Eesti ilu välimääraja. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Eesti ilu välimääraja - João Lopes Marques страница 4

Eesti ilu välimääraja - João Lopes Marques

Скачать книгу

Tahate ikka kindlasti teada? Siis rääkige sellest minuga mõnel sobivamal ajal…

      • Nagu hea ABBA või Ivo Linna laulu refrään, jääb selle imeilus kütkestav meloodia kummitama ja tuleb meelde iseenesest.

      • Eestlastel on hea harjumus olla konkreetne ja “Ma ei tea!” on vahend, mis annab inimesele järelemõtlemiseks lisaaega. Ratsionaalsus on kasuks. Kümme sekundit hiljem, pärast seda tühja lausejuppi, võibki juba oodata terast sisukat vastust.

      • Oluline on rahulikult võtta. Ainult nohkarid, poliitikud ja nõukogude inimesed peavad teesklema, et nad kõike teavad. “Ma ei tea!” sümboliseerib dändilikku muretust ja nooruslikkust, mis on segunenud arrogantse pretensioonitusega. Eks kõigile tüdrukutele meeldib vahel kergemeelselt käituda.

      • “Ma ei tea” tuleb kasutusse siis, kui vestlus pole korralikult käima tõmmatud. Nagu ainulaadse aja- ja ruumitunnetusega ugrimugridele kohane, laskuvad eestlased vabasse vestlusesse alles siis, kui suhtluses on usaldus. Teine ja ebatervislikum võimalus on ära juua paar pirnisiidrit.

      • “Ma”, “mu”, “mina” ja “minu” on eestlaste ühed kasutatavamad sõnad, mis kinnitavad veelkord eestlaste ärksat vabadus- ja individualismimeelt.

      Ärge saage valesti aru, ma olen sellega väga harjunud. Ja ärge arvake ka, et ma tahan kritiseerida – mul on endal sama sõltuvus. “Ma ei tea!” kuulmine tekitab minus siin Tallinnas väga koduse tunde: Ibeeria poolsaare keeltes kasutatakse väljendeid “Não tenho ideia” (portugali keeles) ja “Ni puta idea” (hispaania keeles) samamoodi aja võitmiseks, kui inimene kohe ei tea, kuidas või mida vastata.

      Foneetiliselt, kuigi seda võib olla raske uskuda, on need väljendid eestikeelse “ma ei tea”-ga väga sarnased. Nagu sõnad “gorilla”, “nimi”, “muusika”, “meloodia” või “meri”. Või “avarii”… või… hmm… Ma ei tea!

      Huulepulga- ja aluspesuteadus

      Välismaalasele üllatuseks Eesti naised ja huulepulk kokku ei käi. Kui pingsalt ma ka ei otsi, näen siin tänavapildis värvitud huuli väga harva. Ei karmiinpunast ega pruuni. Muidugi on võimalik, et Eesti naised kannavad nii neutraalseid huulevärve, et mehe silm neid ka parima tahtmise korral lihtsalt ei märka.

      Loomuliku ilu hindamine on Eestis kahtlemata suur pluss. Samas miks investeeritakse siis nii meeletult geelküüntesse, ripsmetuššidesse ja ripsmepikendustesse? Edevatesse tätoveeringutesse? Hüva, ju siis on alasti huuled tänapäeval moes. Ju siis on Eesti naisele suuremaks eeskujuks Stieg Larssoni romaanide augustatud-rõngastatud tegelaskujud ja sportlik Lara Croft kui 1950ndate Hollywoody filmidiivad.

      Kui päris aus olla, siis minu enda seisukoht on alati olnud, et huulte värvimine on naise juures ajatult seksikas ja kütkestav, märk erudeeritud eneseteadlikkusest.

      Tundub, et Eestis arvatakse teisiti.

      Vahel ma mõtlen, kas naised ei püüa sellega lihtsalt probleemidesse sattumist vältida: me kõik teame, kui ohtlikuks võib kujuneda üks ridiküli supsatud huulepulk. Hetkega võib sellest saada hävitav relv. Kui palju abielusid on lagunenud valesse kohta jäetud huulepulgajälje pärast? Punane huulepulk on ehe metafoor keelatud suudlusele: hooletult põsel, voodilinal, valgel särgikrael, Calvin Kleini bokseritel…

      Positiivsema külje pealt vaadates on huulepulga kasutamine jällegi oluline indikaator. Nii mõnigi teisitimõtlev majandusteadlane on viidanud, et majanduslanguse ajal ostavad naised kleite vähem, samas odavamatele lukstoodetele, nagu huulepulk, kulutavad aga rohkem. Rahanappus pole naise ilu õitsengut siiani küll kunagi piiranud.

      Küsimus: “Mida ma saan endale osta 10 euro eest?” Vastus: “Ühe punase huulepulga või paari seksikaid sukki…” Tõepoolest, see on suurepärane hinna-kasu suhtega tehing: naine tunneb ennast naiselikumana ja mehe fantaasiad on rahuldatud. Nii huulepulk kui sukad lisavad võrgutusmängudesse ideaalselt vürtsi.

      Niisiis võiksime järeldada, et tõsiasi, et Eestis on värvitud huultega naisi argipäeval liikvel vähe, annab lootust ja usku, et majandusolukord paraneb. Jah, kohalik majandus on stabiilne ja Eestil läheb üldiselt enam-vähem hästi. Ja kleidid on imeilusad.

      Paraku on aga globaalne pilt päris sünge ja raske on öelda, mis meist homme saab.

      Kuidas siis teinekord ennustada, et kriis on jälle tulekul?

      Lihtne. Erinevalt naistest ostavad mehed rasketel aegadel vähem aluspesu. Meeste psüühika töötab teisiti. Seda, millised aluspüksid sul jalas on, ei näe keegi, seega pole neile vaja raha kulutada. Mehe kokkuhoius tasub näha hoiatavat märki, kui ta lõpetab H&M-ist ja Zarast 15-euroste aluspesupakkide ostmise. Ega kuluta muidugi kolm korda rohkem ka Dolce & Gabbanadele.

      See on häirekell. Kui märkate, et teie partner on hakanud aluspesu pealt kokku hoidma, tasub teil järele mõelda, enne kui järgmist kleiti ostma lähete. Mehed võivad küll kauem olukorra tõsidust varjata ja jonnakalt oma Porsche Cayenne`iga edasi eputada, ent räbalduv aluspesu on avalikest staatusesümbolitest kõnekam. Ja lähenevat tormi ennustab see kõnekamalt kui vabakäigus aktsiaturg.

      Sellepärast sobivad meile kanaarilindude funktsiooni täitma rohkem naised kui mehed. Pean silmas vana tava kasutada kanaarilinde kaevandustes mürgiste gaaside eest hoiatamisel. Reaalse ohu korral ilmnesid mürgistusnähud kõigepealt lindudel ja kaevandustöötajad said õigeaegse hoiatuse, et maa peale põgeneda.

      Inimkonnale on vahikoeri vaja ning et meeste jaoks on maine säilitamine mõnevõrra olulisem, võivad naised meeste aluspesuvahetuse kohta infot jagades meid kõiki järgmise Zeitgeist´i eest päästa. Naised majandusanalüütikuiks? Vabalt, aga me loodame teie diskreetsusele.

      Rinnanibud: ajatu kõlbluspiir

      Moraal on keeruline ja muutuv distsipliin. Võite ise väikse katse teha ja mõnelt sõbralt küsida, kust jookseb nende jaoks piir aktsepteeritava alastuse ja sensuaalsuse versus erootika ja pornograafia vahel.

      Definitsioonid ja arusaamad võivad inimeseti väga palju erineda, kuid ometi joonistub välja üks enam-vähem konsensuslik piir. Kus? Eks ikka naise rinnanibude juures. See ongi see viimane – paraku sageli puudulikult tajutud – kõlbluse piir. Kui naine rõhutab oma lopsakat rinnapartiid, siis seda talle tavaliselt pahaks ei panda. Meeste pilkude püüdmiseks paremat moodust kui julge dekoltee annab ju otsida.

      Lisage aga samasse kujutluspilti ka nibud – kas riietuse alt selgelt esile tükkivad või vaevu näha, kuid siiski hoomatavad. See on millimeetrite küsimus, vahel vähemagi. Aga kas ei tehtaks sellest juba skandaali? Küllap tehtaks. Inimliigi isenditele on naise rinnanibud kas pühadus või kiusatus. Igal juhul naise keha kõige püham osa.

      Aga lubage mul visandatud pilti veel kord täiendada: kujutlege nüüd, et võtate kamba sõpradega ette alasti matka. Või lähete lihtsalt nudistide randa. Kas rinnanibusid oleks seal sama šokeeriv näha? Kindlasti mitte. See on kehaosa nagu iga teine. Kõik siin elus sõltub konnotatsioonist, kõrvaltähendusest, mille me millelegi anname.

      Miks ma kirjutan nibudest? Mind kannustas paar huvitavat fakti:

      • inglise keeleruumis on viimasel ajal poleemikat ja hämmastust tekitanud üks Hispaanias toodetud nukk, millega mängides hakkavad väikesed tüdrukud imiteerima rinnaga toitmist. Kui nukuke “tahab” piima, hakkab ta lausa nutmagi. Ameerika uudistekanal Fox News on hoiatanud, et selline mänguasi võib lastes esile kutsuda enneaegset seksuaalsust ja tuua kaasa noorelt rasestumiste sagenemise;

      • üks

Скачать книгу