ja rünklikest küngastest inspiratsiooni ammutada. Siin kauges Iirimaa nurgakeses redutades võis ta rahulikult aja maha võtta, et mõelda, mida edasi teha. Tundus, et Pegil pole tema sealoleku vastu midagi, ning William, nende eelseisvad pulmad ja Elleni kontrolliv ema näisid olevat rahustavalt kaugel.
Oswald võttis oma tviidist soni peast ja jäi ka õhtusöögile, mida tädi Peg nimetas „teeks”. Ellen oletas, et too tegi seda igal õhtul. Nad sõid lihahautist, keedetud kapsast ja kartulit, mida Peg nimetas „tuhliteks” ja mille ta pani keset lauda, nii et igaüks võis neid endale ise koorida. Magustoiduks oli ta küpsetanud siirupikoogi, mis oli Oswaldi lemmik, kuigi ta mõõtudest polnud seda märgata. Ta nägi välja nagu hundinui, tipus pahmakas halle lokkis juukseid.
Pärast õhtusööki läks ta esikusse ja näitas Ellenile maale, mis ta oli Pegile kinkinud, selgitades, et kui tal ei jätku üüri maksmiseks raha, annab ta Pegile mõne oma pildi. „Kunagi on need väärt terve varanduse ja Peg saab ülirikkaks.”
„Mis kasu mul sellest oleks?” küsis Peg köögist.
„Sa ei tea, mis sulle kasulik on.”
„Raha tekitab ainult probleeme. Ma olen ilma selleta väga hästi hakkama saanud, tänan väga.”
„Ma olen nõus, et rahal pole õnnega mingit pistmist, aga see muudab õnneotsingute ajaks elu mugavamaks,” vastas Oswald. Siis tasandas ta häält ja osutas maalile, millel oli kujutatud tuletorn, nii nagu see oli olnud enne tulekahju. „Siin on su müsteerium,” lausus ta seda küüneotsaga toksides.
„Peg rääkis mulle tulekahjust.”
„Jube lugu. Vaene tüdruk. Ta oli päris noor, mitte palju vanem kui sina, ja ilus ka. Tal olid leegitseva kanarbiku karva pikad punased juuksed, rohelised silmad, piimvalge nahk ja metsik, kuid õrn loomus. Temas oli midagi lapselikku. Ma kahtlustan, et ta oli lähedane haldjate ja härjapõlvlastega.” Ta kõkutas naerda ja tasandas veelgi häält. „Aga ära sa Pegile räägi. Ta ei taha tunnistada, et ta sedasorti asju usub.”
„Peg rääkis mulle, et ta mees …”
„Conor, jah, vaene hing. Mina tema asemel oleksin siit põgenenud, kui kõik sõrmega temale osutasid ja rahvas ta vaikimisi mõrvariks tembeldas. Aga tal on oma maa peal varjatud kohas maja ja keegi ei näe teda kunagi. Ta hoiab omaette ja ma usun, et veedab suurema osa ajast Dublinis. Ta oli edukas filmiprodutsent, aga Caitlini surmast saadik pole tal vist õnnestunud midagi uut teha. Lapsed käivad nüüd seal koolis.”
„Ma saan aru, et nad elasid lossis.”
„Ma olen seda ka maalinud. See on päris võimas. Johnny ja Joe viivad su sinna ning sa saad seal ringi vaadata. Kirjanikule on see ideaalne paik romaani tegevuskohaks.”
„See juba inspireeribki mind,” ütles Ellen õhinal.
„Kallimat pole?”
„Ei,” valetas Ellen käsi rinnale vaheliti pannes.
„See on väga tugev kaitsepoos,” täheldas Oswald mõtlikult.
„Mul oli kallim, aga sellega on lõpp.”
„Ah, sa jätsid mõne õnnetu mehe murtud südamega Londonisse maha, jah?” naeratas Oswald heatahtlikult üle prilliraamide Elleni poole kiigates. „Parem murda tema süda nüüd kui teha seda teie mõlema südamega kaugemas tulevikus.” Ellen kujutas ette, et kõige rohkem on murtud ta ema süda.
Ellen aitas tädil kohvikandiku elutuppa viia. Peg oli kaminasse tule teinud ja kardinad ette tõmmanud ning tuba lõhnas meeldivalt puusuitsu järele. Härra Badger jalutas tuppa ja ronis muretult diivanile nagu koer, kes teostab oma igaõhtust rutiini. Peg ja Oswald võtsid kohad sisse aknaorva paigutatud kaardilaua ääres, samal ajal kui Ellen istus kamina kõrvale tugitooli ning vaatas, kuidas Jack tuppa lendas ja vastu kaugemat seina lükatud kõrge kummuti otsa positsioonile asus.
„Kas sa mängida tahad?” küsis Peg õetütrelt.
„Ei, tänan. Ma ei mängi kaarte,” vastas too mõeldes, kus on teler ja kas tädil on ka satelliittelevisioon.
Peg luges ta mõtteid. „Telekat mul kahjuks pole. Mul on seal väikeses elutoas, kus sa oma raamatut kirjutama hakkad, raamatukogu. Mida sa armastad lugeda?”
„Peamiselt ilukirjandust. Armastusromaane, kriminulle, lugusid ilusatest kohtadest. Ilmselt eskapism,” vastas ta, mõeldes kõigile neile asjadele, mille eest tal oli vaja põgeneda. „Ja mulle meeldivad ka ajaloolised romaanid, nagu Philippa Gregory omad. Olen kõiki ta raamatuid lugenud.”
„Ja sa pead klassikuid lugema,” segas Oswald vahele ning lisas seejärel elutargalt: „„Pikas perspektiivis tabavad inimesed ainult seda, mille on sihikule võtnud. Seega tuleks neil pigem oma sihid kõrgele seada.” Vaat, siin on sulle tsitaat. Loe Oscar Wilde’i, Dumas’d, Maupassanti, Austenit, Dickensit. Loe Suuri Kirjanikke, Ellen, ja võib-olla kirjutad ise ka kunagi nii nagu nemad.”
„Kas sina teed sama oma maalidega?” küsis Ellen muigel ilmega.
„Ei, sest mina olen vana ja minu võimed on oma lae saavutanud. Sina oled noor ja sul on veel pikk tee minna.”
„Ma vist päris hästi ei usu seda, Oswald. Ma ei usu, et inimene võiks olla kunagi liiga vana selleks, et suuruse poole püüelda.”
„Nüüd narritad sina mind,” kõkutas mees naerda.
„Kukkusid enda kaevatud auku,” lausus Peg keelt laksutades ja mehele kiindunult otsa vaadates.
„Jaga kaardid välja, Peg, vanatüdruk, ja hakkame peale.”
Ellen sai aru, et peab endale paratamatult lugemiseks mingi raamatu leidma, kui teised igal õhtul kaarte mängivad ja pole telekat, millega tema end lõbustada saaks. Ta mõtles, mida Emily sellest arvaks, ja naeratas. Ta teadis, et Emily ei peaks majas, kus pole telekat, viit minutitki vastu. Ta polnud kindel, kas temagi siin nii kaua vastu peab. Kuid maja kahe ekstsentrilise vanainimesega ja ilma telerita oli siiski tunduvalt ihaldusväärsem kui kodu Londonis, kus oli peigmees, keda ta ei armastanud, ja jõuline ema, kes sundis teda valedel põhjustel altari ette minema.
Ta vajus diivanipatjade vahele ja vahtis mõtlikult tulle. Ta teadis, et võlgneb Williamile rohkem kui ühe tekstsõnumi – ja ta oleks tõesti pidanud end selgemini väljendama. „Ma pean ära sõitma ja järelemõtlemiseks aega võtma” ei olnud sama mis „Ma ei armasta sind ega taha sinuga abielluda”. Pulmapäev oli paika pandud, see oli juunis, peaaegu viie kuu pärast. Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kirik Farm Streetil oli broneeritud kahekümne teiseks, laupäevaks, ja pärast seda Claridgese hotellis toimuv vastuvõtt andis emale ettekäände iga nädal libekeelse peokorraldaja härra Smeamaniga seal lõunatamas käia. Ta oli juba pannud kinni aja Sarah Burtoni juurde, kes oli kujundanud Cambridge’i hertsoginna pulmakleidi, sest Madeline Trawton rõhutas, et tema vanem tütar peab saama vähemalt sama ilusa kleidi, kuigi Ellen sai kohe aru, et see oli rohkem selleks, et ema sõpradele muljet avaldada, mitte et tütrele meelehead teha. Nii Leonora kui ka Lavinia pulmad olid olnud luksuslikud, aga lõpuks olid pruudid jäänud oma ema varju, kes oli säranud eredamalt kui nad mõlemad kokku.
Sellal kui Ellen oma väljapääsmatu olukorra üle mõtiskles ning Peg ja Oswald aknaorvas kaarte mängisid, hakkas Jack kummutil kraaksuma. „Kraa-kraa!” kisas ta kõrgel kummutiserval palavikuliselt ringi tammudes. Siis tõstis Härra Badger pea ja kikitas kõrvu. Ta tardus paigale, nagu oleksid kõik ta meeled valvel millegi suhtes, mida tajub
