mind lahti,“ karjus Nadja, aga Stalin surus naise viimaks siiski ta kohale laua taha.
Kes ta enda arvates küll on, mõtles Stalin ümber laua minnes. Pean kohe korra majja lööma. Missugune loll ta alles on!
Stalin jäi oma tooli taha seisma.
„Sergo,“ hüüdis ta. „Vaikus, vaikus!“
Grammofon pandi seisma ja tantsijad jäid oma kohtadele.
„Meil on veel üks toost vaja tõsta. Kõige tähtsam toost!“
Stalin tõstis viinapitsi ja noogutas ning ka teised tõstsid oma pitsi.
Madala vaoshoitud häälega, selg tikksirge, lausus ta: „Toost… riigivaenlaste väljajuurimise auks!“
Kõik tõstsid pitsid ja jõid vaikuses. Kui Stalin pitsi suult võttis, vaatas ta otsa Nadjale, kes istus liikumatult laua taga, puutumata ühtki klaasi.
„Ja,“ venitas Stalin, „miks sina toosti ei tõsta?“
Nadja vaikis. Muusika pandi uuesti tasaselt mängima.
Stalin esitas küsimuse kõvemini: „Ma küsisin, miks sina toosti ei tõsta?“
Nadja vastas tasakesi: „Ma ei taha toosti tõsta… sest te näljutate talupojad surnuks!“
Stalin võpatas. Et ta teeb nii… siin… teiste silme all!
„Kuuled sa, joo kohe!“ kisendas ta.
Muusika jätkus.
„Mu nimi pole kuuled sa,“ kisendas Nadja vastu.
Jälle – teiste ees.
„Mitte sellise tooniga!“
„Pea suu,“ hüüdis Nadja.
Külalised hakkasid uuesti tantsima ja nii võeti taas üles ka jutulõng.
Mida kuradit ta räägib?
„Mida sa…?“
„Pea suu,“ kisendas Nadja ja tõusis püsti.
„Nadja!“
Stalin seisis püsti, kui Nadja saalist minema kiirustas.
„Missugune idioot!“ teatas Stalin ja otsis pilguga Kaganovitšit ja seejärel Kalininit. Stalin nägi, et Molotov noogutas Polina poole, nii et ka too püsti tõusis ja minema läks.
Stalin jäi veel natukeseks seisma ja märkas, et mitmed vaatavad talle otsa. Ta oli sunnitud lauast kinni hoidma, et mitte kukkuda.
„Missugune idioot,“ kordas ta, aga seekord vaiksemalt.
„Ma ei lubaks oma naisel end kunagi niimoodi kõnetada,“ ütles Budjonnõi.
„Missugune idioot ta küll on,“ kostis Stalin ja vajus toolile istuma. Taas täideti ta klaas ja muusika pandi valjemaks. Stalin võttis lonksu ja nägi õige pea Galina pilku enda vastas. Stalin köhis kurgu puhtaks, viskas kasutamata salvrätiku järsku otse Galina pihta ja naeris teeseldult.
Polina Molotova hoidis tugevalt Nadja õlgadest kinni. Mõlemad panid kuuenööbid kinni ja Nadja pühkis käega aeg-ajalt silmi ja nina, kuni Polina talle taskurätiku ulatas.
„Ma ei suuda seda taluda,“ ütles Nadja nina luristades, kui nad katedraali valgest sammaskojast möödusid. „Kõigepealt oli Dora. Siis Ludmilla. Siis see juuksur. Ja nüüd siis Galina…“
„Pea meeles, et ta on purjus,“ ütles Polina. „Ma tean. Nad on kõik lootusetud – lootusetud.“
„Ma ei jaksa enam. Lapsed hoiduvad minu juurde, kuigi nad on juba suured,“ kostis Nadja. „Ja ta ei hooli minust, mul on öösel kõhuvalud ja päeval seljavalu…“
Külm tuulehoog lõi neile vastu, nii et nad pöörasid kõrvale ja jõudsid sisehoovi, kus Relvapalati kollane fassaad oli osaliselt lumekihi alla peitunud.
„Küll ta võib alles jäle olla,“ ütles Nadja. „Jah, ta võib olla ka sarmikas. Ta käitub minu suhtes nagu kameeleon. Ma ei tea kunagi, kas ma meeldin talle…“
„Sa ei tohi tema vastu liiga ebaõiglane olla,“ ütles Polina. „Ma tean, et ta võib oma valju poolt näidata. Seda on ka Aleksandr kogenud ja teisedki, aga ta vajab praegu sinu toetust. Parteil on igasugu raskusi, Nadja. Tema seisukohast võttes vajab ta abikaasa tuge.“
„Ma ei taha olla kellegi abikaasa,“ vastas Nadja ruttu. „Ma ei taha olla mingi mõttetu baaba, samal ajal kui tema… on kellegi teisega voodis!“
Nadja puhkes uuesti nutma.
„Ta ei öelnud isegi kleidi kohta mitte kui midagi.“
Nad läksid vaikselt Tsaar-kellani, siis vahtkonnast mööda, kuni sammusid jälle üle sisehoovi.
„No nii,“ lausus Polina, kui Nadja nuuksed vähemaks olid jäänud. „No nii, küll sa näed, et ta tuleb õhtul vara koju. Südametunnistus kindlasti vaevab teda. Mine nüüd koju ja proovi magama jääda. Saate kindlasti uuesti sõpradeks, kui ta tagasi jõuab.“
„Arvad sa nii?“
„Jaa,“ vastas Polina. „Kõik saab korda.“
„Ei, nad sõidavad kindlasti daatšasse,“ kostis Nadja. „Nad sõidavad alati sinna, kui naised on magama heitnud, ja kes teab, mida nad seal teevad?“
Polina hoidis endiselt Nadja õlgade ümbert kinni ja juba nad jõudsidki Potešnõi palee juurde.
„Nadja, ma arvan, et sa peaksid magama minema ja puhkama. Sul on seda vaja, et jaksaksid homme õppida.“
Nadja pühkis uuesti Polina taskurätiga näo kuivaks.
„Sul on õigus, proovin magada,“ vastas Nadja. „Mõtlen ainult oma õpingutele, mitte lastele, temale ega Zubalovole. Mõtlen parteile ja tööstusakadeemiale. Tead sa, äkki mul õnnestub seal isegi tööd saada? Ma ei kavatse jääda mingisuguseks baabaks, ma…“
Nadja jutt katkes.
„Hästi,“ kostis Polina. „Ja küll sa näed, et ta tuleb vara koju.“
Nad naeratasid, kallistasid ja Polina silitas hetkeks Nadja põske.
„Head ööd. Varsti näeme.“
Nadja vaatas sõbralikult Polinale otsa ja noogutas.
„Jah, head ööd, Polina. Aitäh, et mind saatsid.“
Nadja kopsis jalanõud lumest puhtaks ja läks sisse, kadudes trepist üles. Teenreid ei olnud näha ja Nadja tegi ruttu oma toa ukse lahti.
Laualambid põlesid nii, nagu ta need ennist jätnud oli. Ta jäi hetkeks peegli ette seisma ja silmitses end. Siis lasi ta ülekuuel põrandale libiseda ja tõmbas juuksenõelad peast.
Roosinupp kukkus põrandavaibale.
Stalin
