mina? Mina, keda polnud kunagi seal; kes saabus alati liiga hilja ning lahkus liiga vara, kes jäi kõrvale leinast ja lohutusest – mul pole midagi, millega end süümepiinade eest kaitsta; minu konto on alati defitsiidis. Tõsi ta on, et arveteõiendamisest lahkunutega väljuvad elusad võitjatena harva. Pärast meie vaarema Lydia surma olin ma mitu kuud enda peale pahane, et ei lugenud talle sagedamini ajalehti ette – siis kui olin seitsmene ja tema kaheksakümne seitsmene. Ta nägemine oli jäänud viletsaks ja ta nõudis minult valjuhäälseid aruandeid. Tähestiku tundmise ja optika seisukohalt vastasin ma küll ülesande läbiviimiseks tarvilikele tingimustele, kuid ei mõistnud ridagi nendest ajalehtedest (Sirp ja Vasar, Edasi, Rahva Hääl), mida minu õnnetuseks iga päev uuendati ja mis mu tagasihoidliku hinnangu järgi ei kõlvanud muuks kui värvimiseks, pealkirjade esitähtede moondamiseks keskaegseteks initsiaalideks, sügiseti õunte pakkimiseks või vetsus taguotsa pühkimiseks, mille käigus nende halva kvaliteediga trükimust jättis kannikate vahele hallikaid, pärasoolevähi tekitamises süüdistatud triipe.
Ma olin Prantsusmaal, kui onu Peeter, isa noorem vend, tädi Milvi köögi põlema pani; olin ära, kui suri vanaisa Ilmar, ja siis, kui suri vanaonu Oskar – vanaisa vend, kes oli alati purjus, ei rääkinud kunagi, kuid kutsus mind vahel oma tuppa ja laenas mulle vesivärve, millega ta ise maalis kummalisi, hallis valguskumas maastikke, mida kusagil olemas ei olnud ning mille päritolu ma taipasin alles aastaid hiljem. Vanaonu tuba oli salapärane, seal valitses võõras alkoholi, värvi ja arstirohtude hõng. Raamaturiiulite taga oli seal üks pime nurk, kuhu minna oli rangelt keelatud; seinu katsid Oskari akvarellid ja uks avanes lahtiste põrandalaudadega verandale, kus võis hingata merelt puhuvat tuuleõhku. Pärast seda, kui ma 1989. aastal emaga Prantsusmaale läksin, hakkasin onu Oskarile aeg-ajalt kirjutama. Kui ta suri, närisin küüned verele, painatuna kahetsusest, et polnud seda korrapärasemalt teinud.
Mis puutub vanaemasse, siis kui palju arveid jäi mul õiendada temaga! Kui palju lahtisi otsi jättis endast mu türanlik ja hell vanaema, keda ma armastasin ja vihkasin, kes mind sõitles ja hellitas, leppimatu, autoritaarne, alati valmis meid vaikima sundima, öökullisilmne vanaema, pruunipäine fotodel, valkjashall minu mälestustes, vanaema, keda ma jumaldasin, reetsin ja salgasin, nagu peamegi tegema isikutega, kes meie elus olulist rolli mängivad. Öeldakse, et unenäod on vaimud, kes on jäänud maa peale, kuna saladus ei lase neid vabaks. Nad piinavad elusaid seni, kuni keegi nende saladuse lahendab. Olen proovinud öelda oma luupainajatele, et nad tegid halva valiku, et minul pole mõistatuste peale annet, et ma ei loe kriminaalromaane, et mu vaim on kaugelt liiga kartesiaanlik, konstrueerimaks kõige ebatõenäolisemaid hüpoteese, kõige loomuvastasemaid lahendusi, mis kummalisel kombel alati tõeseks osutuvad; ei paista, et see oleks neid heidutanud.
Üks noormees, keda seitse pikka aastat oli igal ööl painanud üks ja sama unenägu, läks viimaks Taga-Valgasse targa juurde. „On see kurat ise, kes mind piinab, minu kohale kummardub, mind lämmatab, pigistab ja mul konte murrab?” – „Kurat ei kaisuta noorukeid! Sinu luupainajaks on üks noor neiu Soomemaalt, lahe tagant, kus veteketrajast-lättekangrust haldjas kastab tuhande järvega metsa. See naine on sinust sisse võetud ja sestap sul ka iga öö külas käib. Kui tahad unenäost vabaneda, pane akna ette pihlakaoks, kui vaim parajasti sinu kohale kummardub. Siis jääb ta vangi ja kehastub. Luupainaja asemel saad endale kaasa.”
Ei leidu enam Taga-Valgas ega Valgas, selles kaksiratsi Läti piiril istuvas linnas, tarka, kes teaks rohtu pimedate, lombakate ja santide jaoks, unustuse, süümepiinade ja halbade unede vastu. Alles on vaid purskkaev, Vabadussõja mälestusmärk ja mets surnuaia taga, kust mõned rohtuvad rajad viivad mahajäetud majadeni, mille tammelaudadega kinnilöödud aknaid raamivad pehastunud ja auklikud seinad. Nende tubade keskel vohavad jürililled, ristirohi ja hapu jänesekapsas, mida lapsed kevaditi ikka on närinud, teadmata, et see neil luudest kaltsiumi minema kannab. Augustis süttivad põdrakanepi roosad küünlad suurtest ümaratest maakividest kaevude ääres, mis näevad välja nagu kadunud templite jäänused; nende nime ei mäleta enam keegi.
Kargassoki rajoon
18. märts 1945
Tomski oblast
Vene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
Kallis Eda!
Kirjutan sulle Obi jõe äärest teiselt poolt Uraali mägesid. See on kolmas kiri, mille sulle saadan. Ikka veel ei tea ma midagi sinu, mu kalli Jaani ega meie pisikese Johannese kohta. Pärnus pole mul enam kedagi, kellelt võiksin omaste saatuse kohta uurida. Minu barakis elab venelasi, moldaavlasi, kaks leedulannat ja kolm eestlannat. Veel viis eesti naist elavad koos lastega küla lähedal muldonnides ja töötavad kolhoosis. Tänan saatust, mis on meid sedasi kokku toonud, lastes meil oma keeles vestelda ja üheskoos meenutada. Vähem kui aasta eest anti meile õigus kirju saata, aga post käib meil vaid kevadest sügiseni, mil jõgi on jäävaba ja laevad saavad liikuda. Sa ei kujuta ette, missugust rõõmu valmistab kogu baraki rahvale see, kui mõni meist kirja saab! Möödunud sügisel said mõlemad eestlannad ühe paki ja ühe kirja. Nad lugesid neid meile neli-viis korda ette. Me ei tüdi kuulamast neid hääli, mis nõnda kaugelt meieni kostavad. Mina teritasin aga kõrva, lootes, et kuulen midagi teiegi kohta.
See on lootus, millel pole küll mingit alust. Aga igal uuel lugemisel tärkab see taas. Teadmatus teeb mind rahutuks. Mul pole muud valikut, kui anda ennast Jumala hoolde ja loota, et olete elus.
Meie siin elame Jumala selja taga. Mõne meetri kaugusel barakist algab mets, mis meie maailma inimeste omast ära lõikab. Elame Surematu Kaštšei mail. Miski siin pole inimese mõõdu järgi tehtud. Ja ometi tuleb ette, et kui kõnnin vabriku poole, äratavad kaskede viirulised tüved ja kuuseokstel sädistavad tundmatud linnud minus imetlust. Meie baraki vastas voolab jõeke, mis allpool Obi voogudesse suubub. Kui jää pärast pikki talvekuid sulab, kuuleme jälle, kuidas vilistavad laevad, mis meid maailmaga seovad.
Kell on praegu kaheksa. Pean heitma pikali ja püüdma magada, hoolimata mürast, mis meie barakis kunagi päriselt ei vaibu. Nelja tunni pärast tuleb mul viinavabrikusse minna. Töötan täna öises vahetuses.
Kallis Eda, kui saad selle kirja kätte, siis, palun sind, saada mulle sõnumeid ka teie kohta: Jaani ja mu isa kohta, kui neist imekombel midagi tead, ja eriti Johannese kohta. Ma ei tea temast midagi pärast 14. juuni ööd, kui meid ära viidi ja kui tema, nagu sa tead, oli tädi Anna hoole all. Kui selle kirja kätte saad, ole hea ja kirjuta ka Annale minu poolt. Minu enda kirjad temani ei jõua ja ma olen meeleheitel, et ei tea, mis mu pojukesest on saanud. Mis kõik ma ära annaksin, et vaid kuulda, et ta on elus ja terve! Oleme hädale ja õnnetusele heldekäeliselt andamit tasunud, kuid kes küll peab arvet inimolendi tröösti ja valu üle?
Südamlikult sinu
15. jaanuar 2010
Ma ärkan, kuid pole võimeline midagi nägema. Koban ruumi enda ümber ja teen kindlaks, et olen oma voodis. Pead akna poole pöörates jään juurdlema, kes on käinud ja sulgenud luugid, mille ma ometi alati lahti jätan. Ajan silmad pärani, et eristada mõnd valgushelki, mis aitaks mul ruumis pidepunkte leida. Korraga saan aru, et pimedus ei valitse magamistoas, vaid mu enese sees. Olen ma pimedaks jäänud? Mu ärevus kasvab; tahaksin väljuda oma kehast, mille kammitsaid ma enda ümber tajun. Nõnda iseendaga heideldes tunnen korraga, et miski läheneb. Voodist algavas öös kogub end tummalt mingi mass, mis on lihtsast pimedusest mustem ja tihedam, öö enne inimkonda, enne tule kodustamist – esimene öö, maailma suur kõht, mis neelab, mäletseb, seedib elusolendeid; öö, mis valitseb kivide südameis. See on siin, ta kummardub minu kohale. Hirm muutub väljakannatamatuks. Olen äärepealt selle sisse kadumas.
Ma ärkan. Avan vaevaliselt silmad; linna kahvatu öö tungib magamistuppa. Ma pole kindel, et olen ikka ärkvel; ehk mängitab mind endiselt košmaar,
