kabelisse. Laul on lõppenud. Isa Michael läheb kantslisse ja räägib kurbliku monotoonsusega ning ma usun, et ta on tõesti kurb, mitte üksnes ei teeskle seda. Kogudus on vaikne ja tähelepanelik. Korraks tõmbavad mu tähelepanu endale kummalegi poole altarit paigutatud tohutud buketid pikavarrelisi liiliaid, mis sirutavad oma tummi huuli nagu ilusaid valgeid trompeteid taeva suunas. Neist kiirgub kõrgemat energiat, mis mind lähemale tõmbab, ja ma pean kogu oma tahtejõu kokku võtma, et sellele tõmbele vastu panna. Olen nagu suitsujuga, mida kisub avatud akna poole. Keskendun oma eesmärgile ja kõnnin hääletult üle kivipõranda kirstu suunas. See seisab määrdunud akendest prožektorivalgusena sisse tulvava päikesevalguse laigus. Kuulsat näitlejannat, kelleks ma kunagi ihkasin saada, minust ei tulnud. Aga nüüd viimaks on mu kuulsusehetk käes. Kõigi silmad on minule pööratud. Olen laval, kus terve elu ihkasin olla. Peaksin nende andumusest rõõmu tundma, aga ma ei tunne midagi peale frustratsiooni ja meeleheite ning, tõsi, ka kahetsuse: tunnen tohutut kahetsust. Sest nüüd on liiga hilja.
Ma pöördun koguduse poole. Ja kisendan täiest kõrist. Mu hääl kajab kabelis kõikjalt vastu, põrkub tagasi iidsetelt seintelt ja laelt, aga ainult linnud väljas kuulevad seda ja tõusevad paanikas taeva poole lendu. Conori silmad püsivad liikumatult kirstul, tema nägu on valust moondunud. Finbar ja Ida istuvad isa ja Conori ema vahel, liikumatud nagu vahakujud, ning ma pöördun kirstu poole, milles lebab minu surm. Minu surm, mõistate, kuid mitte mu elu – sest minu elu olen mina ja mina olen igavene.
Ning ometi ei märka keegi tõde: seda, et ma seisan nende ees kui näitlejanna, kes on teinud oma viimase kummarduse ja lavalt lahkunud. See klišee on tõsi. Kirstus lebavad mu kostüüm ja mask, mida on ekslikult peetud minuks, ning mu mees ja lapsed leinavad mind taga, justkui poleks mind enam olemas. Kuidas nad saavad arvata, et ma võiksin nad maha jätta? Ma ei jätaks neid maha ka kõigi maailma rikkuste eest. Armastus hoiab mind siin paigal, sest see on kõigist kütketest kõige tugevam, ja nüüd ma mõistan, et armastus ongi kõik – armastus on meie olemus, ainult et me ei tea seda.
Lähenen oma lastele ja sirutan käe välja, kuid ma olen tehtud peenematest võngetest, umbes nagu valgus, ja nad ei tunne midagi, isegi mitte mu armastuse soojust. Surun näo vastu nende nägusid, aga nad ei adu mu lähedust, sest mul puudub hingeõhk, millega nende nahka paitada. Nad tunnevad üksnes kaotusvalu ja ma ei saa neid lohutada ega nende pisaraid ära pühkida. Mis puutub minu pisaratesse, siis neid nutan ma sisemiselt, sest ma olen vaim, kummitus, viirastus – nimetage mind, kuidas soovite. Mul puudub füüsiline keha ja seetõttu kogen valu oma hinges. Visklen raevukalt kirikus ringi, lootes mõnd reaktsiooni esile kutsuda. Tormlen kui hullunud koer, kuid ma olen nagu sosin ja keegi peale lindude ei kuule mu ulgu.
Kõige imelikum suremise juures on see, et see pole üldse imelik. Ühel hetkel ma elasin, järgmisel hetkel olin väljaspool oma keha. Olla oma kehast väljas tundus kõige loomulikuma asjana maailmas, nagu oleksin seda juba sada korda varemgi kogenud, ent siis unustanud. Mind üllatas vaid see, et see juhtus nii vara, siis kui mul oli veel nii palju ees. See polnud valus ja see ei hirmutanud mind. Igatahes mitte siis. Valu oli alles ees. See, mida räägitakse valgusest ja lähedastest, kes sind su teekonnal edasi juhatama tulevad, vastab tõele. Aga ei räägita seda, et sul on võimalik valida, ja mina valisin kohalejäämise.
Isa Michael köhatab kurgu puhtaks ja heidab niiske pilgu üle koguduse tõsiste nägude. „Caitlin on nüüd Jumala juures ja puhkab rahus,” lausub ta ning ma püüan tema käest piiblit ära rebida ja seda põrandale heita, kuid ei suuda. „Temast jäid maha abikaasa Conor ja kaks väikest last, Finbar ja Ida, keda ta kogu südamest armastas.” Ta vaatab nüüd otse mu laste poole ja räägib autoriteetse rõhuga: „Ta ise on läinud Jeesuse juurde, aga jättis osakese endast nendega. Armastuse, mis jääb nende südamesse kogu eluks.” Aga ma olen palju rohkem, tahan ma hüüda. Ma pole mälestus; ma olen tõelisem kui teie. Mu armastus on tugevam kui iial varem ja see on kõik, mis mulle on jäänud.
Teenistus lõppeb ja nad liiguvad hanereas välja, et mind kirikuaeda maha matta. Tahaksin, et mind maetaks meremehe naise lähedale, aga nad matavad mu hoopis kaugemale künkanõlvale kiviaia äärde. On jabur vaadata, kuidas kirst hauda lastakse, kui ma ise istun sealsamas murul, ja see oleks isegi päris naljakas, kui poleks nii kohutavalt kurb. Conor heidab auku valge liiliaõie ja lapsed viskavad järele omajoonistatud pildid ning astuvad siis tagasi isa külje alla ja suruvad end tema jalgade vastu, kaamed ja nutused. Olen väsinud püüdmast nende tähelepanu köita. Üks kajakas taarub minu poole, aga ma ajan ta ära, lihtsalt et nalja saada.
Siin, kus mina olen, puudub aeg. Tegelikult ma mõistan nüüd, et aega ei ole ka seal, kus olete teie. On olemas ainult praegune hetk. Maa peal on muidugi veel ka psühholoogiline aeg, mis võimaldab planeerida homset ja meenutada eilset, aga see eksisteerib üksnes mõttena; reaalselt on olemas alati vaid praegune hetk. Nii et päevad, nädalad, aastad on minu jaoks tähenduseta. Seal, kust ma vaatan pealt, kuidas kõik, mis mulle armas on, koost laguneb, valitseb igavene olevik.
Ühes mu surmaga oleks elu justnagu lahkunud ka Ballymaldooni lossist. Me oleksime otsekui koos surnud. Vaatan pealt, kuidas mehed suurte veoautodega sõidavad mööda sissesõiduteed tammede all, mille oksad moodustavad tee kohal oranžikaspunase tunneli ning mille õrnad lehed langevad ja laperdavad tuules nagu ööliblikad. Teed palistavad kiviaiad ääristasid kunagi lammaste karjamaad, aga lambaid pole siin olnud sellest ajast saadik, kui Conor lossi ja ümberkaudsed maad kakskümmend aastat tagasi ära ostis, nii et karjamaad on nüüd metsistunud. Mulle need sellisena meeldivad. Vaatan kõrget, tuules kõikuvat rohtu ja eemalt näib see kummalise rohelise ookeani lainetena. Veokid peatuvad lossi ees, kuhu nelisada aastat tagasi kogunesid Cromwelli väed, et vallutada see ühele ohvitserile tasuks ta lojaalsuse eest. Nüüd on siia kogunenud vägi jurakaid mehi, kes viivad minema hinnalised maalid ja mööbli, et Conor saaks aknad kinni naelutada ja uksed lukku keerata ning kolida jõe ääres asuvasse väiksemasse majja. Conor on alati üksindust armastanud nagu loomingulistel inimestel sageli kombeks, aga nüüd näen teda veelgi rohkem endasse tõmbumas. Ta ei saa siin ilma minuta elada, sest mina täitsin selle paiga eluga, aga nüüd olen ma surnud.
Hakkasin lossi armastama kohe, kui nägin seda nagu suitskvartsi kristalli nii mõnusasti mäejalamil oma kohal seismas. Kujutlesin, kuidas selle võimsatel hallidel müüridel turnisid kunagi printsid, kes olid tulnud vahitornide kohal kõrguvatesse kambrikestesse vangistatud printsesse päästma. Kujutlesin, kuidas järvel liuglesid luiged ja õhtupäikeses järvekaldal lesivad armastajad jälgisid nende paaritumismängu. Kujutlesin kolme kitsekest üle iidse kivisilla kappamas, teadmata, et all hämaruses varitseb neid kuri troll. Kujutlesin tulipunaste vaipadega kaetud pikkades koridorides kummitavaid rüütlite ja leedide vaime, aimamata, et minust endast saab kunagi üks neist, sest mind hoiab siin vangis mu südant täitev igatsus. Ma ei osanud uneski näha, et suren noorena.
Vaatan abitult pealt, kuidas enamik neist asjust, mille ma nii hoolikalt välja olin valinud, lossist välja tassitakse ja veokite kastidesse kõrgetesse virnadesse kuhjatakse ning kogu seda tegevust juhib lossi haldur Johnny Byrne koos oma poja Joega. Nad nagu kisuksid mind jupphaaval tükkideks ja paneksid mu ihuliikmed uuesti kirstu, aga seekord ma tunnen seda. George VI aegne tammepuust raamatukogulaud, kullatud raamiga peegel, George IV aegne kahekümnest söögitoolist koosnev komplekt, mille olin ostnud Christie’se oksjonilt. Marmorbüstid, Hiina lambid, minu vahtrapuust kirjutuslaud. Eebenipuust kummutid, Victoria-aegsed tugitoolid ja diivanid, saksapärased lilleurnid, regendistiilis leentool, India vaibad – need kõik viiakse ära, alles jäetakse vaid väärtusetud esemed. Seejärel võtavad nad maha maalid ja graafilised lehed ning tühjadele seintele jäävad heledad ruudud ja ma kahvatan selle ebagalantsuse peale: need jõmmid oleksid nagu daamilt rõivad seljast kiskunud.
Kardan, et nad viivad ära ka kõige hinnalisema eseme: portree minust, mille Conor tellis varsti pärast meie abiellumist kuulsalt Iiri maalikunstnikult Darragh Kellylt. See seisab aukohal hallis suure kamina kohal. Mul on seljas mu lemmik smaragdroheline õhtukleit, mis sobib mu silmade värviga, ja mu punased juuksed langevad läikivate lainetena õlgadele. Ma olin ilus, see on tõsi.
