>Indigo
1
Igavesti see kesta ei saa. Mann, Kati ja mina. Ja kõik teised. Ja see, et ma midagi ei tea. Miski aina koguneb ja koguneb. Tühja elu vaakum aina suureneb ja suureneb, aeg-ajalt murdub lõdvestavaks peoks. Enamik on kuskil paigas. Ja ma ei kadesta neid. On ju neidki, kes oma ameti- ja perekonnaelu vaikselt ja kenasti oskavad elada (tööd ikkagi vähem või rohkem kirudes), aga ma tean, et mina sellega toime ei tuleks. Ma olen õhutühjas ruumis ja üha liigun ja liigun mingi suure vastiku jama või lõpu poole. Milline see just olema saab, ma ei tea. Aga karta on, et pääsu ei ole. Olen paar korda isegi proovinud siin või seal töötada, aga mul pole püsivust. Olin transporditööline. Ja valvur. Valves oli päris hea. Aga mul oli pahandusi ja pidin ära tulema. Igal pool käib kokkuvõttes selline jama – pundar reegleid, pundar sissejuurdunud tööstiili ja pundar inimeste tahtmisi, kõik see kisub sajasse kanti, siis mul viskab jälle üle, jätan asja nurka ja jalutan minema.
Kord sirvisin ühte raamatut. Kliinilist psühhiaatriat. Et leida, mis pagana diagnoos mulle panna tuleks. Aga see oli lootusetu ettevõtmine. Huvitav lugemine küll, aga ükskõik mille ma ette võtsin, kohe avastasin, et see mul tõenäoliselt ongi. Psühhopaatia, skisofreenia ja kõik muugi. Ja üldse mulle tundub, et enamikul inimestel on mingi kõrvalekalle. Kui nad on lihtsalt sellised, nagu on. Kõik üritavad keskteel püsida oma psüühika ja perekonnaeluga. Ma ei tea. Minu meelest igavavõitu lugu see keskteel püsimine. Nii et ma ei ole õieti ei seda ega teist. Tööl pole ma õieti iialgi käinud. Pole nagu jõudnudki. Aga kohtu all pole ma ka kordagi olnud. Äärepealt sinnapoole kiskuvaid lugusid tuli ette küll. Aga need olid juhuslikud lood, uhkete ja suurte tegudega ma pole maha saanud.
Kõige tõenäolisemalt olen ma siiski psühhopaat, sest mul pole absoluutselt püsi. Ma ei saa kahte minutitki ühe asja peale mõeldud. Ja millegi kindlaga tegelemine viskab mul varsti ära. Mitte lihtsalt ei viska ära, vahel tundub mõni jutuajamine nii naeruväärne ja mõttetu, et ma võin poolelt lauselt minema jalutada. Ma ei saa sinna midagi teha.
Kõige hullem – alustan varsti iga teist lauset sellega – kõige hullem. Kõige hullem või ühesõnaga hull on see, et ma ei suuda ennast väljendada. Tunnen seda kogu aeg. Eriti vastik on see nüüd, kus ma proovin rääkida, peaaegu võimatu on midagi ära öelda, aus olla, loomulik olla. Järjest tulevad võõrad sõnad ja väärad väljendid. Elus on täpselt samamoodi. Tahad rääkida ja räägid, aga kuuled ebaloomulikku juttu. Valetama olen õppinud, aga seda, mida tõesti mõtlen, ei oska öelda. Võimalik, et ei mõtlegi suurt midagi.
Ma ei taha osa võtta. Kodus ema elab mingi moraali järgi (jumal teab, kuidas see tal kujunenud on), aga koolis peeti hirmus tähtsaks mingit teistsugust moraali, põhimõtteid, ma ei tea, võibolla maailmavaadet ja ellusuhtumist. Pealegi oli matemaatikaõpetaja jaoks tähtis, palju sa jagad matemaatikat, ja eesti keele õpetaja jaoks, kui tõsiselt sa võtad eesti keelt. Ega mul ole midagi selle vastu, et nad ka inimesed on, oma vigadega ja muu säärasega, aga andku pisut aru, et nad ei ole jumala prohvetid ja et õpilased on ka inimesed, kellel võib ka midagi oma olla. Okei. Pimegi peaks ju seda nägema. Okei.
Tahaksin rääkida ja teistega koos olla, aga varsti on see peaaegu täiesti võimatu. Jalutad linna vahel, enam-vähem kõik mis vaja seljas, ja tunned varsti ennast nagu mingi kuradi müütiline tegelane. Aga mitte mõtlev tegelane. Ma ei kadesta neid, kes hästi õppisid. Mõtlesid, aga ei elanud. Siis võis veel veidi elada. Ja peale kooli ei osanud enamik neist midagi peale hakata. Mis ma räägin, ma ei teagi, kes mida teinud on.
Eri kampades on eri väärtushinnangud, ja kui sa mingit kampa usaldama hakkad või tõsiselt võtad, siis ei jäägi muudule kui samasuguseks saada. Võrdlemisi rumal moos. Parem ei, parem ei.
Rääkida ju võiks. Eks me ju räägigi. Mõneti. Tummade keelt. Kummaliste olendite keelt. Silmade, selgade, kirvestega. Võibolla tuleb see kõik ka sellest, et isa oli mul alkohoolik. Niipalju kui ma tean. Ega suurt ei tea. Vahel ma kahtlustan, et ema on mulle temast rääkides villast visanud. Otse ta rääkinud ei olegi, kõik, mida ma tean, on kuidagi juhuslikult välja tulnud. Otse rääkis ta siis, kui ta mulle kroonu kirjutas. Siis me avastasime, et me oleme ema ja poeg.
Mul on juba mitu aastat olnud kaks plikat. Ega mina süüdi ole. On kujunenud, et neid on kaks. Nii on lihtsalt läinud. Ja see on nii hea kui ka halb. Hea selles mõttes, et nii püsib kõik värskem ja pingestatud, aga halb sellepärast, et tegelikult on see siiski sigadus. Nojah.
Nende plikadega on üks lugu. Ma ei tea, kas nemad vajavad mind või mina neid. Küllap mõlemat. Muidu oleks see asi ikka juba laiali vajunud. Kokku saan nendega aeg-ajalt ja juhuslikult. Siis, kui kisub. Mannil on peale minu teisi mehi palju kulub, aga Katil mitte kedagi, vähemalt tõsiselt mitte. Mann ei armasta lubadusi ja seletamisi ja muud sellist tõsist jama. Ta armastab käesolevat hetke ja oskab sellest rohkem välja võtta kui keegi teine. Mitte välja pigistada, see väljavõtmine käib rohkem ootamise kaudu. Temaga läbisaamine on ilus ja kerge, aga natuke külm, natuke külm hakkab teinekord tema juures. Ja Kati juures teinekord natuke masendav. Masendav ja väsitav – Kati ootuste-lootuste ja mõtete tõttu. Ta tahaks mind saja sõlmega siduda. Ega ta ise tahakski. Aga selline ta iseloom on. Kasvatus. Ise ta püüab minu meeleheaks sellele vastu punnida ja kergemeelset mängida, ja ta teeb seda päris naljakalt, aga pinge jääb ometigi õhku. Jah, ega sest head nahka tulla ei saa Ometi hea, et oli kõik, mis oli. Ja las olla ka edasi see, mis on.
Me kõik kolm oleme kuidagi üksildased, lollakalt üksildased. Mann oma iseseisvuse tõttu, Katt oma tarkuse (mitte ainult teadmiste, aga mõistuse ja südametarkuse) tõttu ja mina oma nõmeda püsimatu iseloomu tõttu. Ometi olen ma hooti neid armastanud (loll sõna, nii tundub mulle alati, kui see ette tuleb); rohkem kui need, kes usinalt oma igapäevast elu elavad. Abielu tundub äärmise jamana. Teise territooriumile, teise hinge ronimine; igaüks arvab abielus, et tal on õigus teisele halvasti öelda või varbale astuda. Abielu ja ühiskodu tekitavad selle asja, kenaduse ja respekti kadumise, ma ei salli seda. Parem ma elaksin mõne sõbraga koos, kummalgi omaette tuba.
Nüüd on nii palju seda Haiguste Ravi seina peale kirjutatud, juba soome keeleski, algul ma ei saanud eriti pihta, nüüd saan küll. Päris õige jutt. Ma ei tea, mis mõttes õige, aga midagi selles on. Et sellist juttu plangu peale kirjutatakse.
Jah, see meie elu on parim ja halvim, mida ma tean, mida ma märkan. Hea nõme üksindus selles nõmedas linnas.
Ma ei usalda millelegi tähtsuse või tähenduse omistamist, seoste leidmist (liiga palju seoste nägemist viib hullumajja). Räägin natuke juhuslikke hetki enda ja Manni ja Kati päevadest ja öödest ja kõigi päevadest ja öödest, nii nagu neid ette tuleb. Muidugi on selles kõiges minu suhtumine ja mina ise (kuigi mul pole aimugi, kuidas need välja näevad), ega seda ei oska ja ei saa vältida, isegi kui püüad. Kui püüad, läheb jutt lihtsalt jamaks, muud midagi.
Ei algust ega lõppu. Kellegi pool lugesin mingit luuletust või udu. See käis nii: kõik mis teen / jääb lõpetamata / pooleli / nii ma ka suren / elu lõpetamata / elu pooleli jättes. Umbes nii see tunne on jah. Nii see elu käibki. Aeg-ajalt mingid juhuslikud elamused, veidike intensiivsust, muidu tavaline hallollus. Elamused võivad olla ükskõik-mis-värvilised, iga elamus on veidi ise värvi. Iga kurbus ise värvi. Iga armastus ise värvi.
Kell oli kümme õhtul. Olin teel Pegasusest Moskvasse (et mitte veel koju minna, mida seal küll pidanuks peale hakkama), M jalutas vastu.
“Tere, mees.” Ma jäin seisma. “Mis sa hulgud,” küsis ta. Ta oli uhkelt ja korralikult riides.
“Niisama. Kuhu sa siis nii hilja õhtul lipsuga lähed.”
“Uurid elu, jah. Kuhu sa ise lähed,” uuris ta.
“Perse lähen.” Ta naeris. See oli talle naljakas. Vaatasin teda naerdes. “Oled komsomolikomiteesse tööle läinud või.”
“Peaaegu,” vastas ta ja naeris millegipärast jälle. “Meile filmi vaatama ei taha tulla.”
