nõuda, mõtles Ida. See on talle kindlasti raske.
Kui lugu kividega siduda, on see kindlasti lihtsam.
„Sa ju ütlesid juba, et kivid võivad Evat aidata,“ suutis Ida lausuda. „Aga kuidas?“
Ida vaatas Almale tähelepanelikult otsa.
Mitte midagi ei toimunud. Kostis vaid sõidutee vihin.
„Olgu, ära siis räägi. Hoia seda veel paar aastat varjul, hoia seda terve elu varjul. Sel pole ju mingit tähtsust, hoolid ju ainult iseendast!“
„Võtame nüüd asja tibake rahulikumalt,“ üritas Lasse olukorda lahendada, aga tundus, et ta ei osanud muud öelda.
Ida ohkas.
Alma paistis endiselt häbitunde all vaevlevat ja vaatas auto lakke.
„Olgu, las see siis jääda,“ pomises Ida.
Ei, ma ei saa nii edasi minna. Ta on vana ja peab ka magama. Kas Lasse ei peaks samuti vahepeal magama, varsti on ju öö käes?
Aga ikkagi. Ida üritas natuke rahulikumal toonil jätkata: „Nagu öeldud, siis kivid saavad Evat aidata. Kuidas?“
Alma tundis endiselt piinlevat, aga köhis viimaks kurgu puhtaks.
„Pean seda omas tempos rääkima,“ lausus ta viimaks.
„Jaa, Ida – las ta räägib nii, nagu ta saab,“ kostis Lasse.
„Kuula nüüd,“ jätkas Alma. „Ma ei tea kõike. Lobov teadis kivide kohta kõige rohkem, aga ta hoidis seda ka saladuses, isegi minu eest. Kivide omadused ületavad meie teadmised. See on midagi, mis ei mahu meie kujutlusvõime piiridesse. Ilmselt võttis neljas kivi ka Goethe hingetuks. Ja üks maailma säravamaid teadlasi Niels Bohr käskis oma laboratooriumi assistendil andmeid kolmanda kivi kohta saladuses hoida. Ja esimene kivi võttis nõutuks nii Linné, Solanderi kui ka Stalini. Olen unistanud kogu elu, et saaksin neid kive rohkem uurida. Ja nüüd ongi meil kaks sinu seljakotis. Ma julgen neid vaevu vaadatagi. Üksnes Ilja suutis kaine mõistuse säilitada ja asus kivi järjepidevalt uurima. Loodan, et ma suudan samuti nii teha. Kuigi ma ei tea, mida Miranda neist arvab. Võib-olla on nad avastanud juba midagi, mida meie ei tea. Võib juhtuda, et nad juba teavad, mida see fossiil endast kujutab. Kui see on üldse fossiil.“
Alati samasugune, mõtles Ida. Nii raske on rääkida otse, aga ääriveeri rääkimine on ikkagi parem kui ähvardamine.
„Aga kas sina siis seda ei tea?“ küsis Ida pigem imestunud moel, mis Almale tavaliselt meeldis.
Alma näole kerkiski hetkeks naeratus, mis sealt aga õige pea kadus.
„Mul on oma aimdused, kuid ma ei usu, et sa mind usuksid, kui ma sulle seda räägiks.“
„Aga ma luban. Ma usun sind. Mida sa sellega öelda tahad?“ küsis Ida.
„Pean silmas seda, et… fossiilkivide päritolu esitab väljakutse meie praegusele arusaamale elust ja inimese kohast maailma loomises.“
„Ja kuidas siis?“
„Ida, ma arvan, et sa ei usuks mind, kui ma seda ka räägiksin. Peaksid mind sel juhul hulluks.“
„Aga ma pean seda teada saama.“
„Iga asi omal ajal.“
Alma raputas pead.
„Siis, kui oled valmis seda kuulma.“
Ida ootas, aga Alma vaikis.
Alma võpatas, kui Ida käega vastu autoakent lõi.
„Ma. Ei. Kavatse. Seda. Aktsepteerida,“ lausus Ida, üritades mitte karjuma hakata. „Mind süüdistatakse nende kivide pärast mõrvas. Mul on õigus teada. Kas see ei jõua sulle kohale?!“
Alma üksnes mõmises vastuseks.
„Ida, ma ei taha sellest veel rääkida.“
„Miks?“
„Nagu öeldud, seavad kivid küsitavaks kogu meie arusaama elust. See võib kõlada põnevalt, aga seda ainult alguses. Kui sellesse rohkem süveneda, siis sa seda ilmselt enam nii huvitavaks ei pea.“
„Miks siis?“
Alma mõtiskles ning vaatas korra Lassele otsa.
„Sest,“ alustas Alma. „Ma arvan, et see hirmutaks sind liialt.“
Tunguusi plahvatus toimus 30. juunil 1908. aastal kell 7.15 (vana kalendri järgi 17. juunil) Siberi taigas Tunguska jõe lähistel. Koordinaatide järgi toimus see täpsemalt laiuskraadil N 60° 5’ 55” ja pikkuskraadil E 101° 5’ 57”.
Tunguusi plahvatust peetakse viimase 100 000 aasta jooksul maakeral toimunud kõige tuntumaks plahvatuseks. Katastroofi tagajärjel jäi lagedaks ligi 2000 km2 metsamaad. Plahvatuse võimsuseks on hinnatud 40 megatonni trotüülekvivalenti. See on võrreldav umbes 50 000 aastat tagasi Arizonas toimunud asteroidi langemisega, mille võimsuseks arvatakse olevat 3,5 megatonni trotüülekvivalenti. Näiteks Hiroshima aatomipommi plahvatus 1945. aastal vastas 0,0125 megatonnile.
Seni ei ole selgunud, mis Tunguusi plahvatuse põhjustas või mis üleüldse täpsemalt toimus. Siiski on aastatega tekkinud mitmeid oletusi. Olemasolevad faktid tuginevad 20. sajandil plahvatuskohast kogutud materjalile ja 900 pealtnägija tunnistusele. Üks sündmust näinu on seda näiteks niimoodi kirjeldanud:
Seda kuumust ei olnud võimalik välja kannatada. Plahvatus oli kõrvulukustav [ja minu sõber] S. Semenov lendas kolme sazjeeni [kuue meetri] kõrgusele õhku. Kui soe õhk meist mööda puhus, värisesid nii maa kui meie hütid. Turvas tuli katuselt lahti ja klaas paiskus aknaraamide küljest.
Esimesena uuris plahvatusepiirkonda 1927. aastal Leonid Kulik. Teise maailmasõja ajal peatus uurimistöö täielikult, kuna Nõukogude Liit takistas välisriikide uurimistööd. Ekspertidel lubati taas uurimist alustada 1989. aastal, Gorbatšovi valitsemisajal, ning raskesti ligipääsetavuse tõttu tuli selleks kasutada helikoptereid.
Piirkonda uurisid muuhulgas Nõukogude Liidu teadlased, kuid väiksema varustusega. Hilisemal ajal hakati piirkonda uurima digitaalse tehnika abil. Põhjalikumaks uuringuks puudub praegu raha ning töö muudab kallimaks ka piirkonna raskesti ligipääsetavus. Selge on see, et Tunguusi plahvatuse järel hakkas biomass märkimisväärselt kasvama. Geneetilised proovid on samuti näidanud mutatsioonide järsku tõusu, seda nii plahvatuse keskmes kui ka selle liikumistrajektooril.
Juhtumi selgituseks on esile kerkinud mitu teooriat. Esialgu arvati, et plahvatus tekkis siis, kui asteroid maaga kokku põrkas. Selle teooria vastased on aga väitnud, et kiviasteroidi korral peaks olema näha ka killud, sest sellise kokkupõrke korral peaks mitme kilomeetri raadiuses asteroidikilde leiduma. Siiski pole selliseid jäänuseid kunagi leitud.
Teise arvamuse kohaselt oli tegu komeediga. Sellisel juhul vajab aga selgitust kohapealt võetud isotoopide ja elementide erinevus. Samuti puudub selgitus 1908. aasta suvel Euroopas toimunud õhurõhu muutusele ja vastavale ilmastikule. Selgitused puuduvad tänapäevani.
Teine teooria lähtub sellest, et plahvatus tekkis
