selle sammu astusin. Sisemine soov ja selle õige äratundmine on unistuste teokssaamisel väga olulised. Tihti ei pruugi me aru saada, kuidas teatud otsused meie tulevikku võivad mõjutada. Inglise keel on nüüd nii minu kodune kui ka töökeel.
Intuitsioon unistuste elluviimisel ei saatnud mind aga tööelus. Mäletan end keskkooli ajal unistamas töökohast, kus tuleks kanda kostüümi ja kontoris tähtsa näoga istuda. Kui ma ülikooli kõrvalt ühte mainekasse restorani tööle asusin, juhtus minuga mõnes mõttes täiesti tuhkatriinulugu. Läksin ettekandjaks, et kooli kõrvalt natuke taskuraha teenida. Kuna juhataja plaanis just töökohta vahetada ja kiiresti oli tarvis kedagi restorani etteotsa, siis valis juhtkond kõikide töötajate hulgast välja just mind. Alguses olin üllatunud. Mul ei olnud mingeid juhtimiskogemusi, kuid ilmselt jäin silma oma kohusetundlikkuse ja koostöövalmidusega. Otsustasin enese proovilepanekuks töökoha vastu võtta. Ma ei saa öelda, et tegin üdini vale otsuse – õppisin selle aasta jooksul elust ilmselt rohkem, kui seda seni olin teinud. Ent meeletult pikad tööpäevad, täiskohaga õpe koolis (kuhu ma sattusin tihti otse töölt, kui sattusin) ja selle kõige kõrval veel isiklik elu tähendasid seda, et lõpetasin arstikabinetis, kuna tervis ei pidanud lihtsalt vastu. Lahkumisavalduse andsin tookord kerge südamega. Jah, olin küll loobunud oma unistuste töökohast, kuid olin jäänud ikkagi inimeseks, terveks inimeseks. Samas, pärast seda sattusin tööle reisifirmasse. Reisimine on siiani minu suuremaid kirgi. Ka seal sain kanda kostüümi ja istuda kontoris, ja ehkki palk oli viletsam kui eelmises töökohas, särasin seal õnnest. Tundsin, et olen leidnud just selle, mis mind siin elus paelub: ühendanud hobi ja töö. Kuigi mulle elamiseks palju raha ei jäänud ning üüri maksid vanemad, sain ma tasuta reisida, puhata paremates hotellides, tutvuda uute kultuuridega. Ilmselt kestaks see idüll tänaseni, kui isiklik elu ei oleks vahele tulnud.
Kolmas suurem unistus minu elus, nagu ilmselt paljude inimeste elus, oli armastus. Ma soovisin leida enda kõrvale inimest, kes mind mõistaks, austaks, hoiaks, armastaks. Oli ka aeg, mil ma arvasin, et seda ei juhtu iialgi, kuna ma ei ole täiuslik, ei ole selline, nagu üks mees tahab, et naine oleks. Oma põikpäisuse ja saare naise kangusega olin ma siis nii idealistlik, et mõtlesin: „Mulle ei olegi meest vaja! Saan suurepäraselt ka üksi hakkama. Reisin, õpin keeli ja kultuure.“ Kuid inimene on loodud teisiti. On loodud armastama ja olema armastatud. Üksindus võib aeg-ajalt olla tore, üksildus aga kindlasti mitte. Just siis, kui olin loobunud selle õige otsimisest ja olin hetkeks peatunud, et puhata, kui olin lasknud end vabaks ja vaadanud korraks, milline näeb välja elu ilma selleta, leidsin ma äkki oma südamest väikese tunde. Esialgu ei andnud ma talle lootust, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et just see ongi minu lepatriinu – armastus, mida olin otsinud. Kõik ümbritsev muutus olematuks ja maailma lõppu ma oma armastusele järele lendasin.
Unistamise juures ei ole niivõrd oluline kvantiteet, kuivõrd just kvaliteet – see, millest me detailselt unistame, kus me seda teeme ja millal me seda teeme. Igal unistusel on oma aeg ja koht. Samuti on tähtis saada aru, mis on meile vajalik, mis on oluline ja mis tegelikult mitte nii väga. Oluline on meeles pidada, et raha on unistuste täitumiseks vahel küll hädavajalik, kuid enamasti väike lüli. Et oma tegelike unistusteni jõuda, tuleb usaldada sisetunnet, vahel proovida ära halb, et teada saada, mis on õige ja hea, vahel oodata, et unistus ise uksele koputaks, selmet seda kramplikult püüda. Vaid siis anname oma unistustele võimaluse täituda ja saame ise seeläbi paremateks ja õnnelikumateks, seesmiselt rahulolevateks inimesteks. On ju just rahulolu lõppkokkuvõttes see, mida me kõik otsime. Kas pole nii?
End otsides
„Lähen pikendan su viisa ära ja siis uurin Niiluse-reisi võimalusi. Olen kohe tagasi!“ Ja läinud Mohamed ongi.
Istun keskklassi hotelli aknal ja vaatan all laiuvat linna. Kaugemal eemal ripuvad pilvelõhkujatest hotellid emakese Niiluse kohal ning ähvardavad oma massiivsusega purjekaid, mis nende all pehmelt liuglevad. Vesi sillerdab keskpäevase päikese käes kergelt suduste pilvede all. Kohe üle tee kükitab kivikujude keskel Egiptuse muuseum oma roosas kuues. Turistid sagivad vilkalt ringi. Bussid peatuvad värava ees ja sõidavad jälle välja. Kuna Egiptuse muuseum koos kõikide aarete ja seal lebavate vaaraomuumiatega kuulub igasse kohustuslikku Kairo külastamise programmi, siis võib sellest turistidevoolust ka aru saada.
All teel keerleb liiklus ümber valgusfoori – ikka neli rida ühes ja neli rida teises suunas, olgugi et tegelikult sõidab kummaski suunas kuus rida autosid. Autod tulevad siit- ja sealtpoolt, tihti reeglipäratult vooluga kaasa minnes. Kõike seda juhib vaid üksik punane tuli. Olenemata sellest, kas tuli põleb või mitte, kihutavad autod hoolimatult viimase hetkeni, kuni lõpuks pidurite kriginal peatuvad. Tuut-tuut-tuut kõlab hoiatav signaal ja auto vahetab rida, keerates täiskiirusel ette vastukihutavale autole. Kaosest on saanud reeglipärasus, mille südames vilkuv üksik punane tuluke näitab, kus varitseb oht, kus kokkupõrke vältimiseks peatuda, et seejärel õiges sihis täiskäigul edasi liikuda. Elus paraku puuduvad sellised juhised, puudub selline punane tuli, mis ütleks, kus ja millal peatuda. Puuduvad rajad, mis näitaksid, kuhupoole edasi liikuda. Kusagil südamesopis elab küll üks igavlev politseinik Aimdus, mis sunnib ohu ees peatuma ja näitab kätte õige teeotsa. Kas ta aga on alati valvel? Ei. Ta on laisk.
Tuba, milles peatume, on üpris kulunud ilmega. Väike katkise klaasiga laud on asetatud otse akna alla kahe päevinäinud tugitooli vahele. Parempoolse tugitooli kõrval kummutil ragiseb vana Samsungi telekas, mis näitab üksnes kohalikku uudistekanalit. Akna vastas ukse kõrval seisavad voodid, nende vahel on öökapp telefoniga. Vasakule poole jääb suur 1960ndate stiilis vannituba. Selle kulunud ilme kompenseerib mitmekordselt aga linnavaade. Võtan katkisest lauaklaasist tükikese ja vaatan läbi selle uuesti alla linna. Kõik näib nagu varem, kuid palju turvalisem.
„Paberid sain aetud,“ astub Mohamed uksest sisse. „Ühest reisibüroost pakuti mulle Kairost Niilusele minekuks sellist varianti. Läheme siit lennukiga või rongiga Aswâni ja siis Aswânis ootab meid kruiisilaev, millega sõidame Luxorisse. Reis kestab neli päeva ja tee peal tehakse vaatamisväärsuste juures peatused. Aswânis on oma programm, samuti Luxoris. Siis jälle kas lennukiga või rongiga tagasi. Vahe on selles, et lennuk on kallim ja kiirem, rong odavam, aga öö tuleb veeta rongis.“
Rongidega on mul omalaadne suhe, nimelt oli minu vanaisa Tartu lähistel väikeses külas jaamakorraldaja ja minu vanavanemate kodu asus kohe rongijaama taga. Rong sõitis toona tihti, ikka mitu korda päevas. Mäletan selgelt, kuidas tädiga maja välistrepil kartuleid koorisime, kui lähenev rong vilet andis. Milline nostalgia!
„Ei olegi ammu rongiga sõitnud, viimati lapsepõlves. Võiks siis minna rongiga, see ju odavam ka!“ Nii on asi otsustatud.
„Meil on rongi väljumiseni veel aega. Käime äkki mõnest raamatupoest läbi,“ teen Mohamedile ettepaneku Kairo keskväljaku lähedal košari-restoranis, kus firmarooga sööme. Košari on traditsiooniline egiptuse toit, mis koosneb riisist, makaronidest ja läätsedest, täidab suurepäraselt kõhtu, on maitsev ja odav. „Ma ei tea õigupoolest midagi kõikidest nendest vaaraodest ega neile püstitatud templitest, kuhu meie reis meid viib. Kui ma esimest korda Egiptuses ja siis ka Kairos käisin, tundsin ma sellest suurt puudust, et tausta ei teadnud, ja kõik, mida ma Egiptuse muuseumis nägin, jäi kuidagi poolikuks. Oleks võinud selle kohta rohkem lugeda.“ Lähedal asub suur kahekorruseline raamatukauplus ja sinna me oma sammud seamegi.
Peale teadmistejanu rahuldamise on lugemisvara ühe rongisõidu juures lausa kohustuslik. Egiptlased ei ole suured raamatusõbrad. Kodustes raamaturiiulites leidub enamasti Koraan ja muu islami temaatikaga seonduv, kooliõpikuid. Ilukirjandust kohtab harva. Mohamed on keskmise egiptlasega võrreldes suurem kirjandushuviline. Peale eespool nimetatute leiduvad meie raamaturiiulis ka näiteks araabiakeelsed „Anna Karenina“ ja „David Copperfield“, oma „Kairo triloogia“ eest Nobeli kirjandusauhinna saanud Nagib Mahfuzi ja teiste Egiptuse tuntud kirjanike teosed ning muud maailma ilukirjandusklassikasse kuuluvat. Heal juhul loevad egiptlased ajalehti,
