kõik koos. Ja oma maja võid siin ju esialgu alles jätta, kui ei meeldi, saad tagasi tulla!”
“Ma saaksin ju seal teid natuke aidata ka, süüa teha ja…” hakkas ämm pikkamisi sulama. “Saaks veel vanas eas natuke ilma näha, ma pole peale isa surma siit Rabakõnnult välja saanudki!”
“Näed siis, äkki jõuamegi kokkuleppele. Ma olen ju seal üksi nagu hunt metsas!” sai Rein julgust.
“Üksi? Aga keegi naine sul ju seal oli, ise ütlesid ka, et…”
“Jaa, ütlesingi, et oli üks poolhull, kes hakkas ennast vägisi Kaseväljale perenaiseks sokutama! Muudkui tuli ja hakkas toimetama, tegi mulle süüa ja…” Mees vakatas, ilmselt oli ta juba liiga palju rääkinud ja otsustas teema lõpetada. “Ma ajasin ta minema, tegin selgeks, et mul on oma naine ja pole kedagi teist vaja!”
Rein rääkis, aga jutt oli ämmast rohkem mööda läinud, tema pea tegeles äsja väimehelt saadud ettepaneku läbijahvatamisega. Suur elumuutus võis ees seista ja see tahtis mõtlemist. Muidugi olenes ikkagi kõik Tiiust, tema otsusest, aga ema teadis, et südames igatses tütar taga meest, kellega oli kakskümmend viis aastat koos elatud.
“Kui sul ei ole aega õhtuni kannatada, siis pead ise Tiiu juurde sõitma, võibolla ta saab töölt ära tulla,” seletas ämm. Ta tundis, et kõige rohkem tahaks ta hetkel üksi jääda, sest nüüd oli tal millelegi mõelda, võibolla isegi mõttes juba eelolevaks reisiks ettevalmistusi teha. Mõelda, mida võtta kaasa ja… Seni oli ta oma aega veetnud nagu mustrita halli sukka kududes, ühetaolisi päevasilmi kõrvuti aastavarrastele lükkides.
“Ma ju ei teagi, kus ta töötab ja mida teeb. Aga eks ma lähen küll, kohe!” tõusis Rein püsti ja oligi minekuvalmis. Ämm oli teda ikkagi heasoovlikult vastu võtnud ja nüüd oli lootust, et ka Tiiu eriti pire ei ole.
“Ega seal midagi keerulist ole, leiad üles küll. Naabrikülas, vast kolm kilomeetrit saab. Koolimaja juurest tuleb ära keerata.”
“Koolimaja…?”
“Nojah, ega seal enam koolimaja pole, pole siin lapsigi. Aga sealt läheb tee ja sõidad niikaua, kuni triiphooned paistma hakkavad. Mina pole näinud, aga neid pidi terve põld täis olema. Seal ta töötabki!”
Anne Kruuda istus supermarketi leti ääres oma kassaaparaadi taga, viilis küüsi ja lakkus oma haavu. Nüüd oli selge, et Rein Meigase juures oli talle ränk läbikukkumine osaks saanud, kuigi alguses tundus kõik üsnagi roosiline. Kasevälja oli kõigiti korras talu, Reinu oma kätega uuesti üles ehitatud, seal oleks võinud elada küll. Ja tasapisi oleks kindlasti õnnestunud ka selle tõrksa mehe pead õigele rajale pöörama hakata: teha Kaseväljast turismitalu. Selles asjas oli Rein küll vastu jorisenud, aga aeg, hea sõna ja muud naiselikud oskused, mis Anne juures mitte viimasel kohal ei olnud, oleksid ajapikku kindlasti oma töö ära teinud.
Küllap ma hakkasin ikka liiga ägedalt peale, see oli mehele võõrastav, nentis naine endamisi juba teab mitmendat korda. Ta oli elus mitmesuguste inimestega kokku puutunud, elanud pärast oma mehest lahkuminekut üsnagi vaba elu ja arvas sellepärast mehi tundvat. Aga Rein oli eriline eksemplar, kelle sisse ei olnud kerge näha ja kes tavaliselt mehi peibutavatele ahvatlustele nii aldis ei olnudki. Ja lõpuks see, et ta oma Tiiut kõikidest pahandustest hoolimata ikka südames kandis, tuli Annele tõesti üllatusena. Seesama üks lause, mis ta kõrvalt mehe jutu vahele telefonitorusse oli poetanud, pidi tema arvates Reinu ja Tiiu vahel ka viimased sidemed katkestama, läks aga hoopis vastupidi – mees solvus hingepõhjani. Ei, hoopis vihastas, muutus lausa pööraseks ning ajas ta veel samal õhtul autosse ja Kaseväljalt minema.
“Et sinu varjugi siin enam näha ei oleks! Mitte kunagi, mõistad!” oli Rein veel ukselt talle järele karjunud ja see pidi olema tõesti lõpp.
“Minu arust sain ma varem inimestega paremini läbi,” ütles Anne iseendale ja vaatas kähku ringi, kas keegi seda poolkogemata häälega pomisetud mõtet ei kuulnud. Ei, õnneks mitte – osakond oli peaaegu tühi, ainult üks vanapapi uuris kingi ja vangutas pead, nähtavasti hinnasilte lugedes. Aga tõesti, näiteks Meeliga olime lausa südamesõbrannad, lahutamatud. Töötasime ju aastaid koos… Aga kõik need pahandused temaga algasid tädi maja pärast. Pärast seda, kui Roometid maale kolisid ja Pärtel solvunult linna tuli ning ma teda külastamas käisin. Sedagi vaid sellepärast, et Meeli oli palunud järele uurida, mida mees kavatseb, ja kuidagimoodi mõjutada teda maale tagasi pöörduma. Aga nüüd tagasi vaadates tundus Annele, et selle palve täitmine oli sõbrataris tekitanud kahtluse, et nad on tema mehega koos linnas viibides senisest lähedasemaks saanud, ja see hakkaski naiste omavahelist läbisaamist häirima. Ja ega Meeli siis, kui Anne Oksal puhkust veetis, tema igapäevastele ihupaljastamistele sugugi hea pilguga ei vaadanud, kuigi Anne arvates oli kõik sündsuse piirides toimunud – igatahes oli bikiinides söögilauda ilmumine Meeli pahameele esile kutsunud.
Annele ei olnud sugugi märkamata jäänud, et Pärtel tema poolpaljast olekut hoopiski mõnuleva pilguga oli silmanud, kuigi Meeli juuresolekul näo tegi, et see teda ei huvita. Pärtel oli mees nagu iga teinegi, lihtsalt üks nendest, kellega Annel elus rohkem või vähem oli kokkupuuteid olnud. Aga Rein näis olevat sootuks teisest puust, temale niisugused lihtsad põlvekergitamised ei mõjunud ega pannud pilku pöörama. Ja nii oligi Kasevälja uks tema taga kõmmdi! kinni löödud. Nähtavasti lõplikult.
Kas see on järjekordne aste allakäigutrepil, mis oli tema kingakaubanduses tuntud firma “Impefekti” asedirektori troonilt tõuganud ja nüüd aina allapoole suunas? Kui ta supermarketisse reamüüjana tööle asus, oli talle küll lubatud peatset ametikõrgendust, oli ju tegemist inimesega, kes eluaeg jalanõude müügiga tegelenud ja seda tööd läbi-lõhki tunneb, aga senini polnud seda kõrgendust kuskilt tulemas. Otse vastupidi – mitmeid nooremaid ametiõdesid edutati, aga tema kandis endiselt rinnas lipikut: müüja. “Impefektis” töötades oli tal olnud lähetusi välismaale, tegemist kaugelt tulnud kaubapakkujatega, õhtusi poolametlikke nõupidamisi… Nüüd oli see kõik minevik ja see teadmine tegi Anne hinge haigeks. Varem oli talle meeldinud pärast pikaksveninud päevatööd rammestununa koju tulla, duši all käia ja seejärel oma mugava eramu õdusust nautida; nüüd olid üksi veedetud õhtud lausa piinaks, sest ta ei suutnud üle olla sellest tõrjutuse tundest, millele konflikt Reinuga krooni pähe pani.
Mind ei ole kellelegi vaja, mitte kellelegi… Jälle viirastus talle nüüd juba utoopiline uitmõte, et oleks omal ajal pidanud ikkagi endale lapse võtma. Nüüd oleks võinud see laps juba kahekümnene olla, mitte enam laps, vaid seltsiline…
Need olid kurvad mõtted ja nende ühtjärge kordumine oli Anne jaoks midagi uut. Sest varem oli ta alati optimistlik ja elurõõmus olnud, tihti isegi ülemeelik ja seiklushimuline. Teda oli ihaldatud ja tal oli võimalus valida, kas ihaldusele vastata või mitte. Aga kõik need olid olnud vaid juhututvused, ning kui kerkis üles küsimus jätkuvast kooselust, pudenesid abikaasakandidaadid nagu liiv sõrmede vahelt, järele jäi vaid tolm.
Kas tõesti on viga minus? Ma ei ole ju saamatu, ma oskan kõike, mida üks naine oskama peab – maja korras hoida, toitu valmistada, kokkuhoidlik olla… Ma ei ole ka mingi peletis, ennem vastupidi, mulle on korduvalt öeldud, et olen ilus naine. Ma räägin vähemalt kolme keelt, saan ka välismaal hakkama – mis siis veel? Milles on asi? Kas tõesti ongi nii nagu Artur, tema kunagine abikaasa, enne lõplikku äraminekut oli öelnud:
“Sa oled litsaka olemisega naine, muud midagi. Tõmbad mehi ligi ja tunned sellest rõõmu… Ükski tõsine mees ei saa sinuga elada!”
Jah, Annele oli alati meeldinud olla meeste tähelepanu keskpunktis ja ta oli poolteadlikult omandanud sellised maneerid, mis võõrastele meeldisid, aga lähedaseks saanu turri ajasid ning lõpuks oma teed minema sundisid. Ta oskas
