isa paistavad olevat üsna õnnelikud, aga mingit garantiid ei ole.”
„Kunagi ei tea, mida elu sulle ette söödab ja kuidas sa sellele reageerid. Mõned asjad liidavad partnereid, teised aga viivad nad lahku.”
„Kas sa oma eksmehega vahel kohtud ka?”
„Ei, ta emigreerus Ameerikasse. Poisid käivad tal muidugi külas. Ta abiellus uuesti, endast tükk maad noorema naisega, ja neil on väike …” Ta vakatas ja tõmbas sügava mahvi. „Väike tütar,” ütles ta siis tasa ning ta hääl murdus, nagu oleksid need sõnad talle haiget teinud. „Nüüd pole ta küll enam väike. Aga mehel pole siiski põhjust siia tagasi tulla.”
Ellen märkas, et õhustik autos on muutunud. Õhk oli kurbusest raske, justkui oleks väline niiskus avatud akna kaudu sisse tunginud. Ellenil oli tädist kahju, sest too oli ilmselgelt rängalt haiget saanud, kui mees uuesti abiellus ja uue pere lõi. „Räägi mulle oma poegadest,” lausus ta teemat vahetades erksal toonil.
Peg naeratas ja meeleolu autos muutus rõõmsamaks. „Noh, nad on tublid poisid,” alustas ta. „Dermot, Declan ja Ronan. Dermot ja Declan on abielus ja neil on lapsed ning nad käivad mul aeg-ajalt külas, aga Ronan, noh, tema elab ikka veel Ballymaldoonis ja näib, et ta ei kavatse niipeagi peret luua.”
Nad sõitsid aina kaugemale Connemarasse ja Ellen lasi tädil oma poegadest jutustada. Ta vaatas, kuidas maastik muutus, ja selle ilu rabas teda. Ta avastas, et teda tõmbab selle metsiku, voogava, kaljuste mägede ja märgade orgudega maastiku poole, kus läbi kanarbiku vulisevad jõekesed ja mäenõlvadel kerkivad luukeredena kivihoonete varemed, mis on avatud merelt tulevale tuulele ja udule. Selles looduse üüratuses oli midagi melanhoolset, nagu oleks see oma taltsutamatu loomuga sundinud inimesi meeleheites käsi üles tõstma ning oma kodusid hülgama ja linnas turvalisemat elupaika otsima. Siin polnud ühtegi kõrgepingemasti, olid vaid mõned telefonipostid ning väike, kuid pikk ja sirge tee, mis viis läbi nõmmede ja kõrge rohu, ning konarlikud, taeva poole tõusvad mäed, mille tipud olid pilvisse peidetud. Ellen polnud kunagi varem midagi seesugust näinud ning jälgis põnevuse ja hirmuga, kuidas talle tuttav tsiviliseeritud linnamaastik asendus siinse trotslikult vaikiva loodusega.
Viimaks sisenesid nad oru põhja pidi Ballymaldooni alevisse ja Ellen nägi taamal sätendamas ookeani, mis oli niisama ääretu ja taltsutamatu kui Connemara maastik. Tädi Peg oleks alevist ringiga mööda sõitnud, kui poleks olnud õetütart, kellele ta tahtis seda kiiresti näidata. „Mitte et siin kuigi palju näha oleks,” märkis ta, kui nad sõitsid mööda üht vaikset tänavat, mida ääristasid kenasti kiviaedade ja põõsaste taha joondatud pastelltoonides elumajad. Alevi välisilmes domineeris suur gooti stiilis kirik, mis seisis kuninglikult mäenõlval mägivahtrate ja kaljude varjus. „Mina kirikus ei käi,” seletas Peg. „Isa Michael peab mind jumalavallatuks. Ta muidugi eksib; tunnen Jumala kohalolekut kogu aeg, aga see preester käib mulle jubedalt närvidele, on alati käinud. Muud põhjust mul polegi. Nii et sa ei pea ka kirikusse minema, kui ei taha. Mul on ükskõik.”
„Kujuta ette, et ema käib Londonis igal hommikul missal,” ütles Ellen.
„Kujutan väga hästi ette. Aga ma ei usu, et sel Jumalaga eriti pistmist on.” Nad mõlemad naersid.
„Ah, pubi! Nüüd juba hakkab looma,” hüüatas Ellen, kui Peg Rahapajast möödudes kiirust maha võttis. „On see hea pubi?”
„Täis kohalikke ja sugulasi. Ma ise eelistan vaikset elu. Aga kui sa tahad, siis poisid viivad su siia.”
„Sinu pojad?”
„Ei, ma pidasin silmas oma venda Johnnyt ja tema vanemat poega Joed. Johnny on lossi haldur ja Joe käib talle abiks. Johnnyt ja Joed võib vist enamikel õhtutel kõrtsileti äärest leida. Mine nendega kaasa. Joe tutvustab sind kõigi vajalike inimestega. Nagu öeldud, on sul siin terve suur hulk sugulasi. Nad kõik ei ela muidugi siin, Ballymaldoonis, aga küllalt paljud siiski. Rahapajas on sul kindlasti lõbus. Usun, et leiad sealt oma romaani sobivaid karaktereid.” Ta pugistas omaette naerda, nagu oleks tal mõni juba mõttes.
Peg sõitis alla sadamasse, kus kalapaadid olid kinnitatud kai või seotud poide külge. Kividel seisid ämbrid homaaridega ning paar karmiilmelist, villases kampsunis kalameest, kootud müts peas, istusid suitsetades ja lobisedes ning parandasid võrke. Üks kõhn krants lamas munakivisillutisel ja värises külmast. Ellen mõtles, et küllap varsti seavad mehed sammud Rahapaja poole, et seal üks Guinnessi õlu teha, ja koer saab siis seal kamina ääres sooja. Ballymaldoon oli kena väike alev, aga oli selge, et seal polnud ühtegi korralikku poodi, mis võiks teda ahvatleda. Parem ongi, mõtles ta, sest tal polnud kuigi palju raha ja vanematelt ei saanud ta seda küsida, arvestades, millise kirja ta neile oli jätnud. Selles suhtes oli ta igatahes oma sillad põletanud. Ta ei osanud arvata, kaua selleks kulub, kuni ta siin, Eikusagil, lämbuma hakkab ja hingeldades nagu kuivale jäänud kala kahetseva ja kuulekana Londonisse naaseb. Nii kena kui see linnake ka ei olnud, midagi erilist siin ilmselgelt ei toimunud.
Tädi Peg sõitis alevist läbi ja selle teisest servast välja. Sõitnud umbes miili piki rannikut edasi, pööras ta ühele põlluvaheteele ning vuras hallide kiviaedade ja lopsakate, lambaid täis tipitud karjamaade vahel edasi ülesmäge, kuni nad jõudsid tipus asuva kahe tagasihoidliku valge taluhoone juurde. „See pole midagi erilist, aga see on kodu,” teatas ta rõõmsalt autot vasakpoolse majakese ees kinni pidades. Ellen oli pettunud. Ta oli oodanud, et tädil on suurem elamine. Aga maja oma kõrge rookatuse ning ärkliakendega, mille raamid olid uksega ühtmoodi punaseks värvitud, oli siiski meeldivalt omapärane ja maaliline. Maja ümber polnud varju pakkuvaid puid, oli üksnes madal kiviaed ning Ellen kujutas ette, et see on ehitatud tugevaks ja kindlaks, et peaks vastu raevukatele talvetuultele.
Maja võis ju pettumust valmistada, aga kui Ellen autost välja astus ja ümber pööras, jäi tal avanevast vaatest hing kinni. Ookean sätendas läbi õhtuse udu ja hämaruses kerkisid veest lagunenud tuletorni tontlikud söestunud varemed. Ta seisis hetke paigal ja silmitses seda vaatepilti. Päike oli silmapiiri taha vajunud ja paremal oli tükk maad eemal näha Ballymaldooni tulesid, mis segunesid läbi pilve piiluvate esimeste tähtedega. Tuletorn kadus aeglaselt selle ümber sulguvasse öösse ja udusse, kuni oligi läinud, nagu poleks seda seal iial olnud.
Väikeste käppade tõtlik padin kiskus Elleni sellest tardumusest välja. Ta pöördus ja nägi Härra Badgerit, mustavalgekirjut borderkollit, kelle kannul tuli röhkides punakaspruun siga.
„Loodetavasti sulle loomad meeldivad,” ütles Peg tagasi auto juurde Elleni kohvri järele minnes.
„Muidugi,” vastas Ellen ega teadnud, kas peaks siga patsutama või jooksu pistma.
„Ära Bertiet karda, ta on pai poiss ja igati treenitud. Näed, sa meeldid talle,” lisas ta, kui Bertie oma kärsa Elleni jalgade vahele pistis ja urahtas. Ellen hüppas paanikas tagasi. „Silita lihtsalt ta kõrvu, kullake, see meeldib talle.” Kuid Ellen ei võtnud tädi nõuannet kuulda ja kiirustas majja.
Sees oli soe ja hubane ning lõhnas märja koera järele. Esikupõrandat katsid ruudukujulised hallid kiviplaadid, seinad olid pehmet valget tooni ja neid kaunistasid amatöörlikud mereakvarellid. Köögis vedeles laua ligidal madala kollase malmahju ees Härra Badgeri tolmune pruun kott-tool ja kaminaseina äärde korralikult laotud väikeste halgude riida kõrval oli maas õlgedest matt. Ellen eeldas, et see oli Bertie voodi, kui sigadel üldse on voodid. Puhvetiriiulid olid täis kruuse ja kööginõusid, topsikuid teekottide, kohvi ja kirjutusvahenditega. Malmahju peal seisis vanamoeline teekann, mis ootas tulele panekut. Peg heitis pilgu seinakellale ja naeratas. „Napsutamiseks on vist veel liiga vara. Kas sa soovid tassi teed, kullake? Sul on kindlasti kõht tühi. Mul on sinki ja värsket soodaleiba.” Ta avas külmkapi. „Õhtusöögiks tegin sulle lihahautist, aga kuidas oleks kohe
