ülihästi karastab, ja muud. Hea on veel ka suhkruroost valmistatud mahl, aga selle jaoks on eraldi müügikohad ja praegu ei paista ühtki silmapiiril.
Lõpuks leiame ka ühe traditsioonilisi egiptuse toite pakkuva restorani peaväljaku lähedal. Fuajees ripuvad pildid ja aukirjad, mis tõestavad ülemaailmset tuntust. Restoran on täis araabialikke sisustuselemente: nurgas seisavad vasest kannud, laes ripuvad traditsioonilised lühtrid, teises nurgas paistab miniatuurne vanker. Ruum ise on üsna hämaralt valgustatud, sellesse heidavad värvilisi kiiri üksnes lampide rohelised-punasedkollased lühtrid. Lae all puurikestes istuvad tuvid. Mida küll ütleks Eesti tervisekaitse, kui keegi Eestis mõnes restoranis tuvid lae alla kükitama paneks?
Tellime traditsioonilisi põldubadest valmistatud kotletikesi tamija’t, mis on mu lemmikud. Kui Mohamedi tädid kuuleksid, et maksame kolme kotleti eest kuus krooni, siis nad vist minestaksid. Muidu saab selle raha eest terve kotikese. Tellime ka kanamaksa, mida egiptlased oskavad imemaitsvalt valmistada. Tuvid, mida küll ka menüüs pakutakse, jätame sel korral puuridesse. Egiptuses kasvatatakse tuvisid ka söömise eesmärgil. Olete ehk näinud teeäärsetes külades kõrgeid savimajakesi, millel on ees pisikesed aknad ja mille küljest turritavad välja pikad pulgad? Need ongi tuvilad.
Enne koju sõitmist jalutame veel veidi kesklinnas ja jõuame lõpuks välja peasillale, mida nimetatakse Asr el-Nil (eg. „Niiluse palee“). Silla otsas pikutavad lõvikujud ja mööda silda vuravad lõbusõitu tegevad hobukaarikud, kus istuvad Egiptusesse suvitama tulnud saudi turistid. Õhk Niilusel on jahutav. Kaugusest paistab siksakiliselt valgustatud Kairo torn. Sinna me täna ei jõudnudki, aga Kairo puhul on nii, et üks asi korraga. Igale vaatamisväärsusele kulub päev. Teel koju möödume taas püramiididest, millest pimeduses paistavad vaid mustad kolmnurksed varjud.
Täna õhtul on tädi Leila poole külalisi tulnud veelgi. Kohal on kõik tädid ja täditütar Amalgi. „Kas sööme täna nii nagu vanasti?“ küsib tädi Leila oma õdede käest, ise mulle muiates otsa vaadates. Ta läheb hoiukambrisse ja toob sealt madala laua, õigemini peaaegu ilma jalgadeta ümmarguse plaadikese, mida kutsutakse tablija’ks. Istume kõik selle ümber ringi põrandale maha ja tädi Leila toob värskelt keedetud mulukhia, riisi, praetud jänese ja lapiksaia. Kui varem tõi mulukhia, roheline kallerdav kaste mulle külmavärinad ihule, siis nüüd ma lausa armastan seda. Tavaliselt süüakse suure laua taga toolidel, lusikatega, igaüks oma taldrikult. Kuid selle madala lauakese taga süües on söögil teatud ehedus, tekib hetkes olemise tunne. Kõik naeratavad üksteisele rõõmsalt, kui minu poole vaatavad ja mind selle tablija taga söömas näevad. Ka minul on hea meel, et olen saanud tükikese selle perekonna ajaloost oma mälestustesahvrisse talletada.
Lauaetiketti õpetas prohvet Muhamed meile nii: kui talle midagi ei maitsenud, siis ta ei söönud, kui talle maitses, siis sõi. Ta ei laitnud toitu ega toidu maitset. Kui satute mõnele moslemile süüa serveerima ja ta teid selle võrratu maitse eest taevani ei kiida, siis teadke, et kui toit on söödud, siis on see ka maitsev.
Õhtusöök söödud, kohustuslik tee joodud, otsustame minna veel tädi Leila ja tädi Kauthariga viimase tütre Nuusa poole külla. Ka tema elab siin lähedal, sellest hoolimata tuleb minna mošee juurde ja püüda sealt takso. Seda juhtub siin tihti, et kellegi pool kokku saades minnakse külastama veel ka teisi sugulasi.
Nuusa elab oma mehe vanemate majas, kus tal on oma korter. Nii on see paljudes peredes: vanemad elavad alumisel korrusel, noored oma peredega ülemistel. Nuusa korterisse sisse astudes tervitavad meid kõrvuti asetsevad elutuba ja ka külalistuba. Mõlemas seisab kaunis kuldne mööbel, ühel pool veidike uhkem, punase sametriidega kaetud diivanitega. Põrandaid katavad toredad vaibad. Kogu tuba on kaunistatud nipsasjakeste, kunstlillede ja kummist laudlinadega. Keset tuba laiutab suur tumepruun piklik laud, mille kõrval seisab klaasustega vitriinkapp. Sealt vaatab vastu samuti palju nipsasjakesi, portselanist kohviserviis ja kann, söögitaldrikud. Kapi kõrvalt viib väike uks kööki ja sisetrepp ülemisele korrusele magamistubadesse, kuhu külastaja silm kunagi ei ulatu.
„Mis te juua soovite? Teed?“ Minul on hommikune kohv veel joomata ja palun seda. Aga lahustuvat kohvi neil ei ole ja nii saadetakse vanem tüdruk nurgapealsesse „supermarketisse“. Mõtlen, et järgmisel korral jään tee juurde, tee veel teistele tüli! Aga mulle tundub, et neil on hea meel mind kohviga kostitada. Ja mul on veelgi parem meel seda juua. Kuni Mohamed juba helistabki: „Kus te nüüd küll otsapidi olete?“
Ajalugu seintel
„Ära Omarit sinna suure pildi alla küll pane!“ ütleb mulle tädi Leila, kui paar päeva tema pool veedame ja ma Omari parajasti elutoa diivanile pikali panen. „Ma kuulsin just enne uudist, et üks mees sai seeläbi surma, et seinal rippuv pildiraam kukkus talle õnnetult pähe.“
Vaatan seinal rippuvat pilti, millel on suurelt kujutatud väike heledate juustega tütarlaps jahukottide keskel koertega mängimas. Kuldse raami vahele on pikitud perekonna ajalugu. Seal on pilte Mohamedi lapsepõlvest, tema isast, kui too veel noor oli, Mohamedi tädidest ja nende lastest, samuti on seal pilte Nadiinist ja täiesti tundmatutest lastestki, keda mina ei ole kunagi kohanud. Ka on seal paar pulmapilti, üks kristlasest naabritüdruku pulmast. Aeg-ajalt ilmub sinna uusi fotosid – kui kellelgi peaks mõni varuks olema, torgatakse see samuti sinna raami vahele. Elutoas on peale islamipäraste plakatite ja kalligraafiliste tekstide seinale riputatud pilte veelgi. Üks papist alus on kaetud mustvalgete piltidega, teisel on mustvalged ja värvilised läbisegi, ulatudes aega kolmkümmend aastat ja enam tagasi.
Poodideski kohtab pilte – tihti on aukohale riputatud poeomaniku portree. Kristlaste poodides on seintel pühakute pildid, nende järgi tunneb hästi ära, kellele pood kuulub. Igal nurgal on avatud fotostuudio, mille akendelt vaatavad vastu imekaunid pulmapildid. Fotostuudiod on tihti pulmarahvast pungil, sest egiptlasele ei meeldi kusagil üksi asju ajada, ikka mitmekesi koos. Piltide puhul kasutatakse väga palju graafilist töötlust, et inimesed piltidel veatud näiksid. Samuti kleebitakse juurde kõikvõimalikku atribuutikat: lipsukesi, graafilisi õhupallikesi, pruutpaar asetatakse kaminaga ballisaali, pildid on üle puistatud säraga. Tavaliselt tehakse palju pilte pruudist üksinda. Hiljem kingitakse pruutpaari koju õnnitlema tulnud inimestele meenena üks stuudiofoto. Ka lastest tehakse palju stuudiofotosid ja neidki jagatakse laiali meenetena, nii võib arstikabinettides kirjutuslauaklaasi all näha lugematul arvul pisikeste punapõsksete lapsekeste kauneid naeratusi.
Võib aga juhtuda, et paljud ei teagi, mis neil täpselt koduseinal ripub. Nii olen ma kohanud moslemi seinal pilti külakirikust, kuigi proua pidas seda alati kõigest majaks. (Nõndasamuti olen ma näinud mošee pilti külalislahke eestlase seinal ühes vanas seinavaibas, millele keegi enam mingit tähelepanu ei osutanud, kuid mille üksnes minu moslemisilm kinni suutis püüda.)
Islami tava kohaselt ei ole hea riputada seintele pilte, millel on kujutatud inimesi, eriti nendest tehtud portreefotosid. Ka ei ole hea panna seinale pilte loomadest või millestki muust, millel hing − et keegi ei hakkaks neid otseselt ega ka kaudselt kummardama. Islami kohaselt ei ole hea ka liigne enese demonstreerimine. Vaikelu on lubatud, niisamuti igasugune islamiga seotu: värsid Koraanist, mošeede kujutised.
„Aga miks sa oled kõik need pildid seintele riputanud?“ küsin tädi Leilalt, kes ei ole kunagi abiellunud ja elab seega endiselt üksi oma vanematest jäänud korteris. „Mulle meeldib näha kõiki minu jaoks olulisi inimesi enda ümber. See on nagu tükike ajalugu.“ Korraga saan ma temastki aru.
Kullasära
Jalutame mööda ostutänavat teeotsas paistva suure poe poole. Tervet tänavat ääristavad mõlemal pool kauplused esmapilgul üksteisega sarnaste vitriinidega, millelt kiirgab sinna pilku heitva vaataja silmisse kuldset sära. Lähemale astudes on igal aknal omamoodi ehted, ühel ilusamad kui teisel. Kaunilt kividega pikitud kaelakeed ja mööda akent veetud
