suu kinni hoida. Tõepoolest püüdis. Aga krokodilliirve tegi selle võimatuks.
„Kas sel puhul samuti lahendamisprotsendiga viiekümne ligi?”
Ainult üks inimene laua ümber naeris, aga ta naeris valjusti. Weber.
„Vabandust, seda unustasin vist Hole kohta öelda,” lausus Ivarsson naeratamata. „Tal olevat naljasoont. Jaguks isegi lavale, olen ma kuulnud.”
Hetk piinlikku vaikust. Siis naeris Ivarsson lühidalt ja mürisevalt ning ümber laua levis kergendatud sumin.
„Olgu, alustame siis kokkuvõttega.” Ivarsson keeras tahvlil lehekülge. Pealkirja KRIMTEHNILINE all oli leht tühi. Ta võttis vildikalt korgi ja sättis end kirjutama. „Weber, sinu kord.”
Karl Weber tõusis püsti. Ta oli halli juuksepahmaka ja habemega lühike mees. Tema hääl oli pahaendeline, madalatooniline korin, kuid siiski arusaadav. „Ma teen lühidalt.”
„Jumalapärast,” ütles Ivarsson ja toetas vildika paberilehele. „Kasuta nii palju aega, kui sul tarvis on, Karl.”
„Ma teen lühidalt, sest mul pole palju aega vaja,” torises Weber. „Meil ei ole mitte midagi.”
„Eks ole,” ütles Ivarrson ja lasi vildika alla vajuda. „Mida sa sellega täpselt mõtled?”
„Meil on tuttuute Nike’i tossude jälg, suurus 45. Selle röövi puhul on enamik asju nii professionaalselt läbi mõeldud, et sellest faktist võin ma välja lugeda vaid seda, et tavaliselt ta seda suurust ei kanna. Ballistika poisid analüüsisid haavlit. See on AG3 7,62-millimeetrine standardlaskemoon, Norra kuningriigi kõige tavalisem, seda leidub igas sõjaväeosas, relvalaos ja kodus, kus elab mõni sõjaväe- või kodukaitsetegelane. Teisisõnu, võimatu jälile saada. Kui see välja arvata, poleks ta nagu iial pangasaalis käinudki. Või selle läheduses. Me otsisime ka lähikonnast tehnilisi jälgi.”
Weber istus maha.
„Tänan, Weber, see oli… eh, selgitav.” Ivarsson keeras järgmise lehe, kus seisis: TUNNISTAJAD.
„Hole?”
Harry vajus toolis veel nõksu madalamale. „Kõiki, kes röövi ajal pangas viibisid, küsitleti kohe pärast toimunut, kuid keegi ei oska öelda midagi, mida me juba videolindistuselt ei näe. See tähendab, et nad mäletavad paari asja, mille kohta me kindlalt teame, et see on vale. Üks tunnistaja nägi röövlit mööda Industrigatat ülespoole kadumas, muud ei ole keegi teatanud.”
„Mis toob meid järgmise punkti juurde – põgenemisautod,” ütles Ivarsson. „Toril?”
Toril Li astus ette, lülitas sisse projektori, mille alla oli juba valmis pandud kile ülevaatega viimase kolme kuu jooksul varastatud autodest. Tugevas Sunnmøre murdes selgitas ta, millist nelja autot ta pidas kõige tõenäolisemateks põgenemisvahenditeks, arvestades, et tegu oli väga tavaliste markide ja mudelitega; need olid neutraalset heledat värvi ja piisavalt uued, et röövel võiks nende tehnilises vastupidavuses kindel olla. Üks autodest oli eriti huvipakkuv, Volkswagen Golf GTI, mis seisis Maridalsveienil, sest see oli varastatud röövi eelõhtul.
„Põgenemisautod varastatakse tihti nii vahetult enne röövi kui võimalik, et need ei jõuaks politseipatrullide nimekirjadesse,” selgitas Toril Li, kustutas projektori ja napsas oma kohale minnes selle alt kile kaasa.
Ivarsson noogutas. „Aitäh.”
„Mitte millegi eest,” sosistas Harry Weberile.
Järgmisel lehel ilutses pealkiri VIDEOANALÜÜS. Ivarsson oli vildikale korgi peale pannud. Beate neelatas, köhatas, võttis enda ees olevast klaasist lonksu ja köhatas veel kord, enne kui alustas, pilk kangelt laua küljes: „Ma mõõtsin tema pikkuse…”
„Palun räägi natuke valjemini, Beate.” Roomajanaeratus. Beate köhatas ja köhatas.
„Ma mõõtsin video põhjal röövli pikkuse. See on 1,79. Ma konsulteerisin ka Weberiga, kes on sellega nõus.”
Weber noogutas.
„Suurepärane!” hüüdis Ivarsson, hääles sunnitud entusiasm, kiskus vildikalt korgi ja kirjutas: PIKKUS 179 cm.
Beate jätkas, kõneldes endiselt lauaplaadile: „Ma rääkisin äsja Aslakseniga tehnikaülikoolist, meie hääleanalüüsijaga. Ta tegeles nende viie ingliskeelse sõnaga, mis röövel ütleb. Ta…” Beate heitis argliku pilgu Ivarssonile, kes seisis tema poole seljaga, valmis kirjutama. „ …ütles, et lindistuse kvaliteet on liiga kehv. Ta ei saa seda kasutada.”
Ivarsson lasi käel alla vajuda, samal ajal kui madal päike kadus pilve taha ja suur valgustatud ristkülik justkui hajus nende selja tagant. Ruumis valitses hauavaikus. Ivarsson hingas sisse ja tõusis ründavalt päkkadele.
„Õnneks jätsime trumpkaardi viimaseks.”
Rööviosakonna ülemus keeras tahvlil viimase lehekülje. ISIKU
–TUVASTAJAD.
„Teile, kes ei tööta rööviosakonnas, peaksime vahest selgitama, et isikutuvastajad on alati esimesed, keda kasutame, kui meil on röövist videoülesvõte. Seitsmel juhul kümnest paljastab hea lindistus röövli isiku, kui tegu on mõne vana tuttavaga.”
„Isegi kui nad maski kannavad?” küsis Weber.
Ivarsson noogutas. „Hea isikutuvastaja tunneb vana tuttava ära kehaehituse, kehakeele, hääle, kõneviisi ja kõikide nende väikeste asjade põhjal, mida maski taha peita ei saa.”
„Aga sellest ei piisa, et me teame, kellega tegu on,” segas Ivarssoni asetäitja Didrik Gudmundson vahele. „Me peame…”
„Just nimelt,” katkestas teda Ivarsson. „Meil peavad olema asitõendid. Röövel võib lausa tähthaaval oma nime turvakaamerasse dikteerida, aga kui ta kannab maski ja ühtegi tehnilist jälge maha ei jäta, pole me õiguslikult kuigi palju targemad.”
„Mitu neist seitsmest, kelle te ära tunnete, kohtus süüdi mõistetakse?” küsis Weber.
„Mõned,” ütles Gudmundson. „Igal juhul on parem teada, kes röövi toime pani, isegi kui röövel vabadusse pääseb. Siis õpime midagi nende tegutsemisviisi ja meetodi kohta. Ja nabime nad järgmisel korral kinni.”
„Ja kui järgmist korda ei tulegi?” päris Harry. Ta märkas, kuidas jämedad veresooned Ivarssoni oimukohtadel laienesid, kui ta naeris.
„Kallis mõrvaekspert,” ütles Ivarsson, jätkuvalt naerusuine. „Kui sa enda ümber ringi vaatad, näed sa, et enamik meist itsitab sinu küsimuse peale habemesse. Seda seepärast, et röövel, kellel on rööv õnneks läinud, proovib alati – alati – uuesti õnne. See on röövi kuldreegel.” Ivarsson vaatas aknast välja ja naeris veel korra, enne kui kanna pealt ringi pööras.
„Kui kuulutame hariva hetke lõpetatuks, võiksime ehk vaadata, kas meil on kedagi silmapiiril. Ola?”
Ola Li vaatas Ivarssoni poole, teadmata, kas tõusta või mitte, kuid otsustas lõpuks istuma jääda. „Jah, mina olin seega nädalavahetusel valves. Reede õhtul kell kaheksa oli meil töödeldud video käes ja ma kutsusin valves olnud isikutuvastajad House of Paini kokku, et video läbi vaadata. Keda reedel valves polnud, see kutsuti laupäeval. Kokku käis videot vaatamas
