rennides, märkad nukrameelset vettinud koera, vihmavarjuga ema ja kapuutsiga lõbusat last, siis tunned, et vihm pole sugugi vaenulik ja teeb sinuga sõprust, temaga saab veidi suhelda, veidi teineteiseks saada, vihma-sinuks ja sinu-vihmaks, nii lähevadki sel niiskel õhtul ühes Eesti linnas kaks kaaslast, vihma-sina ja sinu-vihm, ja nende vaikset olemist ei saa häirida, see on olemas, kuid tabamatu, häirimatu, haavamatu, meeldejätmatu.
KUI USUD MIDAGI NATUKEGI, kui sul on millelegi toetuda ja sa ei karda hulluks minna, siis võiksid olla ju väheke õnnelik selle üle, et suurt halba pole juhtunud, et võid veel elada selles maailmas ja hingata. Issand jumal, partei ja valitsus ei nõuagi, et sa oleksid kogu aeg õnnelik ja lõugaksid: credo, credo, aga mossitamisega rikud sa lihtsalt seda pilti raami sees, teiste vaatepilti, inetu, inetu. Kui tükimat aega oled nõndaviisi mõtisklenud ega viitsi muusikatki peale panna ega vaadata, kes koju tuli, kui uks käis, vaid losutad edasi, siis on tõesti raske öelda, mida edasi teha, võib ju lihtsalt nentida, et küllap enne sügist tuleb veel õige mitmesuguseid päevi.
KUI OLED PÜÜDNUD JA PÜÜDNUD kirja kirjutada, aga see pole edenenud, ja oled lõpuks ennast tugitooli lösakile lasknud, paber ja pastakas näppude vahelt põrandale pudenenud, oled tühi ja kuulad va vana Pink Floydi mängimas, kuni hetkeni, kui märkad end seda tegemas, ja tõused, võtad maast paberi, kökerdad kokku ja saadad kaarega prügikasti, kuhu ta, hoolimata oma püüdlikkusest, ei jõua, istud kirjutuslaua taha, võtad sahtlist tüdruku antud plastmassist kõrvarõnga, mis tuleb kokku kleepida, ja otsustad selle töö ära teha, leiad kapi alt kastist liimi ja proovid seda jama kokku kleepida ja pähe tuleb mõte: huvitav, kas ma armastan teda, ja: huvitav, kas tema armastab mind.
KUI HÄÄL ON MILLESTKI KÄHE, kas suitsetamisest või külmast ilmast või eileõhtusest valjuhäälsest lõugamisest, ja lisaks kipub veel pea valutama ja lugupeetud vanemad virisevad selle ja tolle kallal ja ilmast ei maksa rääkidagi, see on sant mis sant, siis võib kokku lugeda taskusoleva raha ja mõelda, mille jaoks seda parajasti jätkub, aga võib ka üldse mitte raha lugeda, vaid otsida kamorkast üles vana kaabu ja vanematega sõnagi vahetamata uttu tõmmata, uksest välja jalutada, hoolimata sellest, kas uks sulgub pauguga või ei, teadmata, kas lähed kääruga teed pidi kohvikusse või satud hoopis mõne poole ja istud nurka maha või kurat üldse seda kõike teab.
Sain läbi, viisin lehed ta kirjutuslauale tagasi. Seisin jälle, polnud ühtegi mõtet. Haigutasin. Siis istusin kirjutuslaua taha ja toetasin käed lauale. Lahe tunne. Rahulik. Toetasin pea kätele, vahtisin seina ja olin arvatavasti mõtliku näoga. Aga ei mõtelnud midagi.
Kas see jutt ütles mulle midagi? Ei öelnud. Kuigi, nii see peaaegu on. Ma ise võinuks seal jutus see mees olla. Mis siis? Igavapoolne jutt. Kuigi päris ilus. Närisin ühte sõrmeküünt. See oli kidaline ja läks hammaste vahel üha enam katki. Närisin, kuni näpul hakkas valus. Siis sundisin ennast näppu suust võtma ja panin käe lauale. Mu käsi läks ja tõmbas ühe sahtli lahti, nagu oleks ma oma laua ääres istunud. Nii enesekindlalt. Polnud mul sellega mingeid soove ega mõtteid. Sahtlis olid kah paberid. Võtsin natuke pealmisi pabereid, panin korralikult enda ette lauale ja lugesin mõttes-kuuldavalt:
Mõnikord võib kohv olla elu mõtteks; mihanest intiimsust ta vahel tekitab. Kunagi lugesin ma midagi kohvi kohta. Seal oli kirjutatud kohvi kasulikkusest; ta stimuleerivat kõiki organeid.
Algul mõtlin ma, et niimoodi öelda on veider ja üldsegi mitte kena, kuid aja jooksul olen taipama hakanud selle ütluse omapärast võlu. Ma seletan.
Eile hommikul läksin ma tüdruku juurde. Ta meeldib mulle. Mis ka meie vahel toimunud poleks, on nüüd läbi. Ta ei hooli minust enam. Ma vilistasin sellele, kuid soovin, et poleks.
Ma helistasin kella ja ootasin trepil. Kuulsin teda üleval askeldavat. Kobinast võis aru saada, et ta ärkas. Olin ta üles ajanud.
Siis tuli ta trepist alla. Mu kõht tundis ta lähenemist. Iga ta lähenev samm erutas mu tundeid. Ta nägi mind ega rõõmustanud.
Kunagi hallil ajal, eelmisel nädalal, rõõmustas see teda väga. “Kuhu see küll kadus?” imestelin naiivset teeseldes.
“Ma tunnen ennast kummaliselt,” ütles ta. “Ma ei taha sinuga rääkida.”
“Ma tahan üks tass kohvi.” Sest see oli viimane asi maailmas, mida ma tahtsin. Ma ütlesin seda, nagu loeks ette telegrammi kelleltki teiselt, kes tõesti kohvi tahab, kes ei hooli millestki muust.
“Hästi,” ütles ta.
Läksime üles. See oli naeruväärne. Ta oli endale hommikumantli selga visanud. See polnud veel jõudnud kohaneda ta kehaga. Ma võiksin rääkida teile ta pepust. Läksime kööki.
Ta võttis riiulilt purgi lahustuvat kohvi ning asetas selle lauale. Sinna kõrvale pani ta lusika ja tassi. Ma vaatasin neid. Ääreni täis veepoti asetas ta pliidile ning keeras gaasi lahti.
Selle aja jooksul ei lausunud ta sõnagi. Hommikumantel kohanes ta kehaga. Mina mitte. Ta läks köögist välja.
Siis astus ta trepist alla, et näha, kas kirju on tulnud. Ma ei mäleta olevat. Ta tuli trepist üles ja läks teise tuppa. Ukse pani ta enda järelt kinni. Ma vaatasin ääreni täis veepotti.
Ma teadsin, et läheb aasta, enne kui vesi keema hakkab. Oli oktoober ning potis oli liiga palju vett. Ma kallasin osa vett kraanikaussi.
Vesi läheb nüüd kiiremini keema. See võtab ainult kuus kuud. Maja oli vaikne.
Ma vaatasin sahvrisse. Seal lasus kotitäite kaupa solki. Mõistatelin purkide ja kartulikoorte ja rämpsu järgi, mida ta viimati söönud oli. Ma ei saanud aru.
Saabus märts. Vesi hakkas keema. See meeldis mulle.
Ma vaatasin lauale. Seal olid lahustuva kohvi purk, lusikas ja tühi tass. Asjad, mida läheb vaja tassi kohvi jaoks, olid serveerit nagu peieteks.
Kui ma kümne minuti pärast lahkusin, kohv kõhus nagu hauas, ütlesin: “Aitäh tassi kohvi eest!”
“Ole lahke,” vastas tema. Ta hääl kostis suletud ukse tagant nagu teine telegramm. Mul oli viimane aeg minekut teha.
Ülejäänud päeva veetsin ma kohvi mitte tehes. See oli mõnus. Saabus õhtu. Ma sõin restoranis lõunat ning läksin baari. Võtsin mõned napsud ja ajasin inimestega juttu.
Nad olid baari-inimesed ja me lobisesime baariasjadest. Ükski neist ei jäänud meelde ja baar suleti. Oli kell kaks öösel. Ma pidin välja minema. San Francisco oli udune ja külm. Mõtiskelin udu üle ja tundsin end väga inimliku ja kaitsetuna.
Ma otsustasin ühele teisele tüdrukule külla minna. Me polnud enam sõbrustanud üle aasta. Kunagi olime väga lähedased. Ma mõtlin, mida ta minust praegu arvab.
Ma läksin ta maja juurde. Uksekella tal polnud. See oli juba pisuke võit. Pisukestest võitudest tuleks osata lugu pidada. Mina oskan.
Ta tuli uksele. Hommikumantlit hoidis ta lihtsalt ees. Ta ei uskunud oma silmi. “Mida sa tahad?” ütles ta oma silmi uskuma hakates. Ma astusin tuppa.
Ta sulges ukse ja pöördus nii, et ma võisin näha ta profiili. Ta polnud viitsinud ennast üleni hommikumantlisse keerata. Ta hoidis hommikumantlit endal lihtsalt ees.
Ma nägin ta keha katkematut kontuuri kuklast kandadeni. See tundus natuke kummaline. Võib-olla sellepärast, et nii hilja oli.
“Mida sa tahad?” ütles
R. Brautigan, “Revenge of the Lawn” (Peeter Lauritsa ja Hasso Krulli tõlge).
