millelegi mõtlemata. Tuul liigutas naise pikki vesinikuvalgeid juukseid. Mees ei suudelnud nagu tööd tehes, nagu see enamasti käib, vaid kõikeunustavalt. Tundus – nad ei tajunud, et neid vaadati. Aga vaatasid muidugi kõik, kes märkasid, mõned midagi mõtlemata, mõnel näol suhtumist reetev virvendus.
Ei algust, ei lõppu, ei teekonda, ei lugu, ei põhjust, ei tagajärgi, eikuskil, eikuhugi. Keegi, eikeegi.
Vahepeal käisin Manni juures tihti sellepärast, et siis ei jäänud poole lõunani voodisse uimerdama. Tema pool tõusin üheteistkümne paiku, lonkisin läbi linna, enamasti kodu poole. Säilib vähemalt illusioon, et oled vaba ja löögivalmis. Mõned korrad on Mann mulle jõuliselt välja käristanud. Veidi hapu näoga ta seda küll tegi. “Naine olgu ilus, mees rikas,” ütles ta. Eks ta ole. Aga millegipärast ei lasknud ta mind ka lahti, hoolimata mu vaesusest ja lorususest. “Sinuga on nii rahulik.” Kord küll tundus mõni aeg, et ta mõtted olid muuga hõivatud, ta vastas vaevu mu küsimustele, siis ma kadusin paariks nädalaks. Kunagi hiljem ma küsisin selle kohta. “ Jah,” ütles ta. “Ma tahtsin siis lihtsalt üksi olla, muud midagi.” See võis tõsi olla, võis ka mitte. Kui sa tahad inimestest lugu pidada, siis ära kontrolli, kas nad sind petavad.
Olen olnud ta juures üksi, kui teda ei saabu. Kui kojuminek eriti vastu hakkab. Teda oodanud. Ja vahel ta ei saabugi. Liiga hästi ma end üksi tema juures ei tunne. (Siiski vahel rahulikumalt kui kodus, kodus ei õnnestu teinekord magama jääda.)
Mõtlen, et ma pean ju Mannile tüütu olema, ta ei saa ju mugavalt ühegi mehega koju tulla, ma võin ju ees olla. Või seda ta just tahabki.
Jalutasime. Tänu temale olin ma jälle mina. Naljad tulid suhu. Astusin kindla sammuga. Loigud läksid ees kaheks. Ta soove ja mõtteid teadsin juba sekund enne kui ta ise. Tantsisin tantsimatagi. See oli Reka.
Eile ütlesin purjust peast, mitte talle: “Ma armastan sind, ma armastan sind.” Ja kuulasin, kuidas ma seda ütlesin. Teadsin ja ka tema teadis, et sisu polnud sel kopka eestki. Ütlesin üha uuesti ja uuesti ja me naersime. “Oota, mina tahan ka öelda,” peatas ta mind. Ta vaatas mulle õtsa, hingas sisse ja välja ja ütles tõsiselt: “Ütle, kas sa armastad mind, alati, lõpuni.” See oli Mann. “Jaa, jaa, jaa.” Rääkisime tühje sõnu. Oli lõbus ja kurb ja õudne ja vastik. Üleeile hoidsin ühe käega Kati ümbert kinni, pilk eksles üle ta õla õhtusel taeval, libises üle ta näo, ei tahtnud sinna pidama jääda. Katt vaatas mulle rinnale. Suudlesin ajaviiteks teda meelekohta. Ta ei raputanud pead ega tõmmanud ära, näppis mu jope lukku. “Noh, nüüd lähme ja nikume veel ajaviiteks,” ütles ta vaikselt, isegi mitte tigedalt, aga kurvalt. “Oh-nojah,” ütlesin ma ja lisasin mõttes: “ära aja seda jama.”
“Oli tal üks pruut, see oli punapea,” rääkisin mõttes, kui pärast suitsu tõmmates üksi kodu poole astusin.
Fotokotiga mees kõndis lasteaia aia ääres. Lapsed olid õues, kakerdasid sihitult ja pahaaimamatult nagu ikka, elasid oma maailmas. Fotograaf elas oma maailmas. Hommikupoolik, päike paistis. Hea ilm laste pildistamiseks ja kana tapmiseks. Ta tõmbas tähelepanu sellega, et liikus arglik-hiilival sammul, pea õlgade vahel, parem käsi näppis juba fotokoti lukku. Silmad läikisid. Tundus, et tal oli veidi piinlik oma hiilimiste pärast. Aga kirg oli suur. On ta haige, mõtlesin. Sama palju kui teisedki. Ta vahib lapsi, mina teda. Ühel päeval hakkab oma tööst seksuaalsusega sarnast naudingut tundma. Hakkab naisi pildistama, aga ei maga nendega. Seda see kultuur teeb. Pöördusin ja läksin. Mis ikka vaadata. Teada, kuidas edasi läheb. Kuidas mees, pildid teinud, sealt lahkub. Kiirel närvilisel sammul, pilku vastutulijate eest peites.
“Ma tegin sulle haiget.” Endal oli põrguvalus.
“Sellest pole midagi.”
“Sul pisarad jooksevad.”
“Mitte selle pärast. Mitte valu pärast.”
Lamasin selili ja vaatasin akna poole, silmad läksid niiskeks. Katt oli vasaku käe kaisus. Tahtnuks talle head ja lohutavat öelda, aga tundsin end vana, paha, raisus ja repetununa; ei kõlvanud mul suudki lahti teha. Paitasin ta õlga.
“Tagasiteed ei ole,” tuli ükspäev pähe. Jah, nii näib küll olevat. Kuhu oled jõudnud, seal oled. Vahel kihvatab läinu kättesaamatus, aga sisimas ei kahetse ma midagi. Olgu mis on.
Hommikul ajasime plära. Jooksin toas paljalt ringi ja tegin tiigrihüppeid ja hommikvõimlemist, silmanurgast nägin, kuidas Katt lina pesukorvi surus. Jah, tal oli selline vitstest punutud mustapesukorv. See ta prillidega suurt kokku ei hakanud, aga igaühe hinges on nurgakesi nii mitmelegi asjale.
Päevad lähevad nõmeda järjekindlusega. Poole molutan maha, siis jalutan linnas, õhtul istun kellegi pool. Tahaks vahel välja murda. Aga see on peaaegu võimatu. Kui läheksingi kuhugi mujale, tuleksin ikka varsti tagasi. Püüda midagi muud teha oleks veel vähem tõeline olemine. Punnitamine ja vale. Igal õhtul mõtlen: homset küll nii surnuks ei löö nagu tänast. Aga ikka. Tõused üles, pole põhjust ega viitsimist muud teha, kui et istud pealelõunani köögilaua taga ja loed lehte või mõnda kapsast. Vahel harva tuleb eriline õilis kodusolemise feeling, nagu ekstaas. Oled mõnuga kodus, ümbrus soojusest värvitud, teed midagi vaikselt või istud, molutad ja jälgid ümbrust, ja kõik ümberringi on imeline. Tuba, valgus, kõik; vaatad aknast välja – oleks nagu ilus koht see majaesine, just sellisena nagu mõnes lasteraamatus, kodu. Ma ei tea, mis selle kodu mult ära võttis. Ja kas teistel seda on. Või on neilgi rohkem mõtetes ja mälestustes. Küllap on nii kõigil. Ja välja ei saa. Siis saaks, kui saaks kuhugi sisse. Kuhugi iseenda (ja ka kõigi) teiste päris sisse. Selle Asja päris sisse. Sulaks ära ja haihtuks õhku. Ela siin paradiisi serva peal täielikus perses.
Hiliseks pärastlõunaks on kodusolemisest kapitaalselt villand, korra päevas peab kellegagi juttu ajama, muidu oled varsti sootuks väärakas. Istud, vait ja tige, ja irvitad kõige üle. Iga päev on kuristik. Kui on. Õigem on öelda, et igas päevas tuleb ette kuristikke. Jumalalõhna. Kogu Täie lõhna. Kui kuskil tööl käiks ja seal aega surnuks lööks, siis tuleks seda vähem ette. Pole ju vaja hakata tõestama, et sihipärane tegevus on mõttetu. Sihipärased tegevused jooksevad sihis. Sõjapidamine, mesilaste pidamine, naisepidamine. Kummalisi tegevusi on. Suremise ja surnute matmisega osatakse nii palju ilusat vaeva näha. Ema otsib juba mitu aastat hauaplatsi. Ainult et minust jääb ta küll sinna maha matmata. Miks tal peaks maa all parem olema kui maa peal? Ma küll ei taha praegu maa alla, ei usu, et seal ka surnust peast hirmus nauding vedelda oleks. Muidugi, surnuaed on kena surnute pesa. Lesid, vaatad paremale: no tere, tere. Vaatad vasemale: tere, tere, jah.
Igaüks teab, mis ta teab. Ainult puhas olemine on midagi. See on see. Kuskil Piiblis kah keegi küsib: “Kes sa siis selline oled?” Jumal vastab: “Ma olen see.” Krõbe küll. Täiesti arusaadav. Täpsemalt ei saa öelda. Kui see ainult oli ikka nii.
Oled paar tundi jalutanud, siin ja seal kohvi joonud ja möla ajanud, siis kohtad meest, kellel on tahtmist veidi juua ja kellel on isegi raha. Aga kell on juba palju, poes enam veini ei ole. Kortsudest ka ainult Virus ja Nordis, neisse ei viitsi minna, enamiku friendide jaoks ei ole need head logedad kohad.
Tõelistele küsimustele pole vastust, neist saab ainult kõrgemale tõusta. Kuni põrkad jälle vastu seina ja suu vajub lahti. Seegi on parem kui lihtsalt unustus ja rutiin. Ärkvel olla, seda tahaks. Aga kuidas sa ikka ennast piitsutad. Jõuga ei saa. Siis muutud mingiks budistiks või muidu idioodiks.
Toetasin Podmoskovjel tagumikuga barjääri, mis suvistele laudadele ette tõmmatud. Ei olnudki mingit trehvunksi. Käisin juba sees ära, aga kohvisaba oli all liiga pikk, et üksi ära seista. Ujusin välja tagasi ja jäin toppama – suitsu tegema. Lootuses mõnd tuttavat näha, kellega saba ära viitsiks seista. Päike läikis ja sees olnuks lahedam suitsu kiskuda, aga nad olid selle Moskvas all ära keelanud.
