hommikul astus Tuisu Leenu Hansult läbi.
„Tere, Kata!” hõiskas ta reipalt perenaisele, kes talle unisena vastu tatsas.
„Tere, tere, aga ole tasa! Mo pere alles magab.”
„Kas te sis kirikuse äi rutta mette?” uudishimutses Leenu.
„Ma juba ütlesi, et mo pere alles magab.”
„Oot-oot! Mool aa urvaoksad ühes.” Leenu tõi selja taha peidetud käe koos okstega esile. „Ma saa so pesakonnale terist ja virkust juure anda. Oma pesakonna ajasi juba okstega üles.”
Leenu suundus kambrisse, kus Juhan lõõskas, nagu raiuks puid. Vaevalt sai Leenu okstega mõne löögi Juhani turjal teha, kui viimane püsti kargas ja silmad pärani ajas.
„Kas sa, Leenu, oled pääst segi läin, et tuled mind okstega peksma?”
Leenu nägu tõmbus naerukile.
„Kas sa terisest ja virkusest äi hooli mette? Kui täna so urvaokstega üles ärata, sis saad sa virkust ja terist juure.”
Ka Juhan muheles.
„Kena keik! Aja mo lapsed ka maast lahti!”
Leenu noogutas ja suunduski kambrisse, kus Hansu järeltulev sugu õiglase und magas. Esmalt nüpeldas ta Maalit.
„Jalad kergess,
näpud virgess!
Tarka meelt pähe,
ääd sönad suhu!”
Maali haigutas.
„Anna Maalile ja Juulile ka okstega!”
„Ää, et sa venda ja höde äi unusta mette!” sõnas Leenu lustakalt ja oma jao said urvaokstega teisedki lapsed.
Nüüd kiirustas Leenu aga lauta. Kõik lojused, sest nad olid kõhnad, said vitstega kolm korda vastu selga. Vaid paar nädalat tagasi sündinud lehmvasikas pääses nüpeldamisest.
„Saage tervess! Keik hädad ja haigused kadugu! Olge ilusad ja siledad kut urvad!” saatis vopse.
„Sa oled väga tubli, et mo pere ja lojuste eest hoolitsed,” tähendas Kata, kes oli Leenu kõrval seisatanud.
„Sina ollid mool Juhaniga heinaveol abiks. Ma tea, mes aa so mure ja tegi, mes vaja. Abi senest aa – tea seda oma käest,” seletas Leenu ja hakkas kodu poole astuma.
Jaagul aa kinlaste hobu vankri ees ja ootab, et kirikuse soita, mõtles Leenu ja lisas kiirust juurde.
Roosi ravi
„Näh!” Jaak osutas Leenu jalale. „Sool aa roos polve pääle tekkin.”
Leenu haigutas.
„Äi see pole ime mette. Meite armas lehm Juula poegis öösel. Ma roovisi üksi toime tulla ja tulli ka, aga ta ammus sünnituse ajal üsna kurvalt ja valju häälega. Ma ehmatasi ja senepärast roos polve pääle tekkiskid, aga senest saa ma jagu.”
„Kuda? Kas ma saa sind aidata?” oli Jaak osavõtlik.
Ta tundis naise ees piinlikkust, et polnud teda abistanud. Tavaliselt olid nad loomade sünnitusi kahekesi vastu võtnud.
Leenu haigutas uuesti.
„Saad ikka! Veta tubakaleht, määri meega kogu ja pane roosi pääle, aga musta lamba nahk mähi ümmer polve.”
Nagu naine soovis, sedasi ka mees tegi.
„Külh aa hää, et sa nii ragi oled,” kiitis Leenu abielupoolt. „Ma lase silmad looja menna. Öösel jähi uneaig väheseks. Ma usu, et humigu aa polv puhas.”
„Kas nii ruttu?” imestas Jaak.
„Ruttu tulli, ruttu kaob,” oli Leenu eneses kindel ja asutas ennast koti peale minema.
Järgmisel hommikul oli Jaak kärme uurima, kuidas on roosiga lood elukõrvase põlve peal. Ta üllatuseks oli see tõesti sealt kadunud.
Vigade parandus
„Mo Juuli aa juba suur lika, aga ikkagid pissib öösel asemele,” kurtis Hansu Kata Tuisu Leenule.
„Ah et Juuli pissib öösel asemele,” kordas Leenu mõtlikult. „Mo Liisu pissis ka voodise, kuid ma sai temaga sene paha kombe korda.”
„Kuda?” uuris Kata.
„Äi sii ole kuntsi meskid. Ma äi lase taal änam ehtul mürada ja juua äi saa ta sis ka mette. Külh läheb Juulil ka see komme mööda, kui sa sedasi talitad. Riielda ja vitsa äi tohi taale mette anda,” seletas Leenu.
„Vöi nönna lihtne aa senest pahast ammetist lahti saada!” imestas Kata. „Ma karistasi Juulid töösti nattune. Ta sai isigid vitsa hirmu tunda.”
Leenu vangutas pead.
„Soole omale tuleb vitsa anda, et süütud last nuhtlesid. Ta aa niigid mures, aga sina veel karistad teda. Sedasi annad senele ammetile just hoogu juure.”
Kata ohkas.
„Mes aa tehet, see aa tehet, kuid kena keik, et mo moistust turgutasid ja nüid saa ma vigade parandust tehja.”
Hooletuse tulemus
„Ma tegi enese sormele noaga viga,” tähendas Peet ja torkas verise sõrme ema nina alla, kes kooris köögis kartuleid.
Leenu katkestas töö ja peatas pilgu poja sõrmel.
„Kuda see juhtus?”
„Ma tegi reha pulki, aga olli hooletu ja liigutasi nuga liig äkiste.”
„Saad oma hädast kergeste lahti. Sa sülita ähk pissi sene pääle. Senest piisab.”
„Ma arvasi isigid, et senest hädast saa kergeste lahti,” ütles Peet, sülitas haava peale ja juba oligi ta köögist lahkumas. „Sorm sai vaid nattune viga.”
„Ää nüid kohe sorme pääle pissi mette – muidu äi joua sülg veel mojuda!” hüüdis ema pojale järele.
Peet viskas pilgu selja taha.
„Äi pole ma nii hitu mette!”
Mure põrsaste pärast
Tagupilli Anna lõõtsutas mitu korda, kui Tuisule jõudis, aga seejärel teatas Leenule: „Mo ilusad porsad aa ää noiutud.”
Leenu vangutas pead.
„Mes sa räägid? Kis nad sool ää noidus?”
„Mo pool olli kaupmees, kis pakkus moole oma raami. Moolt äi saan ta raha mette, aga ma näitasi taale oma ilusaid porsaid,” seletas Anna.
Leenu ohkas.
„Äkiste uhkustasid oma porsastega? Järsku
