veenis end, et see oli poolkogemata. Impulsi ajel. Kogemata impulsi ajel. Ta ei kavatsenud seda korrata.
Kuid ta soovis ikkagi, et Hope oleks tüse ja ilmetu keskealine paari lapselapsega kudumishuviline naine.
„Küll ta kunagi ongi,“ pomises ta Jobule, kes põntsutas vastutulelikult sabaga vastu maad.
Ta läks õlgu kehitades tulevase restorani poole ja keeras töömeeste tulekuks ukse lahti.
Talle meeldis avarus, eriti veel nüüd, kus kaks maja olid ühendatud suure avaga, nii et restorani ja baari külastajad ja personal said käia saali ühest otsast teise.
Avery teadis, mida tahtis ja kuidas oma tahtmist ellu viia, nii et restoranist tuleb mõnus koht, kus süüa ja juua ning soovi korral seltskonda otsida. Avery nimetas seda täiskasvanute kvaliteetseks einestamiseks vastandina Vesta perekondlikule õhustikule.
Ryderile meeldis Vesta ja eriti sealne Sõdalase pitsa, kuid kuna Avery oli juba mitu kuud nende peal uusi retsepte katsetanud, teadis ta, et suudab kugistada alla ka uue restorani road.
Ta läks ava poole ja uuris ruumi. Tööd oli veel palju, kuid ta kujutas seda lõpetatud kujul ette ja nägi vaimusilmas baariletti, mida nad vendadega ehitasid. Tume puit, jõulised värvid, seintel katmata tellised. Ja õllevaadid.
Jah, ka siin võib aega veeta ning hästi tehtud tööd klaasi õllega tähistada.
Kui töö ükskord valmis saab.
Ta kuulis hääli ja läks tagasi ukse poole.
Mehed tööle pannud, läks ta tagasi pagariärisse, et vaadata, kuidas seal edeneb. Ta oleks hea meelega kinnitanud ka ise tööriistavöö vööle ja asunud tõelist tööd tegema.
Kuid uuel objektil ootas hommikune koosolek ja ta oli juba niigi hiljaks jäämas.
Ta nägi parklas vendade autosid. Loodetavasti oli Owen toonud lisaks lammutusloale kaasa ka kohvi ja sõõrikud. Oweni peale võib iga ilmaga kindel olla.
Ta mõtles, kuidas Clare’iga abiellunud Beckett sai hoobilt kolme lapse isaks ja ootas nüüd veel kaksikuid.
Pühade vahe! Kaksikud!
Kuid ehk viib kaksikute saabumine ema mõtted uue projekti välja mõtlemiselt mujale.
Karta on, et mitte.
Ta sisenes St. Pauli tänava poolsest uksest ja tundis kohvi lõhna.
Jah, Oweni peale võib kindel olla.
Ta võttis alles jäänud kohvitopsi, millele vend oli kirjutanud R, ning rüüpas sõõrikukarbi kaant avades esimese lonksu.
Koera saba hakkas kohe põntsuma.
Ta kuulis vendade hääli kuskil tagumistes ruumides, kuid võttis kohvi, ja – visanud Jobule tüki moosisõõrikut – läks pukkidele pandud vineerplaadile laotatud projekti uurima.
Loomulikult oli ta seda juba näinud, kuid see rabas teda ikkagi. Becketti kontseptsioon pakkus kõike, mis ema hing ihkas ja enamatki veel. Jah, mõtles ta, parem kui kogu maja maha lammutamine. Parem võtta maha, mis vaja, ja ehitada juurde see, mis vaja.
Ryderi meelest ei näinud see sugugi välja sellise spordisaalina, kus tema tahaks käia, kuid ilus oli see küll.
Ja see pakkus piisavalt tööd ja piisavalt komplikatsioone, et panna teda Beckettit nädalate ja kuude – võib-olla lausa aastate – viisi kiruma.
Kuid ikkagi…
Katuse tõstmine on praktiline ja mõjub ka esteetiliselt paremini. Samuti oli mõistlik muuta parklapoolne lameda katusega madalam osa klaasitud terrassiks. Palju valgust, uued aknad ja uksed. Ja need annavad palju juurde, kuigi see tähendab, et tuleb teha avad tuhablokkidest seintesse.
Uhked riietumisruumid ja saunad. Ryderi lihtsust armastav meel punnis sellele ideele vastu, kuid ta pidi tunnistama, et ka temale meeldis aurusaun.
Ta sõi esimese ja teise korruse plaane ja üksikasju uurides sõõrikut, visates aeg-ajalt tükikesi saba põntsutavale Jobule.
Ilus asi, mõtles ta. Beckettil on annet ja visiooni, kuigi kohati oli tema visioone raske ellu viia.
Just siis, kui kohvitops tühjaks oli saamas, ilmusid vennad ruumide rägastikust välja.
„Lammutamisluba?“
„Korras,“ teatas Owen. „Ja tere hommikust ka sinule.“ Oweni päikeseprillid rippusid puhta valge T-särgi kaeluses. Kuna Beckett kavatses ka Oweni lammutamistööle kaasata, ei püsi särk kaua puhas.
„Kas sa pressid teksad ka korralikult ära?“
„Ei.“ Oweni rahulikud sinised silmad kiikasid sõõrikute poole, enne kui ta enda ostetud soolakringli pooleks murdis. „Teksad on lihtsalt puhtad. Mul on pärastpoole paar koosolekut.“
„Ah-ah. Tere, issi.“
Becketti nägu läks laiale naerule ja ta tõmbas käega läbi paksude kastanpruunide juuste. „Poisid tahavad panna neile nimeks Logan ja Luke.“
„Wolverine ja Skywalker,“ täheldas Ryder muheldes. „X-mehed ja tähesõjad. Huvitav valik.“
„Mulle päris meeldib. Clare oli küll alguses sellele vastu, kuid siis hakkas talle see mõte meeldima. Need on ju igati head nimed.“
„Wolverine’ile ja Skywalkerile küll.“
„Vist jätamegi nii, ja see on ju lahe. Aga mul on ikka veel niisugune tunne, nagu oleks toimunud mingi tohutu plahvatus.“
„Kaks on kõigest üks rohkem kui üks,“ märkis Owen. „Lihtsalt planeerimise küsimus.“
„Sinul on muidugi sellise asjaga suured kogemused,“ turtsatas Ryder.
„Kõik on tegelikult planeerimise küsimus,“ vaidles Owen vastu. „Ja kui sellest juba rääkida, siis kontrollin meie plaanid üle.“ Ta võttis vöölt telefoni.
Ryder otsustas võtta veel ühe sõõriku ning mõnules detailivalangut kuulates suhkrut ja rasva nautides. Kontrollid, load, materjali tellimused, töögraafikud, töökoja ja objekti plaanid.
Ryderil püsis see kõik peas, kuigi võib-olla mitte nii täpsetes tulpades kui Owenil. Kuid ta teadis, mis tuleb ära teha, millised mehed millisele objektile saata ning kui kaua üks või teine töö aega võtab.
„Ema tegeleb varustuse otsimisega,“ ütles Beckett, kui Owen vait jäi. „Teate küll, kõik need trenažöörid ja värgid.“
„Mina ei kavatse sellega oma pead vaevata.“ Ryder vaatas ringi. Sitad seinad, sitad põrandad, mõtles ta. Kõik on sitt. Trenažööridel, hantlitel ja kuradima joogamattidel pole siia veel niipea asja.
„Parkla peale tuleks ka mõelda.“
Ryder saatis Owenile uuriva pilgu. „Mis sellega on?“
„Nüüd, kus kogu krunt on meie käes, tuleks kõik üles kaevata, ära tasandada, panna kanalisatsioon ja siis uuesti sillutisega katta.“
„Kurat.“
