Lasse ulatas mobiili Idale ja pistis passi luugi vahelt sisse.
„Zdraavstvuite, we have…eh…eh…“
Järsku kerkis naise näole naeratus, ta aitas Lasset hääldusega ja hakkas nende passiandmeid üles kirjutama. Ida luges Alma uut sõnu-mit.
Olge valmis. Lobovi võimalik mõrvar on siin. Vähemalt kaks meest, võib-olla rohkem. Nad tulistavad meid, kui mind või teid ära tunnevad või kui saavad aru, et oleme siin samal eesmärgil. Pange mobiil hääletu peale. Ja pidage meeles: ÄRGE puudutage mind!
Ida vabises ja süda hakkas uuesti taguma. Taas tundis ta ülimat jõuetust.
Mis mõttes samal eesmärgil?
Värisevi käsi võttis Ida templite ja allkirjaga paberkaardi enda kätte. Kui nad luugist eemale olid kõndinud, näitas Ida sõnumit Lassele, kes näost kahvatuks läks ja vastu trükkis:
Aru saadud. Mida me nüüd teeme?
Ida vaatas uuesti Lassele otsa ja mõistis, et Lasse on sama ärevil kui ta ise.
Nad läksid laiast kivitrepist üles, pilk koridori suunatud, lootes, et keegi neid ei peata.
„Ostanovites,“ teatas üks valvur.
„Kellega ta räägib? Kas meiega?“
Miilits oli lühikest kasvu, aga üleoleva pilgu ja enesekindla suhtumisega. Tema taga seisis veel kaks meest.
Veel üks venekeelne fraas. Ida vaatas neile arusaamatult otsa. Lühemakasvuline mees aga viipas vihjavalt garderoobi poole.
Lasse astus kohe mehe juurde ja üritas vihane näida.
„No, no, no. Too cold here. And she is ill.“5
Lasse ulatas valvurile kolm kokku keeratud rahatähte, misjärel valvur pomises midagi, noogutas siis sõbralikult ja lubas neil kohe saali minna, üleriided seljas.
„Kas sa näed teda?“ küsis Lasse.
„Ei.“
Nad läksid kitsast koridorist edasi, kuni jõudsid suuremasse lugemissaali. Seinte ääres olid kartoteegikapid ja saali keskel lugemislaud, kust paistsid ka mikrokaardilugejad. Saali teises otsas oli teeninduslett, mille taga seisis kaks hallipäist naist. Sealt kõrvalt sai tellisvõlvi kaudu järgmisesse lugemissaali.
Võlvi all seisis keegi vanem naisterahvas, seljas üleliia suur mantel. Rahvast oli vähevõitu ja aparaadid kaetud kollaka tolmukihiga. Osade laudade taga istusid aga inimesed ja uurisid akte.
„Propusk!“
Keegi rääkis ja ilmselt nendega, nagu Ida nüüd aru sai. Veel üks luuk seinas ja hallis kampsunis mees luugi taga.
„Excuse me. Pro-pusk?“ küsis Lasse.
Saalist kostis nurisevat pominat ja Ida nägi, et inimesed vaatavad nende poole. Võlvi all seisev naine silmitses neid tõredalt ning kaks hallipäist naist ohkasid ja hakkasid omavahel sosistama.
„Here,“ pomises Lasse, võttis taskust tembeldatud paberi ja ulatas selle läbi luugi.
„Propusk?“ kordas ta.
Mees noogutas ning Ida näitas samuti oma kaarti ja passi.
„Jacobs?“ küsis mees ja vaatas arvutiekraani. „Theme?“
„Theme? Teema? Ee… CAP?“
„CAP?“
„Yes…da.“
Mees vaatas kõhklevalt Idale otsa ja lausus veel midagi.
„Excuse me? Can you speak English please?“ küsis Ida.6
„Yes. So, Alison Jenny Jacobs?“
„Yes.“
„When is your birthday?“7
Ida tundis, et läheb näost punaseks.
Miks ma Alison Jenny Jacobsi isikuandmeid selgeks pole õppinud?
„My birthday…ee“
„I mean, how old are you?“8
Mehe hääletoon muutus valjemaks. Lasse üritas ise midagi lausuda, aga mees viibutas tema poole, et just Ida räägiks.
Järsku aga juhtus midagi. Too võlvi all seisnud vana naine tuli luugi juurde ja hakkas vaiksel tundetul häälel midagi seletama. Kuulda oli abipaluvat tooni ja Idale tundus see hääl kuidagi tuttav.
Kas see pole mitte…?
Mees hakkas naise jutu peale korraks naerma ja pahvatas ärritunult midagi amerikanskist. Seejärel tõi naine otsekohe kuuldavale venekeelse sõnavalingu ja seda tunduvalt erksamal häälel.
See ongi tema!
Alma!
„Što eto za smesnoj vopros?“9
Idal polnud õrna aimugi, mida Alma oli öelnud, aga talle tundus, et vene keel kõlas uskumatult ilusalt.
Luugi taga istuv mees tundus nüüd veel rohkem ärritunud ja mitmed saalis pöörasid pilgu nende poole.
Samal ajal oli midagi teenindusleti juures teoksil. Üks hallipäistest naistest hakkas kõval bürokraatlikul häälel rääkima. Ta luges nimekirjast midagi ette ja peaaegu kõik saalisolijad tõusid püsti ja hakkasid võlvi alt järgmisesse saali minema.
Alma hääl muutus üha tõredamaks ning ta vaatas aeg-ajalt võlvkäigu poole, viibutades käega, nii et abielusõrmus välkus.
Manfredi sõrmus, mõtles Ida, kui mitu korda ma seda pöidlaga katsunud olen.
Ida läks luugi juurde ja lükkas Alma natuke kõrvale.
„March 25th, 1994. Do you need anything else?“ küsis Ida ruttu.10
Nii Alma kui too meesterahvas jäid vait. Mees kontrollis veel midagi ja ohkas siis.
„Never mind,“11 vastas ta lühidalt ja viipas, et nad võivad minna. „Spasibo.“
Alma kiirustas juba võlvi poole, kuid Ida ei suutnud jätta vanaema mantli varrukat katsumata.
Alma tardus paigale ja pööras end Ida poole. Ida vaatas tema prillide taha mustadesse silmadesse – need olid kurjad.
Jaa, see ongi tema.
„Kas sa ei näinud, mida ma kirjutasin?“ kostis Alma kurjalt.
„Ei, ei, ei. Siin on liiga külm. Ja ta on haige.“ Tlk.
„Vabandust? Kas te räägiksite palun inglise keeles?“ Tlk.
„Millal teie sünnipäev on?“ Tlk.
„Tähendab, kui vana te olete?“ Tlk.
„Mis naljakas küsimus”. Tlk.
„25. märts 1994. Kas teil on midagi veel teada vaja?“ Tlk.
„Vahet pole.“ Tlk.
