hommikupäikese pärast teen juba varakult kella viie-kuue paiku silmad lahti.
Õhtust saab vaikselt öö ning pidu kestab täies hoos. Vaatan, kuidas puujalgsed eurooplased kohalikega tantsides sammu üritavad pidada. Me oleme ikka naljakad küll! Huvitav, kas me kunagi saame oma puusi pooltki sama palju rütmi taktis liikuma, nagu kohalikud, kes on muusika ja tantsuga enam-vähem üles kasvanud? Meie jälgime paanikas oma jalgu, et õnnetusi vältida ja sammu selgena hoida. Rütmi jälgimisest ei tasu rääkidagi. Rütm? Mis see veel on? Ja mis te räägite, et liigutage puusi, kuidas ma seda teie meelest veel tegema peaksin?
Olin põhisammudega juba varem tuttav ning harjumuslikult vaatan juttu ajades ning tantsides jalgade asemel hoopis partnerile silma. Paistab, et kohalikud kombed seda ette ei näe. Nad ei ole selle silmavaatega teps mitte harjunud. Enamasti tantsin ACI suurima tantsulõvi president Manriquega. Igal peol salsatab ta seni, kuni tantsulisi jagub, ning ükski tüdruk ei jää tantsitamata. Ühtäkki tundub mulle, et Manrique on kuidagi närviline. Vahepeal naerab omaette ja siis küsib: „Kas kõik eestlased tantsivad nii?“
Kohmetun, sest mu tantsuoskus, tõesti, jätab soovida. Ega me, eestlased, ole üldiselt sellise puusaliigutamisega harjunud.
„Jah, ma kardan, et enamik.“
„Oi, siis ma tulen küll kohe Eestisse!“ vaimustub Manrique.
Ma ei saa midagi aru. Tema ikka vaatab mind, vahepeal ajab isegi sammu sassi, vaatab korraks maha ja ütleb: „Ma ei suuda.“
„No hästi, eks me tantsi siis uuesti, kui mul sammud selgemad on.“
„Ei, mis sa nüüd! Vaata ennast, teised võiksid sinult tantsutunde võtta. Aga su pilk. Sa vaatad ju silma!“
Pärast väikest naerupausi saab sellest alguse meievaheline uus võistlus: silma vaatamine. Kaotab see, kellel esimesena samm sassi läheb.
Tegelikult tähendab silma vaatamine siin hoopis seda, et sa flirdid oma partneriga. Hiljem selgub, et geist projektijuhile Erickule jäi mulje, et talle omal malbel kombel külge löön. Pean ka talle epistli oma kommetest. Minu jaoks näitab silmside ausust ja avatust, ma ei kannata valesid ega varjamist. Seega on silmside minu jaoks väga oluline osa suhtlemisest.
„Aususest ei hooli siin enamasti keegi. Vähemalt mitte noormehed, kellega tantsid. Nendel on vaid üks siht. Ja avatus… Usu mind, Liis, sa ei taha siin olla avatud,“ manitseb Erick.
Nüüdsest võtab Erick oma pühaks kohustuseks mulle õpetada, kuidas mitte silma vaadata. Iga kord, kui olen tubli olnud ja tantsides oma pilguga kuulekalt seina piielnud, saan Erickult tunnustava õlapatsutuse.
Esimesed kolm nädalat kestva sisseelamisperioodi ajal viibivad kõik vabatahtlikud San Josés. Selle aja jooksul lubatakse ajada korda meie paberimajandus, ning saame keele- ja tantsutunde. Keelt nii lühikese ajaga loomulikult selgeks ei saa, aga peab võtma, mis võtta annab, sest pärast seda lükatakse meid tundmatus kohas vette ja peame ise pinnal püsima. Rohkem keeleõpet meile ette nähtud ei ole.
Minu rühmas on kaks inglannat, kes ei ole elus sõnagi võõrkeelt pidanud õppima. Nende elu muutus Costa Ricasse tulles parajaks põrguks, sest siin ei jõua nad oma inglise keelega väga kaugele. Seetõttu on meie rühma tempo üliaeglane ning mul on tunne, et ei jõua ka nüüd numbritest ja nädalapäevadest kaugemale. Nii et kui leian Johanna riiulist oma lemmikraamatu „Väikese printsi“ hispaaniakeelse versiooni, siis hakkan sõnaraamatu abil seda lugema. Esialgu tuleb iga sõna järele vaadata, aga tasapisi läheb ka tempo kiiremaks ja sõnad saavad selgemaks.
Eestis alanud sekeldused bürokraatiaga jätkuvad ka siin. Riiki sisenedes teadsime, et viisa tehakse meile ACI kaudu. Ootame ja küsime, aga organisatsiooni vastus on kogu aeg sama: ikka veel ei teata midagi. Tundub, et Costa Rica viisa saamine on võimatum kui mistahes rahvusel USA viisa taotlemine. Lõpuks saabub kauaoodatud päev, mil meid migratsiooniametisse viiakse. Istume juba kambakesi bussi peale, kuid poolel teel saadetakse meid tagasi, sest lahti on läinud äikesetorm, mis tahab lähikonnas majakatuseid kaasa viia. Järgmisel päeval saame oma sõrmejäljed siiski rahulikult ära antud. Ametnik paneb kirja kõik sünnimärgid ja armid, küsib telefoninumbri ja aadressi, kus me elama hakkame, maja värvi ja akende arvu. Hea, et aiateivaste kõrgust ei küsita. Kuna mina Heredia kodus veel käinud ei ole, jään vastustega suhteliselt jänni. Olen enne üles kirjutanud maja värvi, kuid kõik ülejäänu mõtlen jooksvalt ise välja.
Pärast seda jääme otsust ootama. Euroopa kodanik võib riigis viisata viibida kuni kolm kuud. Kui see aeg läbi, tuleb paariks päevaks riigist lahkuda, et siis tagasi tulles saada passi uus tempel, millega saab uue 90 päeva riigis viibimise loa. Tegelikult soovitatigi meil passis olevast templist pidevalt koopiat kaasas kanda, sest tänavatel võib politsei õlale koputada ja seda nõuda.
Viisaotsuse vastust me ootama jäämegi. Rõõmustan vaikselt, et nüüd tuleb pooleldi sunniviisiliselt Panamas või Nicaraguas ära käia ning mul õnnestub Kesk-Ameerikat nii muuseas veelgi rohkem näha. Lõpuks väljastatakse meile siiski dokument, mis tõendab, et oleme vabatahtlikud ning et meie viibimine Costa Ricas on täiesti seaduspärane. Viisat ei saa meist keegi.
Oleme kõik väga põnevil ning kibeleme nagu väikesed lapsed nägema Costa Rica mitmekesisust, millest nii palju räägitud on. Tahame seda kõike kohe kogeda. Tutvumisnädalate jooksul teeme ka esimesed väljasõidud. Meid viiakse Tapantí rahvusparki, mida tuntakse ka Orosí rahvuspargi nime all. See on viie hektari suurune kaitseala, kus elutseb 45 liiki imetajaid, 400 linnuliiki ning 28 liiki roomajaid ja kahepaikseid.
Koguneme suure teatri ees ning mahutame end karjakesi liinibussi ära. Päike paistab ja ilm on imeilus. Sõidame bussiga umbes tunnikese Orosí linnakesse, kus ootame, et pargi kaudu organiseeritud mikrobuss meile vastu tuleks. Peagi jõuame metsavahi majakesse, mille on parasjagu vallutanud teine turistigrupp. Kui metsavaht vabaneb, viib ta meid oma auto kastis läbi vihmametsa jalutusraja lõppu, kus lööme esimese asjana oma pikniku üles. ACI esindajad on meie jaoks kaasa võtnud suure kotitäie võileibu ning mitme termosega kohvi. Istume väikesel platvormil, taamal laiumas rohelus nii kaugele, kui silm ulatub. Kauguses on näha ka kahte koske, mille suurust ei saa võrrelda ühegi Eestist tuttava kosega. Need kosed langevad kõrgustest: justkui algaksid kaugel keset metsa, et uhkeldada hetk oma iluga, ning suubuvad seejärel, juba allpool, tagasi rohelusse. Kuulda on vaid tormava vee kohinat ning linnulaulu, mis seguneb meie endi jutuvadaga. Nii rahulikult ei ole ma mõnda aega istunud. Mõnus on vahelduseks olla eemal San José kiirest elurütmist ning lihtsalt loodust nautida.
Pärast väikest kehakinnitust valib igaüks oma tee, et tagasi metsavahi majja jõuda. Jalutuskäigu alguses valitseb vaikus, kuulda on vaid linnulaulu ning ritsikate muusikat. Kõnnime metsarajal ning nende lopsakate puude ja värviliste õite vahel jalutades tunnen end imepisikese Alice’ina Imedemaal. Puude vahel tiirlevad koolibrid ja tohutult suured erksad taevasinised liblikad. Puude okstelt ripuvad liaanid ja ma justkui ootan, et Tarzan ühega neist mööda lendaks. Ahmin seda kõike jäägitult endasse. Ka mu kaaslased on looduse imetlemisega nii ametis, et me ei pane tähelegi, et oleme sihtpunktist kaugemale kõndinud. Ja siis ta tuleb. Vihm. Esiti on päris värskendav pärast mägises vihmametsas üles-alla turnimist end natuke niisutada. Keha ja meel on erksad ja rõõmsad ning peagi oleme läbimärjad. Mõneti teeb see kõik tuju veelgi paremaks, sest mulle meenuvad taas suvised vihmad lapsepõlvest. Maa meie jalge all muutub aina libedamaks ja libedamaks ning libastun sammu kiirendades poril ja kukun istuli. Püksid porised ja märjad, jätkan vapralt teekonda. Varsti libiseb ka minu kõrval kõndiv Lien ja siis kukume kõik üksteise võidu. Lapsik rõõm kasvab veelgi ning lõpuks oleme juba nii porised, et kasutame ära looduslikke liumägesid ja laseme mäenõlvadest
