tüdrukuna. Inimesed vist eriti ei muutu. Ta oli nagu luik hanekarjas.”
„Sina pole hani, tädi Peg,” naeris Ellen.
„Su emaga võrreldes olen kindlasti. Tema sündis viimasena ja kogu ilu oli hoitud tema jaoks. Mitte et sellest lugu oleks. Ma olen nüüd vana ja tark ja tean, et ilu ei tähenda midagi, kui inimene seestpoolt ilus pole.”
„Ma ei usu, et ema inimese sisemusest eriti hooliks.”
„Kunagi hoolis. Aga peaasi, et ta on õnnelik.” Peg kehitas õlgu. „Tahaksid sa enne Oswaldi tulekut veel ühe suitsu teha? Talle suitsetamine ei meeldi, nii et ma püüan teha ühe suitsu veidi enne ta tulekut, et toas poleks suitsulõhna.”
„Jah, tänan,” vastas Ellen. Tõsi, Peg polnud kaunitar nagu ta õde, aga tal oli seesuguse inimese lai ja sõbralik nägu, kes on alati valmis teistes head nägema. „Mul on hea meel, et ma su leidsin, tädi Peg. Mõelda, et kui ma poleks ema kirjades sorinud, siis ma poleks pruukinud sinu olemasolust iial teada saada.”
Peg ulatas õetütrele suitsupaki ja Ellen pistis endale sigareti huulte vahele. „Kunagi pole liiga hilja. Ja kõik teed viivad lõpuks Rooma. Ta püüdis meid varjata, aga sina leidsid meid täitsa omal käel üles.”
Nad süütasid sigaretid ja rüüpisid köögi hubases soojuses teed. Peg lobises oma perekonnast ja ta iiri aktsent põimus seasabana ümber sõnade ning ta intonatsiooni kerged tõusud ja langused mõjusid Ellenile suigutavalt. Bertie lebas läbi une röhkides oma matil ja Härra Badger oli end õdusalt kott-toolis sisse seadnud. Jack naasis oma Pegi toolileenil asuvale õrrele, kuid jälgis Ellenit umbusaldavalt, nende sekka saabunud võõrast ikka veel kahtlustades.
Ellen tundis end Pegi köögis nii mõnusasti, nagu oleksid sel olnud käed, millega see teda oma embusse haaras. Tema vanemate köök Londonis oli proua Leonardi valdus. Pere einestas söögitoas ning proua Leonard valmistas süüa ja koristas laua. Proua Leonard oli vana ja kuulus sellesse põlvkonda, kes oli kasvanud üles majas, kus oli rohelise kaleviga kaetud uks, mis oli kaheksateistkümnendast sajandist saadik olnud iga teenijatega majapidamise tunnus, ja seetõttu tundis ta end selle ukse taga asuvates valdustes väga koduselt. Peale proua Leonardi oli veel proua Roland, majapidajanna, kes elas keldrikorruse korteris, ja Janey, reibas, äsja ülikooli lõpetanud tüdruk, kes oli Madeline Trawtoni isiklik asjaajaja, kuigi Ellen ei kujutanud ette, mida ta päevad läbi tegi, sest ema ei töötanud. Isal oli autojuht, kes veetis suurema osa ajast ema Bond Streeti butiikidesse ja heategevuslõunatele sõidutades. Järele mõeldes olid tema lapsepõlves domineerinud hallis vormiriietuses Norlandi lapsehoidjad. Ta ei mäletanud aega, mil maja poleks olnud teenijaid täis.
Ellen mõtles oma kodule. See polnudki tegelikult kodu, vaid eksponaat, mille oli kujundanud ja mida regulaarselt täiendas kuulus Prantsuse disainer Jacques Le Paon, ning mille köök, kus pesitses proua Leonard nagu oma territooriumi kaitsev kana, oli funktsionaalne ja isikupäratu ruum, kus pereliikmed harva käisid. Mitte nagu Pegi köök. Ellen nõjatus vastu tooli seljatuge ja silmitses seda ruumi. Pegi köök oli kodu süda ning Ellen imas tänuga endasse sellest õhkuvat armastust.
Veidi aja pärast tõusis Peg püsti, avas akna ja kuumutas praepannil musta kohvi, et see suitsulõhna varjaks. Ta heitis pilgu seinakella poole, mille suur osuti lähenes aeglaselt kaheteistkümnele. Viis minutit enne kuut võttis Peg seinakapist kaks veiniklaasi ja tõi külmkapi pealt pooliku pudeli klaretti. Ta tõmbas pudelil korgi pealt ja asetas selle malmahju kõrvale puuvirnale soojenema. Viis minutit hiljem avanes välisuks ja sisse astus umbes kuuekümne viie aastane piitspeenike mees kolmeosalises tviidülikonnas, sonimüts peas ja prillid ees.
„Armas taevas! Kas juba ongi see aeg käes?” hüüatas ta heatujuliselt pikkade sammudega kööki sisenedes. „Ah, kaunis Ellen kaugest Suurest Tossulinnast.”
„See on Oswald, kullake,” tutvustas Peg, lai naeratus näol.
Ellen tõusis ja sirutas käe. „Väga meeldiv,” ütles ta. „Olen teist palju kuulnud.”
Oswaldi helehallid silmad särasid lustlikult, kui ta Elleni kätt surus. „Meie, kunstnikud, sobime omavahel hästi nagu hanepaar tiigil,” kuulutas ta. Tema inglise aktsent oli klaar nagu peen kondiportselan. Elleni meelest ei näinud ta üldse maalikunstniku moodi välja. Tema käed olid pehmed ja puhtad, tviidülikond ja särk laitmatult pressitud.
Peg kiirustas pokaale lauale tooma ja naasis hetk hiljem pudeliga. Oswald võttis istet ja lasi Pegil endale suure klaasitäie klaretti valada.
„No kas pole tore?” Ta võttis väikese sõõmu ja tõstis seejärel klaasi Elleni terviseks. „Tere tulemast emamaale!”
Ellen naeris, Oswald juba meeldiski talle. „Tänan.”
„See on merineitside ja võlukunsti maailm. Ära arva, et kõik need jutud, mis sa oled Iirimaast kuulnud, on rahvaluule. Ei, need vastavad tõele. Kui piisavalt teraselt vaadata, võib näha väikesi rohelisi härjapõlvlasi kanarbikus kükitamas ja münte näppamas, et need oma vikerkaare otsa juures asuvasse rahapatta panna.”
„No tõesti, Oswald. Oled sina ikka ka!” naeris Peg Ellenile pokaali ulatades ning endale valatud väikese Jamesoni viski klaasi ja veekruusiga Jacki tooli leenile nõjatudes. „Ära usu ta jutust sõnagi, kullake! Ta elab muinasjutumaailmas.”
„Ja haldjad on ka olemas,” lisas Oswald häält tasandades tõsiselt. Ellen polnud päris kindel, kas ta ei tee mitte lihtsalt tädi kulul nalja. „Nad kuulevad kõike,” vormis ta suuga peaaegu hääletult ning vaatas köögis kahtlustavalt ringi. „Ja nad varastavad ka, nii et sa vaata ette ja hoia oma hinnalised asjad luku taga.”
„Ta narrib sind,” lõikas Peg vahele. „Ja ta on ainult lonksu veini võtnud.”
„See on sulatõsi. Kuule nüüd, Peg. Sa ise räägid mulle kogu aeg, kuidas asjad on mõistatuslikult kohta vahetanud või hoopis ära kadunud.”
Peg raputas pead. „Kui maja on täis loomi, pole seal midagi imestada. Bertiel on nõrkus säravate asjade vastu.”
„Oled sa teda teolt tabanud?” nõudis Oswald.
„Ei, aga ma tean, et see on tema.”
„Näed siis, tõendid puuduvad. Mina ütlesin, et need on haldjad. Kas ta Dylaniga on juba tutvunud?”
„Veel mitte. Ilmselt homme,” vastas Peg pisut murelikult, nagu Ellenile tundus.
Oswald pöördus Elleni poole, et teda asjaga kurssi viia. „Dylan teab, kus kõik härjapõlvlased maa alla maetult lebavad, ja ta räägib sulle ka, kui talle viski välja teed – ta on loomeinimene nagu meiegi, Ellen, ja seega ülimalt tundlik hing, kuigi joomine on kahjuks muutnud ta veidramaks, kui ta varem oli. Ma pole päris kindel, kas need härjapõlvlased, keda ta väidab end nägevat, ei uju mitte ringi tema viskist pundunud peas.” Ta muigas, paljastades kaks kõverat silmahammast, mis muutsid ta hundisarnaseks. „Kuid temas on veel alles suur ports kuulsat Iiri sarmi. Dylan meeldib paratamatult kõigile.”
„See kõik on hea materjal mu romaani jaoks,” sõnas Ellen.
„Oojaa, see paik on väga inspireeriv,” nõustus Oswald kulme kergitades. „Millest su raamat räägib?”
„Armastusest, mõrvamüsteeriumist … Teate küll,” vastas Ellen ebamääraselt. „Ma pole veel päriselt otsustanud, kui lõpuni aus olla.”
„Mida vähem sa tead, seda parem – nii saad siinset hõngu endasse imeda ja lasta fantaasial
