style="font-size:15px;"> “Ma siis helistasingi.”
“Mis sa räägid.”
“Veetsid sa eile veel kaua aega.”
“Kuule, üsna kaua, või mina ei tea, mis see kaua on.”
“Täna ei viitsi midagi teha.”
“Eriti ei viitsi.”
“Mul on sinuga nii hea ja rahulik. Ma tahaks, et sa istuks mul toanurgas. Siis ma ei peaks kuhugi minema. Võiks kodus olla ja kogu aeg oleks rahulik.”
“Jah.”
“On sul minuga hea olnud.”
“On küll.”
“Tule kuhugi.”
“Oled sa muide purjus.”
“Veidi olen.”
Paus.
“Mis me vaikime.”
“Sa ei tule siis kuhugi.”
“Ma olen väsinud ja ma pean tööd tegema ja ma tahan kodus olla. Mõni teine kord.”
“Jumal teab, missugune teine kord, millal see tuleb.”
“Ei tea.”
“Kurat.”
“Mis on.”
“Oh, kurat.”
“No mis.”
“Kas ma ei võiks sinu poole tulla ja vaadata, kuidas sa tööd teed.”
“No ei, tead.”
“Ma siis lähen joon ennast täis, või mis sina arvad.”
“Kust mina tean, mis sa teed. Ära joo parem.”
“Muidu on nii tühi ja mõttetu. Mul on selline tuju, et ma ei saa nagunii midagi tehtud, ma võin tund aega laua taga vana ajalehte lugeda, ei saa tööga pihta hakata. Parem siis juba juua. Siis on homme jälle tahtmine tööd teha… Las ma sõidan korraks sinu poole, sa teed ainult ukse lahti ja suudleme, ei räägi ühtki sõna, siis ma sõidan kohe ära, ma luban.”
“Ma ei tea, parem ei.”
“Aga kui ma ikka tulen.”
“Ära tule.”
“Miks siis.”
Panin toru hargile, vaatasin veidi aknast välja, siis valisin uuesti. Jälle sattusin poole numbri pealt nende kõnesse, kostis selgelt. Panin uuesti toru ära. Ootasin.
Laual oli lillevaas, laualamp, mõned raamatud, telefoniraamat ja telefonimärkmik ja tops pastakatega. Kõigil kirjutuslaudadel on enam-vähem samad asjad. Aga see kirjutuslaud oli vana tuttav. Ma ei puutunud ei raamatuid ega pastakaid. Mu käed olid mu ees laual, üks teise peos, ja ma vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud midagi. Kohe pidin uuesti helistama. Äkki nad räägivad pikalt. Tõusin ja läksin koridoripeegli juurde. Vaatasin endale otsa. Nägin oma nägu. Kes sa oled? Mis elu sa elad? Miks? Mida sa täna teed? Söön küpsist, joon teed. Uurisin oma hambaid. Kaubanduslikud nad küll välja ei paistnud. Millal katkised hambad moodi lähevad?
Ehk on need oma jutuga valmis saanud? Läksin võtsin toru ja valisin hästi aeglaselt. Keegi ei seganud vahele. Toonid kutsusid. “Kas te kuulate mind pealt,” küsisin keskjaamaneiult. See ei vastanud. Võeti vastu.
“Halloo.”
“Tere.”
“No tere.”
“Kuidas läheb siis ka.”
“Tead nii, üldiselt pole viga, aga sul endal.”
“Ma ei tea. Ei kuidagi. Oled sa täna hõivatud.”
“Õhtul või, ei ole, ma olen täitsa vaba. Et teeks midagi või… mis… kus sa oled… kuule… kuuled sa mind… halloo… O… kuule nüüd…” “Jah.”
“Ära katkes või.”
“Ei, ma lihtsalt…”
“Teed nalja või.”
“Ei, anna andeks, lihtsalt, ma ei tea isegi. Noh, mis saab siis.”
Poiss sõitis jalgrattal maja ees edasi-tagasi. Maja oli aia sees ja selle aia ees ta sõitiski. Tänaval. Siis ta peatus aia ääres, maha ei tulnud, toetas käe aiale. Vaatas aeg-ajalt maja poole. Tegi jalgrattaga kaheksaid. Ta ootas kedagi majast väljuvat. Võibolla see sõi kiiruga või lõpetas siva mõnda kodust tööd, mida tegemata teda välja ei lastud.
Need ajad tulid mulle meelde. Palju ootamisi. Niisama istumisi kellegi pool, matku ei tea kuhu, pahandusi, unistusi. Tagantjärele armas. Ka praegused ootamised, niisama istumised kellegi pool, matkad jumal teab kuhu, pahandused ja unistused saavad pärast armsaks. Mis siis? Praegu on praegu.
Poisid seisid pargi heki ääres ja ma ei saanud algul aru, mida nad tegid. Nahistasid nii isekeskis. Paistis, et küsid. Meil olid õllepudelid käes. “Poisid, poisid, mis see on,” hirmutasin ma poisse. Need vaatasid meid vilksti, aga ei jooksnud kuhugi.
“Poisid, korjake pudel üles.” Andres jõi pudeli tühjaks ja viskas lumele.
Mul oli keel juba mitu päeva katki. Kui väljas suitsu tõmmata, läheb vist külm õhk suhu, sellepärast ei parane, mõtlesin ma. Aga lõin käega ja tõmbasin suitsu edasi. Nagunii saab ükskord terveks.
Pärast tulime tagasi. Mõlemal rasked kotid. Poisid passisid ikka alles pargis. Nad hakkasid sõna lausumata meid lumepallidega loopima. Sellised väikesed poisid. Jäime üllatusest seisma. Tegi nalja ja ajas vihaseks. Meil olid rasked kotid. Polnud midagi teha. Neid taga ajama hakata olnuks mõttetu. Läksime edasi. Need muudkui loopisid. Jooksma me ka ei hakanud. Aga lisasime sammu. Ma sain mitu korda lumepalliga pihta. Siis nad jätsid loopimise järele. Läksime edasi, irvitasime ja vangutasime pead.
Üks proua heitis bussis mulle eriti pahase pilgu. “Millega ma selle olen ära teeninud, kulla proua.”
Kui ta maha läks, nägin, et tal oli õige matsakas tagumik. “Noh, kulla proua,” mõtlesin ma talle järele. “Seda sa pole küll endale ausal teel saanud.”
Plikad lobisesid ja naersid. Ühel ilusal olid katkised ja viltused eesmised hambad. Juurdlesin, palju ta järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma viletsatele esihammastele peab mõtlema. Jumal seda teab. Kõvasti. Ehk kogu elugi. Praegu ta küll naeris, ranits käes, rihmad põrandani rippumas, kaelarätt tumesinisel pluusil, valged lühikesed juuksed. Ilusad lõbusad silmad.
Pesin Nordi märgi ja kirjaga alustassi. Mõtlesin, millal ma viimati Nordis käisin. Ja kus. Fondüüs või all baaris või grillis, esimese korruse restosse pole ma istuma sattunud. Grillis istusin kunagi ammu. Siis ei tundnud ma ennast seal mugavalt. Mul olid jalad märjad ja ma pidin seal kaua olema. Fondüüs käisin hiljuti. Läksime sinna päeval. Mitte-Tallinna-inimene oli siin ja me läksime sinna, et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita. Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime
