tead täpselt, mida on vaja teha. Ning kui sa siis peaksid otsustama pühenduda kestvale eneseleidmisteekonnale, areneb sinus välja tohutu lugupidamine tolle vastu, kes sa tegelikult oled. Alles siis hakkad sa hindama selle nõuande tõelist sügavust: “Eelkõige ole ustav endale.”
TEADVUST ÄRATADES
„Kuram, mul ei tule ta nimi meelde. Mis ta nimi on? Neetud, juba ta tulebki. Mis see oli… Sally? … Sue? Ta ju alles eile ütles mulle. Mis mul viga on? See on nüüd küll piinlik.”
Juhul kui sa veel märganud ei ole, siis sinu pea sees käib katkematu vestlus, mis ei lõpe kunagi. Vestlus muudkui jätkub ja jätkub. Oled sa kunagi mõelnud, milleks see vestlus vajalik on? Millest sõltub, mida öeldakse ja millal öeldakse? Kui palju sellest kõigest on tõde? Kui palju sellest kõigest on üldse tähtis? Ja kui sa praegu just mõtled, et “Ma ei tea, millest jutt käib. Mul küll mingeid hääli peas ei ole!”, siis just sellest häälest me räägimegi.
Tark oleks võtta hetk aega, et seda häält lähemalt vaadelda ning teda paremini tundma õppida. Aga probleem on selles, et objektiivsete hinnangute andmiseks üksnes hetkest ei piisa. Tuleb tunduvalt rohkem aega võtta ning jälgida, kuidas vestlus areneb. Autoroolis olles kuuled näiteks selliseid sisemisi vestlusi:
“Kas ma mitte ei pidanud Fredile helistama? Oleks jah pidanud. Issand jumal, kuidas ma küll selle ära unustasin! Ta saab nii vihaseks. Võibolla ei räägi ta minuga enam kunagi. Võibolla ma peaks peatuma ja kohe talle helistama? Ei. Ma ei taha praegu autot kinni pidada…”
Pane tähele, et see hääl mängib vestluse mõlemaid osapooli. Häälel pole vahet, kummal poolel ta on, peaasi, et saaks edasi rääkida. Kui sa oled väsinud ja üritad magama jääda, ütleb hääl su peas:
“Mida ma ometi teen? Ma ei saa ju veel magama minna. Ma unustasin Fredile helistada. Autos oli mul meeles, aga ma ei helistanud. Kui ma nüüd ei helista… Oot, liiga hilja on. Praegu ma küll ei peaks talle helistama. Kuidas ma üldse sellise asja peale tulin. Ma pean nüüd magama jääma. Oi kuram, nüüd ma ei saa magama ka jääda. Ma pole enam väsinud. Aga homme on mul ju tähtis päev ning ma pean vara tõusma.”
Pole ime, et sa magada ei saa! Kuidas sa üldse lubad sellel häälel kogu aeg endaga rääkida? Isegi kui see hääl räägiks ainult rahustaval toonil ja ainult head, segaks see sind ikkagi kõiges, mis sa teed.
Kui oled veidi aega oma sisemist häält jälginud, siis märkad sa esimese asjana, et see hääl ei jää kunagi vakka. Niipea, kui sa ta omapäi tegutsema jätad, ta muudkui räägib. Kujuta nüüd ette, et sa näed kedagi, kes käib ringi ja kogu aeg räägib endamisi. Sa mõtleksid, et see on kummaline. Sa mõtleksid, et “Kuna ta ise räägib ja kuna ta ise kuulab, siis ilmselgelt ta ju teab ette, mis ta ütlema hakkab, enne kui ta seda ütleb. Ehk et mis selle asja mõte on?” Sama kehtib ka selle hääle kohta sinu peas. Miks ta räägib? Sina oled see, kes räägib ja sina oled see, kes kuulab. Ja kui see hääl vaidleb iseendaga, siis kellega ta vaidleb? Kes selle vaidluse üldse võita võiks? See on väga segadusseajav. Kuula näiteks seda:
“Ma arvan, et ma peaks abielluma. Ei! Sa tead ju, et sa pole selleks valmis. Pärast kahetsed. Aga ma armastan teda. Ole nüüd, Tomi suhtes tundsid sa samamoodi. Vaat kui sa temaga oleks abiellunud.”
Kui sa tähelepanelikult jälgid, siis näed, et see hääl teeb kõik, et aina edasi rääkida. Ta vahetab hetkega pooli, kui vaja. Ja ta ei jää vait isegi siis, kui ta saab aru, et ta on eksinud. Siis ta lihtsalt mugandab oma seisukohta ning muudkui aga jätkab. Tähelepanelik olles näed neid mustreid selgelt. See on tegelikult üsna šokeeriv avastus, kui sa esmakordselt märkad, et su meel pidevalt räägib. Võid teha mannetu katse ning teda karjudes vaikima sundida. Kuid siis sa mõistad, et see on üksnes hääl sellesama hääle peale karjumas:
“Jää vait! Ma tahan magama jääda. Miks sa pead kogu aeg rääkima!”
Selge see, et niiviisi häält vaigistada ei saa. Parim viis end sellest lakkamatust lobast vabastada on ikkagi hetkeks aja maha võtmine ning objektiivne vaatlemine. Lihtsalt vaatle seda häält kui vokaliseerimismehhanismi, mis on võimeline jätma muljet, justkui keegi räägiks sinuga. Ära täpsemalt juurdle selle üle, lihtsalt märka. Mida iganes see hääl ütleb, see on ikka sama. Pole vahet, kas ta ütleb meeldivaid asju või õelaid asju, maiseid asju või vaimsed asju. Pole vahet sellepärast, et see on ikka üksnes hääl sinu peas. Ning tegelikult ainus viis sellest häälest distantseeruda on lõpetada tema jutu lahterdamine. Tee lõpp arusaamale, et osa sellest, mis hääl ütleb, käib sinu kohta, ning osa ei käi. Kui sa kuuled häält rääkimas, siis ilmselgelt see ei ole sina. Sina oled see, kes seda häält kuuleb. Sina oled see, kes märkab, et hääl räägib.
Sa ju kuuled, kui see hääl räägib, eks? Tee, et ta ütleks sulle just praegu “Tere!”. Ütle seda kohe mitu korda järjest. Nüüd karju seda oma sisimas! Suudad sa kuulda, kuidas sa enda sees “tere” ütled? Muidugi suudad. Hääl räägib ja sina märkad, kuidas ta räägib. Probleem on selles, et on lihtne märgata, kui hääl ütleb “tere”, kuid on raske näha, et ükskõik, mida see hääl ka ütleb, siis hääl ikkagi lihtsalt räägib, ja sina oled see, kes kuulab. Mitte midagi sellest, mis see hääl ütleb, ei käi kuidagi rohkem sinu kohta kui ülejäänud jutt. Kujuta näiteks ette, et sa vaatad kolme eset – lillepotti, fotot ja raamatut – ning siis sinult küsitakse, et milline nendest esemetest oled sina. Sa ütleksid “Mitte ükski nendest! Mina olen see, kes vaatleb, mille sa minu ette oled asetanud. Vahet pole, mis esemed need on, mina olen alati see, kes vaatleb.” Niiviisi vaadeldes erinevate esemete tajumine toimubki. Sama kehtib hääle kohta peas. Vahet pole, mis ta ütleb, sina oled ikka see, kes öeldavast teadlik on. Niikaua, kui sa arvad, et osa öeldavast kehtib sinu kohta ja osa mitte, puudub sul objektiivsus. Sa võid küll tahta arvata, et sina oled see osa häälest, mis ütleb ilusaid asju, aga tegelikult on see ikkagi üksnes hääl, mis räägib. Sulle võib küll meeldida, mida hääl räägib, kuid see pole sina.
Kõige tähtsam eeldus tõeliseks arenguks on mõistmine, et sina ei ole hääl oma peas, vaid sina oled see, kes seda häält kuuleb. Kui sa sellest aru ei saa, siis sa üritad endiselt mõistatada, milline osa kõigest sellest, mis hääl ütleb, on see päris sina. Sellise eneseleidmise eesmärgil käivad inimesed paljustki läbi. Nad tahavad aru saada, milline nendest häältest, milline nendest isiksuse aspektidest on see, kes nad tegelikult on. Vastus on lihtne – mitte ükski neist.
Kui sa vaatled häält objektiivselt, jõuad peagi järeldusele, et suur osa öeldust on tähtsusetu. Enamik jutust on lihtsalt aja ja energia raiskamine. Tõtt-öelda kulgeb suur osa elust sinu mõjualast kaugelt väljaspool ega sõltu sellest, mida su meelel selle kohta öelda on. See oleks nagu istuda öösel üleval ning hakata otsustama, kas lubada päikesel järgmisel hommikul tõusta. Tegelikkuses päike tõuseb ja päike loojub. Mustmiljon asja toimub selles maailmas. Mõtle palju tahad, kuid elu kulgeb ikkagi omasoodu edasi.
Õigupoolest ei ole sinu mõtetel sellele maailmale kaugeltki nii suurt mõju, kui sa arvata sooviksid. Kui oled objektiivne ja kõiki oma mõtteid jälgid, siis näed, et suuremal osal nendest ei ole mingit tähtsust. Neil ei ole mingit mõju millelegi ega kellelegi peale sinu enda. Nad lihtsalt panevad sind parasjagu toimuva, minevikus toimunu või tulevikus toimuva osas paremini või halvemini tundma. Kui sa kulutad aega lootmisele, et äkki homme ei saja, siis sa raiskad oma aega. Sinu mõtted ei mõjuta vihma. Ühel päeval sa mõistad, et sellel lakkamatul sisemisel lobal ei ole mingit otstarvet, ja et ei ole mingit põhjust pidevalt asju selgeks mõelda üritada. Lõpuks sa näed, et probleemide tegelik põhjus ei ole elu. See on meele poolt elu suhtes loodud ärevus, mis tegelikult probleeme tekitab.
Nüüd tekib tõsine küsimus – kui hääle poolt
