>Miguel Pandole ja
Natalie Montalembertile,
kes pole lahkunud, vaid üksnes silmist kadunud,
ja on alati mu südames.
Proloog
On sügis, kuigi tundub, nagu oleks suvi. Päike on hele ja soe, taevas poolläbipaistev, kirgas sinine. Tüllid ja tiirud sebivad liival ringi ning mesilased koguvad lilladest eerikaõitest nektarit, sest külmad on alles ees ja päikesekiired nende seljal on veel kuumad. Jänesed otsivad kõrgest rohust varju ja ebatavaliselt sooja ilmaga välja tulnud liblikad laperdavad toitu otsides astelhernes. Ainult varjud on nüüd pikemad ning õhtu saabub varakult, niiske ja külm ja pime.
Ma seisan rannakaljul ja vaatan üle ookeani maailma lõpu poole, kus vesi sulab taevaga ühte ja igavikku looritab salapärane sinine udu. Kerge tuuleõhk on vaikne kui sosin ja selle liikumises on midagi ajatut, justkui oleks see Jumala enese hingus, mis mind koju kutsub. Minust paremale ja vasakule sirutub Connemara rannajoon. Inimtühjad rannad, lambaid täis täpitud sametpehmed karjamaad ning seal, kus maa vette variseb, konarlikud kaljud. Ma silmitsen Carnbrey saart, väikest mullast ja kaljudest künkakest, mis seisab rannast umbes poole miili kaugusel nagu ammustel aegadel sinna maha jäetud piraadilaev. Vana tuletorn on seda laastanud põlengust söestunud, kunagi nii uhkelt ja kindlalt oma kohal seisnud ning meremehi ohutult maale juhtinud hoonest on järel vaid armetu valge kest. Nüüd käivad seal üksnes kajakad kaljulompidesse lõksu jäänud õnnetute krabide ja krevettide jäänuseid nokkimas ning hapral, tuules kõhedust tekitaval nagiseval ja oigaval söestunud skeletil kükitamas. Mulle mõjub see oma kõleduses romantilisena, ma ei saa sellelt silmi ja meenutan nukralt, kuidas ma varsti pärast abiellumist seda esimest korda uurima sõudsin. Tuletorn oli juba siis varemetes, aga nagu olin lootnud, õhkus sellest üllatavat soojust justnagu laste mängumajast, kus kaigub nende mängude naer veel tükk aega pärast seda, kui lapsed on oma asjad kokku pakkinud ja lahkunud. Ma olin oma fantaasia kütkes ega märganud, kuidas tuul valjenes ning merel tõusis ohtlik torm. Kui taevas pimedaks tõmbus, otsustasin tagasi randa sõuda, kuid avastasin, et olen jäänud lõksu nagu merehädas madrus. Kuid merehädas madrustel pole kangelaslikke abikaasasid, kes neid säravate mootorpaatidega päästma tõttaksid, nii nagu oli minul. Ma mäletan Conori vihast nägu ja hirmunud pilku. Tunnen veel praegugi erutusjudinaid, mida tema muretsemine minus tekitas. „Ma ütlesin, et sa ei tohi üksi siia tulla,” urises ta, kuid tema hääl murdus ja see liigutas mu südant. Surusin huuled ta suule ja maitsesin ta armastuse magusat maitset. Tuletorn jäi mind alati paeluma ning kahjuks ei kaotanud see üksildane ja romantiline koht minu jaoks kunagi oma võlu. See sobis minu üksildase ja romantilise natuuriga.
Nüüd viipab see mulle kutsuvalt oma tulega, mis on nähtav vaid mulle, ja ma olen peaaegu kindel, et näen rohul jooksmas valges kleidis last, käed ette sirutatud, aga mul on alati olnud elav kujutlusvõime. See võib olla vaid madalalt lendav suur kajakas.
Pöördun järsult ümber, mu tähelepanu on köitnud selja taha jääva halli kivikabeli juurde saabuvad inimesed. Kabel seisab parklast veidi kõrgemal mäe otsas ja ma vaatan huviga, kuidas musta riietunud leinalised hanereas nagu pühalik-tõsine rodu rabakanu mööda jalgrada ülespoole sammuvad. Meie kodu on Ballymaldooni alevi lähistel, kus on palju suurem kirik. Ent selles tuultest ja tormidest räsitud ning vanadest hauakividest ümbritsetud väikeses kabelis, mis on seotud ühe mind alati paelunud müüdiga, on midagi erilist. Legendi kohaselt rajas selle neljateistkümnendal sajandil üks noor meremees oma surnud naisele, et naine ta üle valvaks, siis kui ta ise on merel, aga hauakivid on nii kulunud, et pole võimalik välja lugeda, mis neile kunagi tahutud oli. Mulle meeldib mõelda, et kõige kaugemas nurgas ja merele kõige lähemal seisev kivi on just see, mille all puhkab meremehe naine. Päriselt teda seal muidugi pole ega ole ka kunagi olnud – on üksnes ta luud, mis heideti sinna koos riietega, mida ta enam ei vajanud. Kuid see on armas looke ja ma olen sageli mõelnud, mis sai sellest lohutust meremehest. Ta pidi oma naist küll väga armastama, et tema mälestuseks kiriku ehitas. Kas Conor mulle ka kiriku ehitab?
Kabel täitub inimestega, kuid mina hoian neist eemale. Näen oma ema, kes on suure musta jaanalinnusulgedega ehitud kübara all pingul ja kurnatud nagu kuivetu must kana. Kübar on selle tagasihoidliku matuse jaoks liiga suurejooneline, aga ema on alati püüdnud näha välja suursugusem, kui ta tegelikult on. Tema kõrval kõnnib isa, oma sündsas mustas ülikonnas pikk ja väärikas. Ta on alles kuuskümmend viis, aga lein on ta juuksed valgeks värvinud ja ta kergelt kooku vajutanud, nii et ta näeb vanem välja. Nad on Galwayst kohale sõitnud. Viimati võtsid nad selle teekonna ette siis, kui me Conoriga abiellusime, aga tookord neid rõõmustas, et nad minust lahti said. Ükski mu kuuest õest pole kohale tulnud. Aga see ei üllata mind: ma olin alati perekonna must lammas ja nüüd on hilja seda heastada.
Vanemad kaovad kabelisse, et seal kohalike koguduseliikmete hulgas kohad sisse võtta, ja ma mõtlen, kas nad tunnevad inimeste raevukate pilkude all ka häbi – sest ma olen siin armastatud. Isegi see mees, keda ma uskusin kindlasti mitte kohale tulevat, istub vaikselt kirikupingil ja varjab oma saladust kivise maski taha. Liigun ettevaatlikult lähemale. Muusika tõmbab mind ukseläveni, nagu oleksid uksel käed, mis minu poole sirutuvad ja mu oma embusse võtavad. Mängitakse vana iiri ballaadi, mis on mulle hästi tuttav, sest see on Conori lemmik: „Kui iirlase silmad naeravad”. Ning ma naeratan nukralt, meenutades helikopterisõite Dublinist Connemarasse, kui me koos seda üle propellerimürina valjult lõõritasime ja meie kaks väikest last, suured kõrvaklapid peas, ka kaasa laulda üritasid, kuid ei suutnud sõnu välja hääldada.
Just siis, kui ma püüan minevikku varjuda, kistakse mind tagasi olevikku, kui mööda jalgteed sammub kabeli poole mu pikk sasipäine abikaasa. Kolmeaastane Finbar ja viieaastane Ida hoiavad tal kõvasti käest kinni, nende väikesed jalad komistavad aeg-ajalt, kui nad isa pikkade astetega kõigest väest sammu püüavad pidada. Conori tumedad silmad on kabelile naelutatud, ta pikk kena nägu on moondunud grimassiks, nagu võitleks ta juba praegu süüdistustega, mida peagi kirikupinkide vahel pihkude varjus tema vastu pomisema hakatakse. Lapsed tunduvad olevat segaduses. Nad ei saa aru. Kuidas nad võiksidki?
Siis märkab Finbar eespool teerajal merikajakat ja laseb ootamatult isa käest lahti, et seda taga ajama hakata. Poisike lehvitab käsi ja puhistab kõvasti, et lindu lendu peletada, aga see taarub murul rahulikult eemale, säilitades hoolikalt turvalist vahemaad. Ida lausub midagi isale, aga Conor ei kuule. Ta pilk on naelutatud nende ees seisvale kabelile. Korraks tundub mulle, et ta näeb mind. Ta vaatab täpselt minu poole. Mu süda võpatab. Igatsen iga keharakuga tema juurde joosta. Tahan, et ta võtaks mu oma embusse, nagu ta seda alati tegi. Igatsen tunda ta puudutust, nagu elu igatseb armastust. Kuid ta ilme ei muutu ja ma taandun tagasi varjudesse. Ta näeb vaid telliseid ja kive ja omaenda meeleheidet.
Soov lapsi oma rinna vastu suruda vallandab mu hinges põrgu ja nüüd ma mõistan, mis see põrgu on. Mitte planeedi keskmes paiknev tule ja piina maa, vaid tule ja piina maa inimhinge keskmes. Mu igatsus on painav ja talumatu. Ma ei saa suudelda nende armsat otsaesist, puudutada huultega nende nahka ega sosistada neile kõrva, et neid armastan. Olen kindel, et nende väikeseid südameid täidaks rõõm, kui nad teaksid, et ma olen lähedal. Aga ma ei saa. Olen siia vangistatud ja võin vaid abitult vaadata, kuidas nad minust mööda kabelisse lähevad, ja nende järel kirst oma kuue pühalik-tõsise kandjaga. Kirst, mille tammepuust laudade vahel on suurim vale.
Jään veel mõneks ajaks välja. Kabelist kostab laulu. Tuulepuhang toob kaasa liiliate lõhna. Kuulen üle kõigi teiste Conori ekstsentrilise ema Daphne kiledat häält, aga ma ei tunne sellest tavapärast küünilist lõbu. Tunnen vaid kasvavat viha, mis pulbitseb sügavalt mu sisemusest ülespoole, sest minu asemel on seal tema, kes korjab kokku killud ja asub põetama oma poja murtud südant. Ma mõtlen Finbarile ja Idale ning nende ees seisvale kirstule ja mind huvitab, mida nad tunnevad, olles esimest korda oma noore elu jooksul silmitsi surmaga.
Ma pean leidma võimaluse neile kõik ära rääkida. Kuidagi peab olema võimalik neile tõtt öelda.
Võtan kokku kogu oma julguse, nagu sõdalane kogub kokku oma relvad. Ma poleks iial osanud arvata, et see on nii raske. Mõtlesin,
