sul ei jäägi muud üle, kui lasta end sellel kaasa haarata. Peadpööritav. Kolmedimensiooniline. Kõikjal sinu ümber. Kõik sinu meeled tõmbavad sind kaasa – nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine, puudutamine – samuti sinu mõtted ja tunded. Aga sina istu vaikselt enda sees ja vaatle neid objekte. Just nagu päike võib olla taevas ühe koha peal ja ikkagi oma kiirgavat valgust kõikjale välja saata, nii ei pea ka teadvus oma keskmest välja tulema, et mõtteid, tundeid ja kehalisi objekte teadvelolekuga valgustada. Kui sul on kunagi tarvis oma keskmesse tagasi tulla, siis lihtsalt ütle oma sees “tere!”, uuesti ja uuesti. Ja pane tähele, et oled sellest mõttest teadlik. Ära juurdle sellest teadlik olemise üle, see oleks lihtsalt järjekordne mõte. Lihtsalt lõdvestu ja ole teadlik sellest, kuidas sa “tere!”-t oma meeles muudkui edasi kajamas kuuled. See on keskmes oleva teadvuse troon.
Nüüd liigume väikselt ekraanilt suurele ekraanile. Õpime teadvust filmi näitel tundma. Kinno minnes lased sa filmil ennast kaasa haarata. See käib kinoskäimise juurde. Filmi vaadates kasutad sa kahte meelt – nägemist ja kuulmist. Ja on väga tähtis, et need meeled oleksid sünkroonis. Kui nad pole sünkroonis, siis ei oleks sa filmist pooltki nii kaasa haaratud. Kujuta ette, et vaatad James Bondi filmi ning heli ei ole stseenidega sünkroonis. Selle asemel, et lasta end filmi maagilisel maailmal kaasa tõmmata, oleksid sa endiselt vägagi teadlik sellest, et istud kinosaalis ja et midagi on väga valesti. Aga kuna tavaliselt on heli ja stseenid omavahel täiuslikult sünkroonis, siis haarab film sind endasse ning sa unustad, et sa kinosaalis istud. Sa unustad oma mõtted ja tunded ning sinu teadvus on suunatud filmile. Seal on tegelikult üsna fenomenaalne vahe – ühel juhul istud sa külmas pimedas kinosaalis võõraste inimeste keskel ja teisel juhul oled oled sa filmist nii haaratud, et ei teadvusta ümbritsevat mingilgi viisil. Võib lausa isegi nii olla, et kui on väga haarav film, siis ei pruugi sul terve kahe tunni jooksul olla mingitki teadlikkust enese kohta. Seega, heli ja pildi sünkroonsus on väga oluline selleks, et teadvus oleks täielikult kaasa haaratud. Ja need kaks on ju ainult kaks sinu meeltest.
Mis oleks, kui su filmikogemus hõlmaks ka maitsmist ja haistmist? Kujuta ette, et kui filmis keegi sööb, siis samal ajal tunned ka sina seda maitset ja koged samu lõhnu. Kindla peale haaraks selline kogemus sind täielikult endasse. Sissetulevate aistingute hulk on kahekordistunud ja seega ka nende objektide hulk, mis sinu teadvuse tähelepanu võivad köita, on kahekordistunud. Kuulmine, nägemine, maitsmine, haistmine ja me isegi ei ole veel maininud kõige kaalukamat – puudutamist – kas sa üldse läheksid kinno, kus ka puudutamisaisting on osa filmikogemusest? Kui panna kõik viis meelt korraga tööle, siis pole sul võimalustki. Kui nad kõik oleksid sünkroonis, siis oleksid sa täielikult filmi kogemisse haaratud. Aga siiski, mitte ilmtingimata. Kujuta ette, et oled kinos ning isegi vaatamata sellisele peadpööritavale aistilisele kogemusele tundub film sulle siiski igav. See lihtsalt ei võida su tähelepanu ja su mõtted hakkavad ringi uitama. Hakkad mõtlema, et mida sa koju jõudes teed. Hakkad mõtlema, et mis sinuga minevikus toimus. Mõne aja pärast oled juba nii mõtetesse vajunud, et oled vaevu teadlik sellest, et filmi vaatad. Nii juhtub hoolimata sellest, et endiselt koged sa filmi kõigi oma viie meele kaudu. See on võimalik ainult põhjusel, et su mõtted ei sõltu filmist. Mõtted annavad su teadvusele alternatiivse fookuspunkti.
Nüüd kujuta ette, et lisaks sellele, et filmikogemus hõlmab kõiki viite meelt, on ka sinu mõtted ja tunded ekraanil toimuvaga sünkroonis. Sellisel juhul sa kuuled, näed ja tunned maitseid ning lisaks hakkad tundma ka tegelaskuju tundeid ja mõtlema tema mõtteid. Tegelaskuju ütleb: “Ma olen nii närvis. Kas ma peaks talle abieluettepaneku tegema?” ja sa tunned, kuidas sa ebakindlusega täitud. Nüüd on meil olemas kogemuslik täispakett – viis füüsilist meelt, lisaks mõtted ja tunded. Kujuta ette, kuidas oleks sellises kinos käia ning sellisest kogemusest end kaasa haarata lasta. Ettevaatust – see oleks lõpp sinu eneseteadvusele. Kõik objektid, millele teadvus saab olla suunatud, on sünkroniseeritud. Kuhu iganes su teadvus satub, ikka on see osa filmist. Hetkest, mil film hakkab mõtlemist kontrollima, on lõpp. Enam ei eksisteeri “sind”, kes saaks mõelda: “Mulle ei meeldi see film. Tahan ära minna.” Sest see oleks filmist sõltumatu mõte, kuid kõik sinu mõtted on ju filmi poolt üle võetud. Nüüd oled sa täiesti kadunud. Kuidas sa sellest üldse kunagi välja saad?
Nii hirmus kui see ka ei tundu, siis selline nõiaring on ka su elu. Kuna kõik objektid, millest sa teadlik oled, on sünkroniseeritud, oled sa täiesti kaasa haaratud ja sa ei ole enam teadlik, et eksisteerid neist objektidest eraldi. Vastavalt nähtule ja kuuldule muutuvad ka mõtted ja tunded. Võtad selle kõik endasse ning sinu teadvus on täielikult kaasa haaratud. Kuni sa ei ole oma teadvuse troonil kindlalt kohal, ei ole sa ka selle kõige taustal teadlik sellest, et sina oled see, kes seda kõike jälgib. See ongi kaotsiminek.
Kaotsiläinud hing on teadvus, mis on omadega kukkunud punkti, kus ühe inimese mõtted, tunded ning nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, puudutamis- ja haistmisaistingud on kõik omavahel sünkroniseeritud. Kõik see koguneb ühte punkti kokku. Ja siis teeb teadvus, millel on võime olla teadlik millest iganes, vea ja fokusseerub sellele ühele punktile liiga teravalt. Ja kui teadvus sellest kogemusest täiesti läbi imbub, kaotab ta võime ennast iseendana tunnetada. Ta tunnetab ennast objektidena, mida ta kogeb. Teisisõnu, sa tajud, justkui oleksid sina need objektid. Sa arvad, et sa oled oma kogemuste summa.
Just niimoodi sa ennast tunneksid, kui ühte sellist uudset filmi vaatama läheksid. Sellist filmi vaadates saaksid sa kõigepealt valida, mis tegelaskuju sa olla tahad. Ütleme, et sa otsustad olla James Bond. Olgu, aga hetkest, kui sa nupule vajutad, ongi lõpp. Parem oleks, kui see nupp töötaks taimeriga. Sind, sellisel kujul nagu sa hetkel arvad ennast olevat, ei oleks enam olemas. Kuna kõik sinu mõtted on nüüdsest James Bondi mõtted, siis kogu sinu senine eneseteadvus on läinud. Pea meeles, et su eneseteadvus on üksnes kogum mõtetest, mis sul enda kohta on. Samamoodi on nüüd ka sinu tunded Bondi tunded ja sa hakkad vaatama filmi läbi Bondi silmade ja kõrvade. Ainuke osa sinust, mis jääb samaks, on teadvus, mis neid objekte teadvustab. See on sama teadveloleku kese, mis varem oli teadlik sinu mõtetest, tunnetest ja vastuvõetavatest aistingutest. Nüüd lülitab keegi filmi välja. Bondi mõtted ja tunded asenduvad koheselt sinu varasemate mõtete ja tunnetega. Saad aru, et oled jälle neljakümneaastane naine. Kõik mõtted klapivad. Kõik tunded klapivad. Kõik paistab ja tundub nagu varem, kõik maitseb ja lõhnab nagu varem. Aga see ei muuda fakti, et endiselt on see lihtsalt teadvus seda kõike kogemas. Need on lihtsalt objektid, mida teadvus kogeb ja sina oledki see teadvus.
Oma teadvuse keskmes olevat inimest ja mitte nii teadvelolevat inimest eristab nende teadvuse fookus. Teadvuses endas erisusi ei ole. Teadvus on seesama. Just nagu päikeselt tulev valgus on alati sama, nii on ka teadvelolek alati sama. Teadvuse kohta ei saa öelda, kas see on puhas või mitte, teadvusel ei ole mingeid omadusi. Teadvus lihtsalt on, olles teadvel sellest, et ta on teadlik. Vahe on selles, et kui su teadvus ei ole sinu sisimas keskmes, on ta täielikult välistele objektidele fokusseeritud. Aga, kui oled oma keskmes, siis on su teadvus alati oma teadvelolekust teadlik. Su teadvelolek ei sõltu sisemistest ja välistest objektidest, millest sa parasjagu teadlik juhtud olema.
Kui sa tõesti sellest erinevusest aru tahad saada, siis alusta mõistmisest, et teadvus võib olla fokusseeritud millele iganes. Võttes seda nüüd arvesse, siis kas teadvus saab olla fokusseeritud iseendale? Kui see juhtub, siis selle asemel, et sa oma mõtetest teadlik oled, oled sa teadvel sellest, et sa oled oma mõtetest teadlik. Oled teadvuse valguse teadvuse peale tagasi keeranud. Alati sa mõtiskled millegi üle, nüüd mõtiskle teadvuse allika üle. See on tõeline meditatsioon. Tõeline meditatsioon on alati rohkemat kui lihtne ühele kindlale asjale keskendumine. Sügavaim meditatsioon saab juhtuda ainult siis, kui lisaks oskusele oma teadvus täielikult ühele kindlale objektile kontsentreerida, oskad sa lasta teadvelolekul endal see objekt olla. Kõrgeimas seisundis on teadvuse fookus Iseenda peale tagasi suunatud.
Kui sa mõtiskled Iseenda olemuse üle, siis sa mediteerid. Sellepärast ongi meditatsioon kõrgeim seisund. See on tagasipöördumine sinu olemuse juurte juurde, lihtne teadlikkus teadvelolekust. Kui oma teadvusest teadlikuks saad, jõuad täiesti uude seisundisse. Nüüd oled sa teadlik sellest, kes sa oled.
