mõni linnaväline tee on varingute tõttu kinni. Mõnikord tabab varing maanteid, sest need on sageli ehitatud ümbritsevast piirkonnast madalamale. Siin ei üllata kedagi, kui inimesed maalihete tõttu hukuvad. Selle peale lihtsalt ohatakse emotsionaalselt, et milline katastroof, kuid tegelikult ollakse sellega harjunud.
See väike vihm, mis meid aeg-ajalt ikka läbimärjaks kastab, saab hakkama ilmvõimatuga. Nimelt nädal pärast kohalejõudmist ärkan ühel hommikul 40kraadise palavikuga. Mina, kellel peaaegu kunagi palavik ei tõuse, kes pole kunagi saanud endale lubada haige olemist. Samas pole see mingi ime, et haigeks jääd, kui hommikul äratab sind 30kraadine troopika, millele järgneb läbimärjaks saamine ning külmetades koju jõudmine.
Vihmast hoolimata jõuame siiski Johannaga üht-teist teha. Ta viib mind rahvusteatrisse kontserdile, kuhu minnes saan selga panna oma kõige ilusama kleidi ja jalga kontsaga kingad. Kohe, kui oleme linna jõudnud, tunnen ennast veidi tobedalt: olen nagu Gulliver liliputtide maal, sest kontsad teevad mind teistest peajagu pikemaks. Kui inimesed välja arvata, siis on kõik muu mu ümber sel päeval aga tuttavlik. Nimelt on rahvusteater üks vähestest – kuigi mitte ainus – elegantsetest ajaloolistest ehitistest San Josés. Siin asus ka varem teater, kuid see hävis 1888. aasta maavärina tagajärjel ning 1897. aastal ehitati asemele uuem ja uhkem, mis tänaseni San Josés ilutseb. Ehituse ümber oli omal ajal palju kisa ja kära, kuna riik rahastas ehitust kohviekspordi maksude arvelt. Teatri interjöör on vast luksuslikumgi kui fassaad. Kontsert ise ei olegi midagi erilist, kuid selleta ei oleks ma vast kunagi teatrisse sattunudki, et seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda.
Toredad tegemised Johanna ja Victoriga kestavad kogu minu Costa Rica aja ning võib öelda, et kuni praeguseni välja – nii Costa Ricas kui ka erinevates Euroopa riikides, kus meie teed ristuvad.
ESIMESED TUTVUSED, TANTSUD JA RETKED IMEDEMAAL
„Oi, Liis, seal on väga palav! Ja meeletult sääski!“ sädistab Johanna. Ta kuulis äsja, et lähen Costa Ricat tutvustavale seminarile Puntarenases Vaikse ookeani kaldal. See on esimene kontakt mind vastuvõtva organisatsiooni ACI Costa Rica 9 inimestega, kes suunavad vabatahtlikud edasi nende projektidele ning ulatavad abikäe seal, kus vaja.
Käime sääsetõrjevahendi ja päikesekreemi pärast lausa ekstra poes, sest siinne sortiment pidavat olema palju parem ja toimivam kui Euroopa oma. Kui sääsetõrjest rääkida, siis lõhna tugevuse järgi otsustades on siinsed vahendid päris kindlasti tõhusamad, sest see hais võiks elevandigi tappa.
Käes on mu Costa Rica kolmas päev. Johanna viib mind bussi peale nagu väikest last esimesel koolipäeval. Ka minu hinges on samasugune ärevus: kes on need inimesed, kellega järgneva üheksa kuu jooksul tõenäoliselt väga palju kokku puutun?
„¡Hola! Minu nimi on Lien,“ kõlab rõõmsameelne hispaaniakeelne tervitus. Lien on äärmiselt pikk tõmmu neiu Belgiast. Kuulen taustal veel hispaaniakeelseid fraase ning mulle tundub, et kõik teised oskavad juba rääkida. Kardan paranoiliselt, et mina olen ainus, kes valdab vaid elementaarseid sõnu. Kui kõik on bussi kogunenud ning alustame oma retke Puntarenasesse, saan aru, et ma ei ole oma keelemurega sugugi üksi. Kes oskab rohkem, kes vähem, kuid enamik on sarnasel „jah, tänan“ – tasemel nagu minagi.
Peale välismaalastest vabatahtlike on bussis ka kohalike organiseerijate punt. Satun rääkima Wilsoniga, kes töötab juhtumisi San José lastehaigla erakorralises vastuvõtus meditsiiniõena. Samas haiglas, kuhu ma tööle lähen. Ta ise käis aastaid tagasi vabatahtlikuna Inglismaal ja nüüd võtab aeg-ajalt ACI üritustest osa. Tundub, et üks tähtis tutvus on loodud. Haigla on ilmselt suhteliselt suur ning ega meie teed tööl olles pruugigi ristuda, kuid hea on teada, et nende seinte vahel võib kohata ühte tuttavat nägu.
Puntarenase laager kestab kolm päeva. Selle ajaga peaksime saama selgeks põhitõed Costa Rica kohta ning jõud-ma üksteisega tutvuda. Meid, vabatahtlikke, on kokku 27. Enamik tuleb Euroopast: Saksamaalt, Prantsusmaalt, Belgiast, Inglismaalt, Rootsist, Šveitsist, Soomest ja Eestist ning üks noormees on pärit Ameerika ühendriikidest.
Seminaril tutvustatakse meile Costa Ricat ja ICYE10 programmi põhireegleid. Pärast esimest seminaripäeva, mil meile räägitakse turvalisusest, hakkab mulle aina enam paistma, et selles riigis ei tohi mitte midagi teha, sest kõik on liiga ohtlik. Tänaval kõndides peab igaühte suhtuma kui potentsiaalsesse sulisse, kelle maiuspalaks on valge turist ehk gringo11. Samuti tuleb tänaval kõndides oma maisest varandusest kümne küünega kinni hoida, ise sealjuures loomulikult käitudes. Ei tohi olla liiga krampis ja samas ei tohi ka valvsust kaotada. Tuleb jälgida, kes su taga kõnnib, kuid samas ei tohi üle õla tagasi vaadata. Tänaval pildistamine on samuti välistatud, sest see on parim moodus oma fotokast ilma jääda. Latiinoelu keskmeks on baarid ja klubid ning turistidele on ööelu seega otsekui kohustuslik tuuri osa, samas hoiatatakse meid taas, et see on meie jaoks kõige ohtlikum maailm. Seda kõike arvesse võttes on õhtul väljas käia soovitav vaid koos kohalikega, peol peaks olema kaine ning raha ja krediitkaarte ei tohiks samuti kaasa võtta.
„Aga ärge muretsege!“ julgustab meid sõbralikul ja entusiastlikul häälel Mauricio, üks seminari juhtidest. „Kasutage oma vaistu ja kainet mõistust, nii ei juhtu teiega midagi. Halvad asjad juhtuvad ainult siis, kui te ise rumalad olete. Näiteks mina. Ma olen kolm korda varaste küüsi sattunud. Kõigil kordadel olen purupurjus olnud. Vähemalt on mul nii palju mõistust peas olnud, et ei ole kellelegi kunagi vastu hakanud. Jätke see ka meelde, et kui keegi relva ähvardusel teilt raha nõuab, siis andke talle kõik, mis teil on. Ja kui tal ka relva nähtaval pole, siis ärge olge liiga julged, tal kindlasti on relv.“
Taksodest võib valida ainult punaseid autosid, mille uksel on kollane embleem, ning alati tuleb nõuda, et nad takso-meetri käima paneksid: „La maría, por favor“12. Taksojuhtidel pidavat olema komme vedada turiste ringiga ümber linna, nagu vanal heal nõukaajal Eestis. Ah, millest me räägime! Tegelikult juhtub seda turistidega Eestis siiamaani. Aasta hiljem sõidab mu costaricalasest sõber Charles Tallinna sadamast Mustamäele 500 Eesti krooni eest. Kust see turist peakski teadma, mis teed pidi kuhugi minema peab?
„Tüdrukud,“ manitseb meid Mauricio. „Teie ei tohiks siin üksi üldse taksoga sõita, sest ka taksojuht on inimene… Nii mõnigi kord on ette tulnud, et kena neiu võtab takso, ja heal juhul piirdub asi siivutute ettepanekutega, kuid võib minna ka kehvemini.“
Räägitakse ka malaariast. See on üks väheseid asju, mida pole põhjust eriti karta, sest siin kandis malaariat enam-vähem ei esine ning profülaktilisi ravimeid seega võtma ei pea. Sääskede ja muude putukatega levib siin aga teisi haigusi. Ja sääski, uskuge mind, on siin palju! Isegi rohkem kui jaanipäeval Peipsi-äärsetes võsades! Põhiline haigus, mida tuleb karta, on dengepalavik, mille kurjemad vormid põhjustavad organismis verevalandusi, mis võivad kiiresti surmavalt lõppeda.
„Aga ärge muretsege! Enamasti peate raske vormi saamiseks väga palju vaeva nägema ja enne kergema vormi läbi põdema,“ lohutab Mauricio. Ei kõla just liiga julgustavalt, kuid ennast sääsevõrku mähituna tuppa lukustama ka ei hakka. Elamine on nagunii see kõige ohtlikum haigus maailmas.
Pärast šokiteraapiat õpetatakse meile salsat ning tutvustatakse uut peokaaslast, kes saadab meid truult igal peol. Tema nimi on Cacique, kohalik suhkruroo puskar. Caciquet juuakse nagu tekiilat, sidruni ja soolaga. Kui nüüd päris aus olla, siis sidrun ja sool teevad oma töö ning ka kõige kehvema alkoholi maitse kaob.
Üle kogu kämpingu kõlavad kuumad salsarütmid. Õhtu on imeilus. Leian end tähistaeva all basseinis mõnulemas, palmid pea kohal laiumas. Täpselt nagu filmis! Ainult peen kokteil
Asociación Cultural de Intercambio – välisvahetuste kultuuriliit. (hispaania k)
ICYE – International Cultural Youth Exchange, rahvusvaheline kultuuriline noortevahetus. (inglise k)
Levinuma versiooni kohaselt tuleneb sõna rohelist mundrit kandnud ameeriklaste vastu kasutatud väljendist „
Maria, palun! Mariaks kutsutakse taksomeetrit. Nimi viitab neitsi Maarjale, tõenäoliselt kui aususe kehastusele. (hispaania k)
