast tulevad isegi arstid siia tööle kasvõi parkijana. Selle töö eest teenivad nad rohkem kui kodumaal arstina töötades,“ jutustab Johanna.
Kiirustame haigla ukseni, sest külastusaeg hakkab läbi saama. Ukse ees on mitu turvameest, kes nõuavad meilt dokumenti ning panevad kirja, kelle juurde me läheme. Kõledaid treppe pidi jõuame veelgi kõledamasse osakonda.
„See on minu täditütar Lolly,“ tutvustab Johanna.
Tervitan ääretult kõhna tõmmut naisterahvast, kellest oleks justkui järel ainult luu ja nahk. Ta on parajasti ametis inglikujutise tikkimisega. Meid nähes ilmub ta näole lai naeratus ning ta silmad hakkavad rõõmust särama.
„Johanna, nii armas sinust, et sa mind vaatama tuled!“ hüüatab Lolly ning kallistab pikalt ja südamlikult Johannat. „Kas see ongi su kasutütar?“ uurib ta edasi, mulle otsa vaadates. „Kas sa hispaania keelt räägid?“ pöördub ta nüüd minu poole.
„Natukene,“ vastan ning proovin ennast puudulikus hispaania keeles tutvustada. See teeb jälle kõigile nalja.
„Ta saab natuke aru,“ parandab Johanna lustlikult.
Lolly on ääretult sõbralik ja üritab vaatamata oma haigusele naeratada. Tal on kaugelearenenud emakakaelavähk, mis on levinud sooltesse, ning seetõttu on teda mitu korda opereeritud. Teatud juhtudel eemaldatakse koos soolega ka pärasool ning soole kahjustamata osa tuuakse kõhunahale. Kogu väljaheide koguneb kõhule kinnitatud väikesesse kotikesse. Lolly on üks nendest.
Ta on kange naine, kes ei hooli oma haigusest ega jäta midagi haiguse tõttu tegemata. Ka rasketes olukordades proovib ta ikka naeratada ning näha elu helgemaid külgi. Eelmisel aastal oli tal planeeritud reis Londonisse, mille eel sattus ta taas haiglasse. Kangekaelselt ei jätnud ta reisi ära, vaid palus end varem haiglast välja kirjutada, ning lendas haigena Inglismaale sõbrannale külla.
Johanna ja Lolly vadistavad kiires hispaania keeles ning mul avaneb võimalus vahepeal ringi vaadata. Palatis on kümme voodit, mida on võimalik kardinaga eraldada. Haigla interjöör näeb väga õnnetu välja ja meenutab mõneti sõjafilmides nähtud laatsarette. Seintelt kukub krohvi ja värvid on täiesti masendavad. Vanades, tihedalt paigutatud vedruvoodites lebavad haiged, kelle ümber on kogunenud külastajad või vahel ka teised patsiendid. Puuduvad igasugused hügieenivahendid peale vee ja seebi. Ometi ei virise keegi ja haiged tunduvad kohati täitsa rõõmsameelsedki. Mina aga ei suuda endast välja saada mõtet: „Kuidas keegi siin üldse terveks saab?“
Õhtul koju jõudes uurib Johanna, kas mul on kõht tühi. Tundub, et olen toitunud värsketest emotsioonidest, sest näljane ma küll ei ole, kuigi on juba õhtu.
„Tahad sa kohvi?“ uurib Johanna.
Seda küsimust oleksin ma justkui hommikust saati oodanud, sest vastus tuleb kiiremini, kui ma mõteldagi suudan: „Jaa!“
„Victor õhtul tavaliselt ei söö, ta on vahepeal kohvi joonud. Kas sa tahaksid kaerahelbeid?“ küsib Johanna.
Mõte kaerahelvestest tundub mulle huvitavana. Ei tea, mis ta selle all mõtleb. Kuna mul kõht tõesti tühi ei ole, siis ei hakka ma ka järele uurima, vaid ütlen viisakalt ära.
Johanna teeb siis ainult endale. Ta paneb kaerahelbed kaussi, kallab veega üle ja asetab mikrolaineahju sooja. Ta teeb endale kohvi kõrvale kaerahelbeputru! See kodune tuttav hommikusöök kõlab õhtul kohvi kõrvale süües siiski intrigeerivalt. Hiljem saan aru, et see ei ole siiski ka siin tavaline õhtusnäkk ning puder kui selline on costaricalastele võõras.
Öösel magan kui laps ning kui ärgates kardina akna eest ära tõmban, ehmatan korraks ja mõtlen, et olen ilmselt väga kaua maganud. Päike on juba kõrgel taevas!
Johanna askeldab köögis: „Tere hommikust! Kuidas päike tõusis?“
Vaatan teda hämmeldunult, sest ma ei tea, kas kuulsin ikka õigesti. Kerge kohmetusega vastan: „Tere hommikust! Ei, ma nii vara üleval ei olnud, ma ei näinud.“
Johanna hakkab naerma ja kallistab mind, öeldes: „Ära kõike sõna-sõnalt ka võta! See küsimus on vanast ajast meiega kaasas käinud ja mõte on selles, et kuidas sa ennast ärgates tunned.“
Nüüd tuleb ka Victor, tervitab mind ja küsib samamoodi: „Kuidas päike tõusis?“
„Hästi,“ vastan rõõmsalt ning pilgutan Johannale silma.
Johanna teeb parajasti kohvi.
„Mis see on?“ uurin üllatunult, vaadates kaadervärki, millesse Johanna keevat vett kallab. See meenutab mulle justkui puidust raami küljes rippuvat sokki.
„See on chorreador,“naerab Johanna. „Sa ei ole vist kunagi midagi sellist näinud? Sellega tehakse siin kohvi. Näed, selle riide sisse on pandud kohvipulber ning me lihtsalt kallame vee peale,“ selgitab ta.
Olen hämmingus. See süsteem meenutab justkui filtrikohvi, kuid maitseb hoopis teistmoodi. Filtrikohvist ma väga ei pea, kuid see „sokikohv“ on ju midagi väga mõnusat.
Istume lauda. Victor ulatab mulle papaia, millest ta on ise suure tüki juba kaussi pannud. Mina mäletan papaiat ainult puuviljakonservidest, kui mingit väga puist ja vastikut asja. Võtan ettevaatlikult tükikese ja proovin niisama. Värske papaia tundub esiti natuke läila ja imelik.
„On ju hea?“ pärib Johanna ootusärevalt.
„Jaaaah… aga vajab harjumist,“ vastan pika mokaga.
„Meie sööme papaiat tavaliselt jogurti ja müsliga. Proovi!“
Katsetan viisakusest uuesti ning järgin kohalike eeskuju: raputan papaia peale müslit ning kallan selle Johanna tehtud maitsestamata jogurtiga üle. Lõikan lusikaga pisikese tükikese papaiat ja võtan hunniku müsliga jogurtit peale. Sel segul pole nagu vigagi. Mõnus pehme maitse. Papaia teeb jogurti magusaks ning jogurt peidab ära papaia liigse magususe. Tasapisi harjudes muutub see segu väga maitsvaks, mida Melba juures suisa taga igatsema hakkan.
Johanna on mulle justkui ema eest, kuigi oma nooruslikkuse ja energiaga võiks ta olla vabalt ka minu õde. Ta muretseb pidevalt selle pärast, et toit meid paksuks ei teeks. See on talle väga oluline. Samuti rõhutab ta pidevalt seda, et alati tuleb ilus välja näha, sest kunagi ei tea, millise nurga tagant võib Johnny Depp välja astuda.
„Liis, tead, Chayanne tuleb San Josésse. Oi, ta on nii kena! Täielik silmarõõm, kas pole?“
Pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei tea, kes see Chayanne on. Selle peale veab Johanna mind kohe arvuti juurde ning näitab Chayanne’i pilti. Tundub
