asetanud; ja kui tal siiski säilivad õrnemad tunded minu vastu, siis ütle talle minu nimel, et kõik ei ole veel tema jaoks kadunud. Jah, töö, mis on päästnud meid kahte, võib ka temale tagastada varanduse, mille ma temalt röövisin, ja kui ta tahab kuulda võtta oma isa nõuannet, kes tema pärast hetkekski tahaks väljuda hauast, siis sõitku ta siit ära ja mingu Indiasse! Kallis vend, Charles on aus ja vapper noormees. Varusta teda kõige reisiks vajalikuga ja tea, et ta ennem sureb, kui jätab sulle tasumata selle esimese põhivara, mille sa temale laenad; sest sa ju laenad selle temale, Grandet! Muidu su südametunnistus ei annaks sulle rahu. Ah, kui mu laps ei leiaks sinu juures ei abi ega õrnust, paluksin ma igavesti jumalat, et ta sulle su karmuse eest kätte maksaks. Kui mul oleks õnnestunud päästa mõned väärtused, oleks mul küll olnud õigus anda talle mingisugune summa tema ema varanduse arvel; ent maksukohustused kuu lõpul neelasid kõik mu rahatagavarad ära. Mul on raske surra, olles teadmatuses oma lapse saatuse suhtes; oleksin tahtnud tunda pühalikke lubadusi su soojas käepigistuses, mis mind oleks elustanud, ent mul pole enam aega. Sellal kui Charles reisib, pean ma oma bilansi tegema. Aususega, mis on juhtinud kogu mu äritegevust, püüan ma tõendada, et mitte mu eksimused või mu ebaausus polnud mu suure õnnetuse põhjuseks. Eks ole seegi hoolitsemine Charles’i eest? – Jumalaga, mu vend! Saagu sulle osaks kõik taevased õnnistused selle suuremeelse hoolduse eest, mille ma sulle usaldan ja mille sa vastu võtad – ma ei kahtlegi selles! Nüüdsest peale on alati üks hääl, kes palvetab sinu eest selles maailmas, kuhu me kõik peame ühel päeval minema ja kus mina nüüd juba olen.
«Vestlete veel?» küsis isa Grandet, pannes kirja täpselt endiste murdjoonte järgi kokku ja pistes selle oma vesti tasku.
Ta heitis vennapojale tagasihoidliku ja kartliku pilgu, mille taha ta peitis oma erutuse ja kalkulatsioonid.
«Kas olete juba sooja saanud?»
«Täiesti, kallis onu.»
«Noh, kus on siis meie naised?» ütles Grandet, kes oli juba unustanud, et ta vennapoeg ööbib tema juures. Sel hetkel astusid Eugénie ja proua Grandet saali. «Kas kõik seal üleval on korras?» küsis vanamees, kes oli juba oma rahulikkuse tagasi saanud.
«Jah, isa.»
«Noh, vennapoeg, kui olete väsinud, siis juhatab Nanon teid teie kambrisse. Muidugi ei ole see mõne moenarri tuba, kuid ehk vabandate meid, vaeseid viinamarjakasvatajaid, kel pole kunagi soudki hinge taga. Maksud neelavad kõik ära.»
«Me ei taha pealetükkivad olla, Grandet,» ütles pankur. «Teil ehk on oma vennapojaga midagi rääkida. Soovime teile head õhtut! Homseni!»
Nende sõnade juures tõusis kogu seltskond püsti ja igaüks kummardas oma iseloomu kohaselt. Vana notar otsis ukse juurest oma laterna üles ja süütas selle põlema, tehes des Grassins’idele ettepaneku nad koju saata. Proua des Grassins polnud ette näinud juhtumit, mis selle koosviibimise nii enneaegselt lõpetas, ja tema teener ei olnud veel saabunud.
«Kas teeksite mulle au ja võtaksite mu käe alt kinni, armuline proua?» ütles abbé Cruchot proua des Grassins’ile.
«Tänan, härra abbé. Mul on mu poeg,» ütles proua des Grassins kuivalt.
«Minuga ei tarvitse daamid kompromiteerimist karta,» ütles abbé.
«Võta ometi härra Cruchot’ käsivars,» ütles härra des Grassins oma abikaasale.
Abbé eemaldus kena daamiga õige nobedasti, jõudes varsti mõne sammu võrra teistest ette.
«See noormees on väga kena, armuline proua,» ütles abbé, surudes daami käsivart. «Jumalaga, korvid, viinamarjalõikus on läbi! Peate preili Grandet’ga jumalaga jätma. Eugénie saab pariislasele. Kui too nõbu mitte mõnesse pariislannasse armunud pole, siis leiab teie poeg Adolphe temas vastase, kes on kõige…»
«Jätke juba, härra abbé! Küllap too noormees märkab varsti, et Eugénie on rumalakene, ilma värskuseta. Kas olete teda tähele pannud? Ta oli täna õhtul kollane nagu kreeta õun.»
«Teie võib-olla juhtisite juba nõbugi tähelepanu sellele?»
«Jah, lubasin endale küll seda vabadust…»
«Istuge alati Eugénie kõrvale, armuline proua, ja teil ei tarvitse siis tollele noormehele enam suurt midagi rääkida tema nõbu suhtes: küll ta teeb isegi võrdluse, mis…»
«Kõigepealt lubas ta ülehomme minu juurde lõunale tulla.»
«Ah, kui te tahaksite, armuline proua…» ütles abbé.
«Ja mis te siis tahate, et ma tahaksin, härra abbé? Kas mõtlete mulle halba nõu anda? Ma ei ole, jumal tänatud, mitte selleks kolmkümmend üheksa aastat vanaks saanud ja oma reputatsiooni ilma ühegi häbiplekita hoidnud, et nüüd end kompromiteerida, olgu mängus või Suur-Moguli riik. Me mõlemad oleme neis aastates, kus teatakse, mis sõnad kaaluvad. Vaimuliku jaoks on teil tõesti sündmatud ideed. Päh! See meenutab juba «Faublasi».»
«Teie olete siis «Faublasi» lugenud?»
«Ei, härra abbé, ma tahtsin öelda «Ohtlikke suhteid».»
«Ah! See raamat on juba võrratult moraalsem,» ütles abbé naerdes. «Ent teie tahate mind tembeldada niisama rikutuks, nagu on nüüdisaja noormehed! Ma tahtsin teile lihtsalt…»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
