tal tõesti vaatamist väärt, nõtked nagu hinnalisel tõuhobusel. Kui võtta ta ninalt need jubedad prillid ja seada juuksed soengusse, oleks ta iludus, mõtles Frank.
Jõudnud trepist alla, naeratas tüdruk vabandavalt ja kohendas prille. Nüüd võis näha, et prillidel puudus üks sang, mis seletas nende ülimalt kummalist asendit. “Ma olen Diana,” tutvustas ta end.
Alice heitis Dianale kiire pilgu ja, vaatamata majas valitsevale pingele, suutis vaevu naeru alla suruda.
“Saa tuttavaks minu sõbraga, eradetektiiv Frank Steeliga,” lausus ta naerust võitu saades.”
“Hei, Diana,” lausus Frank
“Meeldiv sinuga tutvuda, Frank!” Diana vaatas mehe poole, kohendas prille ja kehitas õlgu. “Milline jamps! Loomulikult ei tapnud keegi meist vana Johnnyt! Milleks meil seda vaja oleks!”
“Kas sa olid eile õhtul ja öösel kodus?” küsis Frank.
“Ei! Olin Manhattanil. Töötan seal. Lõpetasin umbes kell neli hommikul ja jõudsin siia koidikul. Maja oli pime ja vaikne. Läksin kohe oma tuppa ja heitsin magama. Ärkasin alles pärast seda, kui Maria oli, nagu ta ise väidab, mitu minutit minu uksele tagunud.” Diana vaikis hetke. “Arvan, et isa juures viibis öösel keegi, sest trepist üles minnes nägin koridori põrandal hõbedaselt sädelevat salli. On veider, et see vedeles koridoris ka veel siis, kui Maria hommikul tööle tuli, kuid selleks ajaks kui politseinikud kohale jõudsid, oli sall kadunud.”
“Aga David? Kas tema oli öösel kodus?” päris Frank.
“Küllap vist!” Diana muigas. “See on suur sündmus, kui ta oma toast arvuti tagant lahkub. Kui tahad temaga rääkida, tuleb sul teisele korrusele minna. Tema tuba on kohe trepi vastas.”
Teise korruse koridor oli suure akna ja nelja uksega valgusküllane ruum. Akna alla paigutatud kastis kasvas punaste õitega toakask. Ustevahelisi seinu elustasid ilmselt sama kunstniku tööd, mis kaunistasid alumise korruse ruume. Trepi vastas olevale uksele oli kinnitatud punase viltpliiatsiga kirjutatud silt: MITTE SEGADA.
Õige koht, mõtles Frank ja koputas hoolimatult uksele. Pärast kolme või nelja koputamist palus pahur hääl tal siseneda. Frank avas ukse ja astus tuppa. Arvuti ees olevalt toolilt tõusis valges sportsärgis ja teksapükstes noormees. Ta tumedad juuksed olid suurest mõttetegevusest turris, kulmud kipras ja suunurgas ripnes näritud joogikõrs. Poisi kõrval toolil kössitas ekraani kohale kummardunud tütarlaps, kes oli nii tõsiselt süvenenud mingi ülesande lahendamisse, et ei leidnud aega pea tõst miseks ja tervitamiseks.
“Las ma arvan, sa oled vist Alice’i sõber, see, kellest ta rääkis. Teed imetegusid ja lahendad täiuslikke mõrvu! Loodetavasti tabad pea ka meie papsi mõrvari, nii et me saame jälle normaalselt elama hakata,” vuristas ta ühe hingetõmbega.
“Noormees, kas sind ei häiri mitte üks raas, et su isa on surnud?” küsis Frank.
Küsimus oli vist väga veider, sest töösse süvenenud tütarlaps tõstis imestunult pea ja muigas.
“Ma ei ole jõudnud sellele veel mõtelda,” vastas poiss ausalt.
“Hüva! Kas sa ütleksid, mida tegid eile õhtul ja öösel. Arvatavasti istusid arvuti taga?” küsis Frank.
“Sul on õigus,” vastas David ruttu. “Ole me ametis ühe probleemi lahendamisega. Töötasime kogu öö. Umbes kella kahe ajal käisin köögist piima ja küpsiseid toomas, et saaksime end natuke turgutada. Kui sind huvitab, kas kuulsin või nägin midagi ebatavalist, siis pean sügava kurvastusega teatama, et ma ei märganud midagi ebatavalist.”
“Kui sa läksid öösel kööki, kas nägid siis isa tuppa viiva koridori ukse juures hõbedaselt sädelevat salli?”
“Ei, seal ei olnud midagi. Koridor oli nagu alati korralikult koristatud, ei mingeid vedelevaid salle.”
Frank silmitses teraselt noormeest, pööras siis pilgu tüdrukule. Talle näis, et noorte pupillid olid suurenenud. Võib-olla tuli see ületöötamisest, mis oli muidugi võimatu. Frank muigas. “Kas tarvitasite enda turgutamiseks ka midagi tõhusamat kui piim?”
David naeris. Ta oli väga ilus poiss ja naer sobis talle. Tema koht oleks olnud isa juures teatrilaval, mitte ahtakeses toas arvuti taga.
“Siin majas ei ole asjad sellised nagu paistavad. Siin on must valge ja valge must,” lausus ta ning kinkis oma kaaslasele paljutähendava pilgu.
“Mida sa oma kasuemast arvad?” küsis Frank ootamatult.
“Missis John Key kolmandast? Ta on lahe, isegi väga lahe, suurepärane kaaslane, täringumängus võitmatu, aga ma arvan, et ta tüssab. Lõuna tüdrukud oskavad kõike!”
“Ja kui kõrged on sinu silmis õe aktsiad?” Franki pilk oli mõistatuslik.
“Kas sa irvitad minu üle või on sinu pilgus ainult hoolimatu naer?” David oli solvunud, surus aga selle tunde tagaplaanile ja jätkas endise kergusega.
“Diana on tõeline nohik oma mustaraamiliste prillide taga. Ta töötavat raamatukogus, kuid ma pole näinud teda iial mõnd raamatut lugemas. Tööd ei tohi ju koju kaasa võtta, kas pole?”
“Sul on õigus, arvan sama,” vastas Frank. “Igal juhul oli sinuga meeldiv tutvuda. Soovin head nuputamist ja loodan, et kohtume veel,” lausus ta vestluse lõpetamiseks viisakalt.
Frank hakkas ust avama, kui David hüüdis teda. “Tohib sind veel hetkeks tülitada?”
Mees sulges pooleldi avatud ukse ja vaatas küsivalt noormehe pilkavalt vidukil silmadesse.
“Soovitan sul külastada Manhattanil 39. tänaval asuvat topless-baari. Usun, et leiad sealt midagi väga huvitavat,” lausus ta paljutähendavalt.
3
Frank lahkus Johnny suvekodust vastandlike tunnetega. Ta ei teadnud, keda uskuda. Naised kinnitasid nagu ühest suust, et koridoris oli vedelnud hõbedaselt sädelev siidsall, mis kadus mõistatuslikult enne võimuesindajate kohalejõudmist. David aga eitas salli olemasolu. Kas oli võimalik, et poiss viibis öösel sellises pilves, et ei märganud, mis tema ümber toimus? Aga kas sallil oli mürgitamisega üldse mingit seost? Võis see kuuluda saladuslikule mürgitajale? Frank püüdis meenutada, kas Jackiel oli sall õlgadel, kuigi pidas väheusutavaks, et tüdruk on selle looga seotud. Pigem võis solvunud Alice viia enne lahkumist Johnnyle ühe dringi ja joogi mürgitada, kuid siis oleks ta pühkinud klaasilt oma sõrmejäljed ja ei oleks praegu meeleheitel. Kummaline oli ka Davidi lause: “Siin majas ei ole asjad sellised, nagu paistavad”. Oli see ennasttäis nooruki tühi fraas või peitus selles enamat. Kõik need huvitavad küsimused keerlesid Franki peas ja ootasid vastuseid, kui ta oma autoga mööda mereäärset teed kihutas. Kuid kõigepealt vajas ta vastust kahele küsimusele: millega mürgitati John Key ja millal saabus surm.
Tee pöördus järsult paremale ja päikeses sillerdav ookean jäi selja taha. Hoonestus muutus üha tihedamaks ja ta jõudis Green Islandi südamesse. Auto möödus vuhisedes mahajäetud lõbustuspargist, kus lehvis ikka veel pleekinud riigilipp, ja vaatevälja ilmus hall krohvitud telliskivimaja. Mõlemal pool maja kasvasid hoolikalt pügatud murul mõned roosade viljadega põõsad. Parkimisplats asus maja ees ja sealt viis sillutatud teerada hoone peaukseni, mille kõrval majaseinal tervitas saabujaid kivitahvel kirjaga GREEN ISLANDI POLITSEI JAOSKOND.
Frank oli
