E-le, meenutades New Yorgis veedetud päevi
1
“Johnny tuleb tappa!”
“Mis?”
“Mida ta ütles?”
Hämmastus oli üldine.
“Johnny tuleb tappa!” kordas blondide kohevate kiharatega seksikas tütarlaps, väristades paljastatud õlgu, pisarad meeleliigutusest süütutes nukusilmades.
“Mõelda vaid, kui palju murtuid südameid on tema hingel,” jätkas ta, “ja nüüd veel surm!”
Kaaslased teadsid, et nende blond kaas lane armastab liialdada, ja suhtusid tema sõnadesse kui nalja, ehkki kellelgi ei olnud täna naljatuju. Vanade sõprade väike kamp kohtus viimasel ajal harva, kas mõnel sünnipäeval, tuttavate pulmades või juubelil; matusel said nad kokku esimest korda.
Täna oli Lily matus ja sõbrad olid kogunenud pärast ärasaatmistseremooniat lähedal asuvasse väikesesse baari, et oma kauaaegset sõbratari leinata. Lily surma tõelist põhjust ei teadnud keegi, sosistati õnnetust armastusest ja kokaiinist, õigemini liiga suurest kokaiiniannusest. Ta oli olnud üks John Key blondidest tüdrukutest ja nüüd arvas siis Jackie, et Johnny tuleks tappa!
Sel aastal oli sügis soe ja pikk. Päike tiirles suvise innukusega pilvitus taevas ja õhk oli mahe ning kerge. Kuid inimesed vaatasid kalendrisse ja märganud, et käes on viimased septembrikuupäevad, tõid väl ja oma soojemad jakid, jätsid maha valendavad rannad ja suvekodud ning kolisid tagasi linna. Oli aeg keerata elus uus lehekülg ja alustada taas linnaelu. New York ootas kärsitult uute esietenduste, kontsertide, presentatsioonidega.
Green Islandil, newyorklaste ühes armastatumas suvituspaigas, oli hooaeg lõppenud. Baarid ja poekesed hüljatud liivaranna ääres olid suletud, lõbustuspargi karussellihobused puhkusele lubatud. Avatud oli veel ainult Ralfi baar, mis püüdis oma jookide ja kohalikest pillimeestest kokku pandud ansambliga trööstida hiliseid suvitajaid ning juhuslikke läbisõitjaid.
Frank Steel oli hiline suvitaja. Ta oli sulgenud pärast edukat teemandimõrva lahendamist oma eradetektiivibüroo ukse Midtownis ja sõitnud paariks päevaks ookeani äärde. Oli kosutav mitte millegi kallal juurelda, lihtsalt elu nautida, nagu ta tavatses ütelda. Ta lonkis muretult mööda ookeaniäärset liivariba ja silmitses kalamehi, kes kössitasid aastaajast hoolimata ikka ühesugustes paksudes jopedes muulil ja ootasid kannatlikult, millal kala näkkab. Frank möödus neist ja seadis sammud baari poole. Ta tundis Ralfi juba politseis töötamise päevilt ja oli mõnus vahetada enne uinumist vana semuga viskiklaasi ääres paar sõna.
Täna oli baar kärarikkam kui tavaliselt. Ühes nurgalauas istus lärmakas noorte seltskond ja ootamatu külastajate rohkus oli pillimehed elevile ajanud – nad püüdsid anda endast parimat.
“Šoti viski ja tsipake jääd,” lausus Frank, kuid Ralf ei märganud teda. Ta pidi oma soovi kordama, sest Ralf jälgis noori, kes olid nüüd pead kokku pannud ja kihistasid paljutähendavalt naerda. Paistis, et mehel oli raske oma tähelepanu neilt kõrvale pöörata.
“Šoti viskit? Kohe!” lausus ta hajameelselt, valas joogi klaasi, ulatas üle leti ja lausus muiates:
“Sa tulid just õigel ajal. Siin kavandatakse mõrva, blondikesel paistab tõsi taga olevat!”
Frank kinkis sõbrale kummalise pilgu, millest oli võimatu välja lugeda, kas see väljendas halvustavat irvet, üleolevat naeru või lihtsalt hoolimatut ükskõiksust.
“Laste naljad,” vastas ta. “Kas sa tunned neid? Ma mõtlen, kas nad on kohalikud?”
“Ei, siin baaris pole nad küll varem käinud, kuigi selles kohevate juustega blondiinis on midagi tuttavat. Oot-oot, kas ta pole mitte üks John Key kaaslastest? Kui ma ei eksi, on ta siit mööda sõitnud ja paaril korral peatunud, et sigarette osta. Kuid ma võin ka eksida.”
“John Key? Kes on John Key?” küsis Frank taskust portsigari võttes.
“Kus sina oled elanud? Johnny on Broadwayl kuum nimi, Noorte Talentide Teatri skandaalne lavastaja, suur naiste lemmik. Kas sa ei ole siis lugenud viimase nädala kõmuuudist, Johnny ja noore andeka soprani afäärist, mis lõppes viimase enesetapuga?”
“Õnneks mitte! Meenutan sulle, et ma ei loe puhkusel viibides ajalehti ja seltskonnaeluveergu ei loe ma nagunii mitte kunagi.”
Frank süütas sigareti ja Ralf pöördus uue külastaja soove rahuldama. Noorte lauast tõusis sportliku välimusega ja siilisoenguga noormees, astus klaverimängija juurde ja rääkis midagi, viibates ebamääraselt blondiini poole. Pianist noogutas mõistvalt ja andis paari takti ette mängides oma poistele märku järgmise loo alustamiseks. Tumedad sõrmed hakkasid hoogsalt klahvidel liuglema ja suur sõrmus ta väikeses sõrmes sädeles laest langeva valguse käes sinakalt. Noormees astus tütarlapse selja taha, haaras tal käest ja lausus: “Jäta nüüd, Jackie, tule tantsima, see on ju sinu lemmiklaul.” Jackie tõusis, asetas käe noormehe õlale ja naaldus kogu raskusega tema vastu. Tüdruku samm oli ebakindel ja paistis, et tal oli isegi püstiseismisega tõsiseid raskusi – kes seda luges, mitu drinki sai joodud. Pianisti kähe hääl ahastas: “… ära süüdista mind…” Paar väljus avatud uksest terrassile ja kadus silmist.
Niipalju siis leinast!
“Milline imeilus õhtu!” lausus madal meloodiline hääl Franki kõrval. “Päikeseloojangud on alati lummavad, kuid kogu ilu möödub liiga kiiresti. Kas te ei arva, et kõik hea möödub lubamatult ruttu?”
Frank pööras pead ja vaatas kahte küsivasse silma. Silmad olid ererohelised ja põhjatud, neis peitus tuhat lahendamata probleemi ja vastamata küsimust. Naine oli umbes kolmekümneaastane, vaiel da matult ilus, pikkade tumedate juuste ja kaunilt vormitud suuga. Huuled olid värvitud tumepunaseks. Käes, mis hoidis klaasi, sätendas kõikvõimalikes värvitoonides suur teemant ja ta suvekostüüm oli hinnaline. “Minu nimi on Alice, Alice Moore. Ma olen Green Islandil võõras ja tunnen end üksiku ning hüljatuna.” Naeratus paljastas valged veatud hambad.
“Frank Steel, sõpradele lihtsalt Frank,” vastas mees. “Kuidas see küll juhtus, et teid hüljati ja jäeti vastu ööd üksinda vaenulikult kohiseva ookeani kaldale?”
“Saatus. Kuid ilmselt polegi see väga karm – kohtasin ju teid!” Alice’i naer oli nakatav. “Aga ma ei tahaks sellest kõigest praegu rääkida, võtaksin meelsamini veel ühe dringi, suure šoti viski.”
Frank tellis kaks viskit, nõjatus baaritoolil tahapoole ja silmitses vestluskaaslast. Naine rüüpas viskit ja ta silmadesse ilmus eemalolev pilk, nagu juurdleks ta millegi üle. “Ma jäin laulu kuulama,” selgitas ta, “see oli ühe minu hea sõbra leivanumber, liigutav lugu armastusest, tundest, milleks ta ise ei olnud võimeline. Inimesed tahavad ikka paremad välja paista, kui nad tegelikult on. Mida teie sellest arvate?”
“Arvan, et inimesed ei tunne end, või siis meeldib neil ennast petta. Keegi ei arva ju kunagi, et on tühine, rumal või kalk.”
“Küllap vist.” Alice lõpetas dringi ja vaatas kaugusesse. Päike oli loojunud, taevas ookeani kohal oli nüüd tume, ainult horisondil õhetas veel kitsas punane viirg nagu meenutus möödunust. Terrassilt tungis lämbesse ruumi karge tuuleiil, sasis hellalt naise juustes ja tõi meheni ta parfüümi erutava aroomi. Kähe hääl kordas klaveri toetusel: “… ära süüdista mind, et armusin sinusse…”
Õhus oli elektrit.
Ootamatult kostis terrassilt ärritunud hääl. “Idioot!” Baari sisenes joostes vihast õhetav blondiin. “Kuradi idioot,” kordas ta, tormas laudade vahelt nurgalauani, haaras toolilt oma pärlitega tikitud musta sametridiküli ja tuiskas taas ukse poole. Baariletist möödudes märkas tüdruk Alice’it ja ta samm takerdus
