ja pisisulisid leidub kõikjal, kuid ei ole neid siin midagi märkimisväärselt rohkem kui kasvõi Stockholmi raudteejaamas. Teiseks kardan kaotada ajataju või õiget teeotsa ning lõpetada teab kus. Tänavanimesid siin orientiiriks võtta ei saa, sest siin lihtsalt ei ole neid.
Nii ma siis seisan haigla värava ees oma helebeežis seelikus ja roosas pluusis nagu inglike kesapõllul. „Kssss, ksssss,“ kostab pidevalt. Ma juba tean, et tänavalt pole kassi mõtet otsima hakata; kiisukeseks olen mina ise. Olen sellest varem kuulnud ja lugenud, et ladina riikides kõlavadki naiste poole erinevad hüüded. Oma pikkuse, heleda naha ja juustega ning siniste silmadega on enamik eurooplasi silmatorkavamad kui kohalikud naised ning jäävad seetõttu tugevama hüüete laviini alla, mis on seda kummastavam, et me ei ole selliste ülevoolavate kommentaaridega harjunud. „Kui ilusad silmad“, „kui ilus sa oled“. Räägitakse, et naisterahvaid puistatakse aeg-ajalt üle ka suhteliselt vulgaarsete kommentaaridega, kuid isegi siis, kui neid siin praegu peaks üteldama, ei saa ma õnneks aru. Hiljem – kui ka kõige vürtsikamaid hüüdeid mõistan – olen neid juba niivõrd hästi ignoreerima õppinud, et ma lihtsalt ei kuulegi neid enam. Kord kui ühe meessoost sõbraga mööda linna kõnnin, jääb ta äkki jahmatades seisma: „Issake, kas me, tico’d, nii labased olemegi?!“ Mina aga ei pannud üldse tähelegi, et keegi mulle midagi oleks öelnud.
Täna siin haigla ees seistes tunnen end aga turismiobjektina, sest kõik sosistavad, näitavad näpuga ja vahivad. Mõned autojuhid on autoaknast enam-vähem välja roninud. Kohati tekib tunne, nagu seisaksin keset tänavat ihualasti. Kuid Marieli pole ikka veel.
Enamik Costa Ricasse tulnud vabatahtlikest ei tea ette, milline projekt neile määratakse. Mõned ei tea sedagi, millises linnas nad pesitsema hakkavad. Minul kui Euroopa Vabatahtliku Teenistuse toetusega tulnud vabatahtlikul on aga kõik juba varem kindlaks määratud. Tean täpselt, et minu projekt leiab aset selles mu selja taga kõrguvas San José lastehaiglas. Tegemist on Kesk-Ameerika suurima ja parima lastehaiglaga ning esialgse info kohaselt on minu kohuseks aidata arste ja õdesid onkoloogia- ning põletusosakonnas. Loomulikult eeldan, et minu abi hinnatakse ka arstikunsti vallas.
Ootan ja ootan. Tean juba costaricalaste kroonilist hilinemist kirjeldava „la hora tica“tähendust. Otsetõlkes „tico-aeg“ viitab Costa Rica ajaarvamisele ehk siis teisisõnu: tulen millal tulen. Hoolimata sellest muutun üsna närviliseks, sest ma ei ole sugugi kindel, et ootan ikka õiges kohas. Proovin Marielile helistada, kuid ta ei võta telefoni vastu.
Kõigest tund aega hiljem jõuab ta naeratades kohale ning me siseneme haiglasse tagaukse kaudu. Sõidame liftiga viiendale korrusele, kus asub Damas Voluntariasekontor.
Damas Voluntariase organisatsioon tegutseb juba 1960. aastast alates ning praeguseks kuulub iga Costa Rica haigla juurde rühm naisvabatahtlikke, kes panustavad meditsiinisüsteemi oma vaba aja, nõu, jõu ning eelkõige südamega. Palka nad ei saa, kuid tänulik naeratus patsientide suul on nendele enam kui küll. Tean ju isegi, et sageli võib üks naeratus olla palju tõhusam ravi kui kõik need keemilised ained, mida haiged tableti kujul päevast päeva võtma peavad. Peale selle toetab organisatsioon abivajajaid ka materiaalselt: lapsed ja nende vanemad saavad nende abil riideesemeid, mänguasju, raamatuid ja joonistustarbeid – kõike, mida haiglas olles vaja võib minna. Peredele, kellel ei jätku raha haiglasse või haiglast sõiduks, pakutakse bussipiletit või taksoraha. Samuti korraldatakse erinevaid üritusi lastele ja seminare lapsevanematele ning mitu korda kuus käivad erinevad maskotid ja klounid lastele kingitusi jagamas.
Meil palutakse oodata, kuni Damas Voluntariase president donja Yamilette kohale jõuab. Ootame jälle. Mariel vaatab närviliselt kella, sest ta peab kell 11.30 juba järgmise vabatahtliku tööpostil olema. Donja Yamilette jõuab meie juurde tund aega hiljem.
Proua tervitab meid oma karmil jämedal häälel ning kukub kiiresti midagi seletama. Ta räägib palju ja kõvasti ning nagu ma aru saan, oli ta unustanud, et me just täna ja just nüüd tulema pidime.
„Võtke istet,“ palub ta meil laua taha istuda ning teeb kiirülevaate siinsest töökorraldusest. Nii palju, kui aru saan, on järjekordselt tegemist nimekirjaga asjadest, mida teha ei tohi: ei tohi käia seeliku ega lühikeste pükstega; ei tohi kanda lahtiseid jalanõusid; ei tohi haigla ruumides liikuda söögi ega joogiga; ei tohi haigla piirkonnas suitsetada; ei tohi süüa personali sööklas, peame ise oma söögi kaasa võtma ja mikrolaineahjus soojaks tegema; ei tohi ehteid kanda; ei tohi fotosid teha; ei tohi sekkuda meditsiiniga seotud asjadesse mitte mingil määral. Ei tohi, ei tohi, ei tohi. Kogu selle „ei tohi“ jada peale tekib kerge äng: mida siis üldse tohib? Ja mida peab? Mida ma siin üleüldse tegema hakkan?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
