style="font-size:15px;"> • Ära söö loomi ja loomseid toiduaineid.
• Ära rõhu töötajaid ega kasuta nende firmade tooteid, mille töötajaid rõhutakse.
• Ära levita informatsiooni, mille sisu võib teisi kahjustada.
• Ära varasta ega võta teiste asju, kui see teeb neile kahju.
• Ära hoia ressursse enesele inimeste eest, kes võivad seeläbi kahju kannatada.
• Ära seisa tegevusetult kõrval ega vaiki, kui kellelegi tehakse halba.
• Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.
• Ära sunni oma veendumusi teistele peale.
• Ära valeta.
• Ära osta asju, mida sa ei vaja – nii ei kahjusta sa keskkonda.
„Ära tee halba” paneb su sageli keeruliste valikute ette. Mõnikord pead valima, milline tegevus või tegevusetus põhjustab vähem kahju.
Kõne all oleva suunise positiivne ehk jaatav pool on „ole kaastundlik”. See nõuab sageli mõtteviisi täielikku muutmist. Selle asemel, et teisi arvustada, võiks olla kaastundlik, mis tähendab püüet teisi paremini mõista ja soovi nende valu vähendada.
Kaastundlik elu kujutab endast teemat, mis väärib tervet raamatut. Soovitaksin dalai-laama raamatut „Kunst olla õnnelik” („The Art of Happiness”). Kokkuvõtteks võib öelda, et kaastundlikuks eluks on vaja mõistmist, osavõtlikkust, soovi vähendada teiste valu ja suurendada nende õnnelikkust.
Ära sea sihte ega tee kindlaid plaane
Selgete ja konkreetsete sihtide omamine tundub olevat meie kultuuris sügavalt juurdunud nähtus. Olen ise elanud aastaid eesmärgikeskset elu ja tegelikult suur osa minu varasematest kirjutistest räägivad sellest, kuidas seada endale eesmärke ja neid saavutada.
Neil päevil aga elan ma valdavalt ilma sihtideta. See on vabastav, ja vastupidiselt sellele, mida sulle võib-olla on õpetatud, ei tähenda see, et midagi enam ei saavutata. See tähendab, et sa ei lase enam sihtidel end piirata.
Võtkem näiteks tavapärane ütlus: „Te ei jõua kunagi mitte kuhugi, kui te ei tea, kuhu te lähete”. Tundub mõistlik, kuid kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole see ilmselgelt tõsi. Tee lihtne katse: mine välja ja kõnni suvalises suunas. Võid vabalt muuta kurssi, mil iganes sa seda soovid. Pärast kahtekümmet minutit, pärast tundi … oled sa kuskile jõudnud. Sa lihtsalt ei teadnud alguses, et sa satud just sinna.
Ja siin peitubki konks – sa pead avama oma meeled, et minna kohtadesse, kus sa pole varem käinud. Kui elada ilma sihtideta, siis kogetakse sageli uut ja õpitakse ootamatuid asju. Jõutakse üllatamapanevatesse kohtadesse. Nii lihtne see ongi, kuid sellisele meelemuutusele üle minna on raske.
Elan täna peamiselt ilma eesmärkideta. Juhtub küll, et hakkan enesele sihte seadma, kuid õige pea jätan nad sinnapaika, samas, sihtidevaba elu ei ole olnud minu elu eesmärk. Olen lihtsalt aru saanud, et selline elu on midagi, mida ma naudin. See vabastab, sobib mulle, ja toimib hästi koos mu elustiiliga, mille sisuks on oma kire järgimine.
KOLM OLULIST MÄRKUST
Paljudele valmistab mu „sihivaba” eksperiment probleeme, seetõttu teen enne teema lahtiseletamise juurde asumist kolm märkust.
1. Minu „sihi” definitsioon. Ma ei defineeri „sihti” kui „mida iganes sa soovid teha”. Ma ei mõtle, et pead kõikidest oma unistustest loobuma. Pean silmas ettemääratud tulemustest loobumist. Seega, siht tähendab minu jaoks „ettemääratud tulemust või sihtpunkti”. Kui sa alustad kõndimist, ilma et sa teaksid kuhu, võiksid öelda: „Minu eesmärk on kõndimine”. Kui sa aga hakkad kõndima sihiga minna poodi, siis on see eesmärgistatud jalutuskäik. Kui öeldakse: „Sa teed midagi, järelikult on sul eesmärk!”, siis on minu vastus: „Jah, aga ma ei tea ja ei hooli sellest, mis tulemuseks on”. Muide, see on Gotcha2 sündroomi sümptom – inimesed püüavad välja tuua mu silmakirjalikkust, selle asemel et reaalsuses mu soovitusi järele proovida.
2. Sa ei pea seda järele proovima. Kui sihivaba elu tundub sinu jaoks tobe või liiga ekstreemne, siis ära seda proovi. Ei ole oluline, kas sa minuga nõustud – minu puhul see toimib, sinu puhul ei pruugi. Sellest ei ole midagi. Teised selles raamatus sisalduvad nõuanded on sellegipoolest kasulikud. Ja kes teab, võib-olla ühel päeval tuled sa selle soovituse juurde tagasi ja proovid järele.
3. Kas ma vajasin sihte siis, kui ma alustasin? Paljud ütlevad, et on arusaadav, et ma ei vaja enam sihte, sest ma olen juba palju saavutanud ja jõudnud etappi, kus ma ei vaja enam eesmärkide seadmist. Olgu nii, võid seda uskuda. Samas aga võid selle asemel proovida elada ja töötada eesmärgivabalt ning vaadata, mis juhtub. Ma ei tea, kas ma vajasin sihte siis, kui ma alustasin. Kuidas ma saaksingi ajas tagasi minna ja seda kontrollida? Minu arvates ma ei oleks täna siin, kus ma olen, kui ma oleks alustanud kohe kõne all olevate põhimõtete järgimist, vaid oleksin hoopis suurepärasemas kohas.
SIHTIDE PUUDUSED
Varem seadsin ma endale aastas paar-kolm suuremat sihti ja siis igaks kuuks igaühe kohta veel alaeesmärke. Siis mõtlesin, milliseid samme astuda igal nädalal ja igal päeval, ja oma päeva ehitasin üles vastavalt varem paika pandud plaanidele.
Kahjuks ei toimi selline süsteem kunagi perfektselt. See on üldteada. Sul on kiire ja sa lükkad toimetusi edasi või toob elu mingisuguseid ootamatusi kaasa. Su nädala- ja kuuplaanid jäävad tahaplaanile või ei täitu oodatud mahus. Sa muutud ebakindlaks, kuna arvad, et sa ei suuda endale antud lubadusi täita. Seejärel uuendad sa oma sihte ja alustad uuesti. Sa sead alaeesmärgid ja määrad tegevuskava.
Mõnikord jõuad sa eesmärgini ja tunned end suurepäraselt. Kuid enamasti sa eesmärki ei saavuta ja hakkad end sellepärast süüdistama.
Tõde peitub selles, et probleem ei seisne mitte sinus, vaid süsteemis. Eesmärkide süsteem on läbikukkumise planeerimine.
Isegi kui sa teed kõike õigesti, ei ole see ideaalne, kuna sihid piiravad su võimalusi. Kui sa ei taha midagi teha, siis pead end selleks sundima. Oled valinud oma tee, mistõttu ei ole sul mahti ekselda tundmatutel radadel. Sa pead järgima paika pandud plaani isegi siis, kui sind erutab hoopis miski muu.
Mõned sihtide süsteemid on paindlikumad, kuid mitte miski ei ole nõnda paindlik kui elu ilma sihtideta.
SIHTIDETA ELAMINE
Milline näeb välja elu ilma sihtideta? Eesmärgistatud elust on see igal juhul väga erinev.
Sa ei pane paika eesmärke ei aastaks, ega ka mitte kuuks, nädalaks või päevaks. Sind ei valda kinnisideed, et sa pead pidevalt järgima plaani ja astuma kindlaksmääratud samme. Sa ei vaja isegi nimekirja vajalike ülesannetega, kuigi iseenesest ei ole paha omada mingisuguseid märkmeid meeldetuletuseks.
Mida sa siis teed? Vedeled päevad otsa diivanil? Ei, sa leiad enesele tegevuse, mis sulle pinget pakub, ja teed seda. See, et sul ei ole sihte, ei tähenda, et sa ei tee midagi – sa võid luua, toota, järgida oma kirgi.
Ja tegelikult on meeldiv ärgata hommikul ja teha midagi, mis
Ingl k: Vahele jäid!
