ning vingerdan madalas vees kaldani. Vedelen veepiiril ja lasen lainetel end edasi-tagasi loksutada nagu palgijuppi. Seejärel 30se faktoriga kreem peale, suur lonks külma cachaça’t kotist ja liivale pikali kuivama. Keha suriseb üleni, lihased on ujumisest veel veidi krampis. Cachaça kuum plahvatus kõhus hakkab vaikselt mööda veresooni laiali valguma, lõdvestades käed-jalad ning seejärel tõustes mööda selgroogu pähe, kattes kõik mõnusa uduga.
Silmad kinni otsin vasaku käega kotist telefoni ja suured klapid ning klikin Thievery Corporationi playlist’i mängima. Mmm, puhas luksus. Maksab vaid 50 reaali, mõtlen enne uinumist. Unes näen veidrat jama nagu ikka. Äkki kuulen läbi une mingit laste kisa või juttu ja paadimootori häält. Teen silmad praokile ja piilun ringi. Oh shit! Ongi mingid kuradi lapsed rannal ringi jooksmas ning nende vanemad astumas parasjagu paadist välja. Ja mina päevitan seal nii nagu Issand mind lõi. Tegelikult muidugi ema ja isa lõid. Mitte ei löönud, vaid lõid. Lõid muidugi ka, kui ma sigadusi tegin, aga sellest ühes teises raamatus.
Vaatan paanikas ringi. Ei ole pükse enam seal, kuhu ma nad virutasin, särk on, aga pükse pole. Ei tea, kas need tatikad teevad minuga head nalja või mis? Tõusen ja marsin särgi suunas, püüdes nii väärikaks jääda kui võimalik, samal ajal vahtides meeleheitlikult ringi, et leida oma taevasiniseid Billabongi šortse. No ei ole. Kuskil sel pisikesel rannaribal pole midagi helesinist paistmas. Vanemad on vahepeal kaldale jõudnud ja ma taban kaks kurja imestunud piku. Mees ja naine vahetavad omavahel paar lauset ning naine avab juba suu, et midagi mölisema hakata. Pööran tagumiku nende poole ning marsin oma särgini.
Keeran särgist midagi pärismaalaste niudevöö sarnast, istun maha ning jälgin silmanurgast olukorda. Mees ja naine on kahevahel, et äkki ikkagi ei peaks siia jääma, tunduvad arutavat. Mõtlen, kas minna ja veidi vabandada ja olukorda siluda. Samas mingu kuradile, mina olin siin esimesena ja keegi ei keela mul nudisti panna, kui isu tuleb. Ei meeldi, käige minema. Ja võtke oma lapsed ka kaasa. Õigemini lastel on täiesti ükskõik reeglina. See on mingi vanemate hüsteeria, et issand jumal, kui laps näeb paljast onu või tädi, siis on tema psüühikaga perses ka. Seda, et laps arvutis inimesi tapab, telekast kõiksugu vägivaldset saasta või realityshow’sid vahib päevad läbi, peetakse aga hariduseks ja meelelahutuseks. Mitte et ma nüüd just Riigikogu ette läheks plakatiga „Laske lastel paljaid onusid vaadata!“, ent natuke naljakas on see hüsteeria küll. Mees ja naine jõuavad vahepeal otsusele, et selle kuradi perverdiga nad küll ühel rannal olla ei saa. Lapsed pakitakse paati ning mees tõmbab mootori käima. Lehvitan. Vastu ei lehvitata. Nojah, mis sa ikka perverdile lehvitad, ujub veel järgi ja hammustab paadist tüki ka välja äkki.
Kui paat on nurga taha kadunud, lasen oma idiootsel niudevööl maha kukkuda ja hakkan pükste jälgi ajama. Lapsed neid pihta ei saanud panna, neil polnud midagi käes, kui lahkusid. Kus need püksid olid üldse? Ahaa, seal vist. Mis väiksed jäljed need siin on, lähevad metsa? Väga naljakad väiksed käpajäljed… Kurat, mul oli ju veel 50 reaali taskus seal. Hiilin metsa alla jälgi ajades ja tundes end tõelise Mowglina. Nüüd võiks see metsik saarepiiga ka vastu tulla, oleks täiskomplekt seiklusi. Saarepiigat ei paista kuskil, küll aga kuulen rabistamist ülevalpool. Tõstan pilgu ja mida ma näen – minu püksid! – puuladvas. Kuidas saavad püksid puulatva? Vastus sellele küsimusele selgub üsna kohe, sest püksid liiguvad, lausa tõmblevad seal, nagu oleks elus ja ise sinna üles roninud. Väikese vaatlemise järel näen ka tegelasi, kes mulle selle triki on tõmmanud. Nimelt kaks väikest ahvi, üks hoidmas säärest ja teine tasku küljes olevast nöörist, sikutavad pükse kumbki enda poole, rabistavad seal puu otsas ja kisavad üksteise peale. „No oodake, te väikesed sitavikatid, kohe ma teile näitan!“ karjun alt üles. Võtan maast kive ja hakkan neid loopima. Pihta muidugi ei saa, aga naerma ajab koledasti. Neid ilmselt ka. Vaatan ringi ja leian pikali kukkunud bambusetüve, tubli viis-kuus meetrit pikk. Sikutan selle võsast välja. Ahvid juba muutuvad veidi ärevaks. Lähen puu alla ja hüppan, üritades neile pihta saada, ritv ulatub nendeni küll ja ragistab okstes korralikult. Üks ahv paneb jooksu. Teine üritab samuti põgeneda ja sikutab pükse kaasa, ent need on jäänud terava oksa taha vist kinni. Võtan bambuse tugevamini kätte ja peksan vastu puutüve. Ahv loobub pükstest ja paneb samuti mööda võrasid minema. Ronin puu otsa, udjan bambusega pükse alla ja naeran endamisi kujutluspildi peale, et nüüd võiks pere tagasi tulla ja tabada perverdi puu otsast. Liputamisel oleks rohkem mastaapi.
Jalutan randa tagasi, võtan kaks suurt lonksu cachaça’t ning itsitan omaette. Hämmastav, kuidas isegi üksikul saarel õnnestub sattuda absurdsetesse seiklustesse. Normaalne inimene oleks ilmselt endale käteräti ümber keeranud ja lihtsalt tagasi sõudnud, mitte ekstsesse korraldama hakanud Taist imeodavalt ostetud šortside pärast. Samas jällegi kaunis kogemus, mida lapselastele rääkida.
Tüdrukud veetsid samuti päeva rannas, oleme kõik korralikult ära kärsanud. Tegeleme õhtu otsa internetist kodu otsimisega. Kõne alla tulevad variandid: korteri rent, couchsurfing, rannas palmi all magamine, suure telgi ost ning minul on valikute hulgas ka põgenemine. Kurb tõsiasi on, et tipphooaeg tähendab, et kõik korterid, hotellid, öömajad ja variandid on võetud ning neid jäänuseid, mis saada on, pakutakse ulmehindadega. Lõpuks leiavad preilid Vitorias ees ootava öömaja CouchSurfingu lehe kaudu mingi klemmi juures ning mina keskendun hotellidele. Hommikul kihutame seejärel põhja poole ja peale lühikest tiirutamist ümbruskonnas ning päevakese sõitmist jõuame järjekordsesse kaunisse rannalinnakesse, mis meenutab natuke Marbellat. Kolame ringi, kontrollime randu, ujume, vedeleme, sööme liiga palju ning joome liiga vähe. Otsustan vahelduse mõttes autos magada. Vaatan välja vaiksema laia tänava, sätin end suure puu varju, et hommikune päike ei hakkaks tapma ning keeran end kerra tahaistmele. Tüdrukutel õnnestub leida kolmene hostelituba. Kell 23 magan raskelt.
Järgmine päev on kannatuste rada. Kus on siis fun ja särav Brasiilia, küsite Teie. No vot, mul on sama küsimus. Ärkan lärmi peale, nagu Brasiilias on heaks tavaks saanud. Sellele rahvale kohe meeldib lärmata. Lärm on selline, nagu oleks sattunud mingile üritusele. Paljude inimeste hääled, kuskilt tuleb muusikatümpsu. Kuulda on, et millegagi aktiivselt tegeletakse, nagu mingi festival toimuks. Avan silmad, olen endiselt autos, tõusen istukile – ja mida ma näen! Ümberringi on palju rahvast, üles on seatud puldankattega letid ja toimub terve tänava ulatuses turg. Ning mu auto on keset seda turgu. Ümber piiratud lettidest, inimestest, atraktsioonidest, ja turulettide omanike kodinad, tünnid ja kastid on laotud ümber auto. Itsitan, joon lonksu vett ja ronin uksest välja. Tatsan lähima müüjamuti juurde ja üritan oma vigases portugali keeles juttu teha. See naerab ja taob mind vastu õlga ja kutsub teise leti tagant noorema mehe appi. Noorem mees jalutab kohale ja selgub, et ta mõistab veidi inglise keelt. Teen talle naerdes selgeks, et parkisin eile õhtul auto ja, näed, olen lõksu jäänud ning küsin, et kas saaks siit nüüd kuidagi välja. See naerab samuti ja ütleb, et kella 15 ajal turg lõpeb, enne kindlasti ei pääse siit kuskile ning ärgu ma end auto juures näidaku, muidu Policia Municipal teeb veel trahvi ka.
No mis seal ikka, lähen otsin üles plikad, koos jalutame tagasi turule. Sööme seal erinevaid häid kohalikke roogasid, tüdrukud ostavad mõned suveniirid ning seejärel lähme randa, et vedeleda seal pärastlõunani ujudes ja päevitades. Kell 14 oleme tagasi, lette lükatakse kokku ning pääseme lõksust. Saan linnast välja ning vajutan pedaali. Vajutan liiga tugevalt vist, sest avastan end ühtäkki autoeksamilt. Kolm sõiduõpetajat pardal. Kolme peale kokku vähem sõidukogemust kui mul. Iga autojuhi õudusunenägu. Õnneks lõpeb mu autosõidu järelkoolitus, kui jõuame suure ummikuni, kus tuleb seista neli tundi auto taga, mille juht on endale korraliku stereosüsteemi paigaldanud ning kuulab kohalikku metalit. Väga kõvasti. Päike keevitab lagipähe 36 kraadi. Tunnistan, et käin vahepeal regulaarselt pagasnikus asju kohendamas, ehk cachaça’t limpsamas. Üldiselt on siinses liikluses meeldivam sõita kerge promilliga. Et kuidagi tasakaalustada seda tõmblemist, mis toimub, ning stressi sellest, et mul lube pole. Need jäid koju laua peale.
Tänu tee ääres asuvale kivitöötlemise tehasele veetakse sel maanteel kõvasti kivi. Mõned tunnid
