õhtul õigel ajal magama heitnud, aga palavate kambrite ja muude inimlikkude asjade pärast pidi ta südaööl asemel ärkama, pihtkasuka selga viskama ja välja minema pisut jumala loodust vaatama ning see juhtus olema tütre kosjadest osasaamiseks just paras silmapilk: samal ajal läks sauna juures kosjatäkk peruks ja traavis paukuvate kelladega väljas. Andres kuulatas. Selge aisakellade helin, mis tuleks nagu sauna poolt, aga siis jälle nagu Aaseme poolt, ning siis jälle nagu sauna poolt. Aga et sealt mingit kellade helinat tulla ei või, sest seal pole vankriteedki, siis pidi helin ikkagi Aaseme poolt kostma, nõnda arvas Andres kambri tagasi minnes. Seega sai ta kellade helina näol oma vanema tütre kosjadest osa, aga tema ise ei teadnud ega mõistnud seda osasaamist mitte ja sellepärast arvas ta, et seda osasaamist pole kunagi olnud.
Andres oleks ehk kauem kellu kuulatanud, aga ta ei saanud, sest kui peru kosjatäkk suure ajuga uuesti sauna ette tuli, uksest sisse tormas ja ka mööda sauna paukuvate kelladega ladus, siis kargas peigmees talle valjastesse kinni ning võttis kellad pealt. Nõnda siis polnudki Andresel enam midagi kuulata, kui ta jahedast jumala ilmast oma palavasse kambri tagasi läks. Järgmisel hommikul ei saanud ta muidu, kui pidi sellest öösisest helinast ka teistele rääkima, nõnda et ka need Liisi kosjadest osa pidid saama. Aga see oli õieti asjata rääkimine, sest teised kuulsid Maretilt kosjadest põhjalikumalt. Ja et nad ei kahtleks, nagu kahtlesid nad alguses selles, mis jutustas vana Andres, kutsus Maret nad salaja aita, kus ta neile andis rüübata punasest ja magusast pudelist. Nüüd uskusid kõik, et õigus oli vanal Andreselgi ja et Liisil oli tõepoolest kosjas käidud täkuga, kellad peal. Aga ei saanud ühegi usk Mari usu vastu, sest tema silmad seisid Maretit kuulates aina vett täis. Punasest pudelistki rüübates läksid nad märjaks, nagu oleks see pudel talle liig kange.
Reedel sõitis Oru Joosep üksinda täkuga Mäe väravast mööda. Seda nähes oleks tahtnud Andres midagi öelda, aga et asi puutus Joosepit, siis ei lasunud ta sõnagi. Samuti vaikisid ka Maret ja Mari, kes Joosepi sõidu põhjust teadsid. Joosep sõitis üksinda kuni Aaseme välja alla, kus seisis tee ääres heinaküün; seal pidi ta Liisiga kokku saama, kes ei tahtnud ennast kodus näidata ja sellepärast mööda Vargamäe väljaalust läks põllu lõpuni ning siit mööda kraavikallast silmalt Aaseme välja äärde, et Joosepi kõrvale vankrisse istuda nagu viisakas mõrsja kunagi. Sama teed tarvitas ta ka koju tagasi tulles. Nõnda ei saanudki isa teada, et Liisi Joosepiga õpetaja juures käis.
Seal olid aga noortel rasked tunnid, sest nende käest küsiti, kas ka vanemad nende asjaga nõus. Vastuseks oskas Liisi esteks ainult silmi pühkida ja Joosepile abitult otsa vaadata, kes siis mõne sõnaga vaimulikule seisukorra seletas.
“Seda ma arvasin,” ütles õpetaja. “Nagu ma kuulnud, elavad ju Vargamäe naabrid ammust ajast saadik riius. Aga, armas noorpaar ja iseäranis sina, pruut, kas sa teed seda asja nüüd kangest südamest oma isa vastu või armastad sa oma peigmeest nõnda, et sa teda jätta ei või?”
“Õpetajahärra, jumal ise näeb, et Joosep võib mu kui koerakutsika maha lüüa ja ma ei niuksata ka mitte,” vastas Liisi nuttes.
“Ui, ui, armas laps,” ütles vana õpetaja, “miks siis Joosep peaks su maha lööma? Oled sa siis tema vastu kurja teinud? Või on sul mõni raske patt südame peal?”
“Õpetajahärra näeb isegi, mis patt mul südame peal, aga see on ka Joosepi patt, mitte mõne teise,” nuuksus Liisi.
“Miks te siis varem kiriku juurde ei tulnud?” küsis õpetaja.
“Isa ei last, sellepärast see kõik,” ütles Liisi.
“Jah, sellepärast, õpetajahärra, et ta änam ei keelaks,” ütles nüüd ka Joosep.
“Aga kas sina, peigmees, oma pruuti nüüd vähem ei armasta?” küsis õpetaja.
“Ei mitte,” vastas Joosep. “Me ju kahekesi ühel nõul, muidu ei saand.”
“See on hea, kui te ühel nõul, siis annab teie õpetaja ja ka jumal teile teie patu andeks. Minge rahuga. Aga jumala arm, mis ülem kui kõik mõistus, see hoidku meie meeled.”
Niisuguste trööstivate sõnadega laskis õpetaja nad minema.
Aga kui nad olid oma tralliva täkuga tolmusest alevist välja jõudnud põldude vahele, kus rukis seisis juba hakkides, odral kõrgemail paigul kael kenasti könksus, kaer tükati juba hõbehaljuse kõrval kirju ja kus ainukeseks laulumeheks rohutirts õhtupoolse päikese paistel, mille poole tee neid viis, ei võinud Joosep end enam pidada, vaid pidi Liisile ütlema.
“Kudas sa ometi õpetajale nii hullusti ütlesid, et kui mina sinu nagu koerakutsika maha lööks?”
Joosepi hääles ja toonis oli midagi, mis Liisi südamesse kinni hakkas, sest tal tõusid silmad kohe vett täis, nii et raske oli näha valmivaid viljavälju ja lustilikku täkkugi aiste vahel. Ainult päike paistis endiselt heledana, nagu ei hakkaks tema peale noore naise pisarad ega midagi.
“Ega ma seda siis halvaste mõelnd,” vastas Liisi pisut viivitades. “Aga mul tuli siis meelde, kudas isa sel korral mu kallale tahtis tulla ja kudas ema vahele kargas, nagu oleks ta valmis ennem surema, kui et mulle paergu midagi halba sünnib. See tuli mul meelde ja seda ma õpetajale ütlesingi, et mina tahan teha samuti, nagu tegi siis mulle mu võerasema. Ja ma mõtlesin veel, et kui halvasti meie vanemad Vargamäel elavad. Mul on veel nii selgesti meeles, kudas sinu ema kord isa eest meile jooksis, ja ma tahtsin õpetajale öelda, et mina ei tee kunagi nõnda. Kui tahad, löö mind maha, aga mina jään ikka koju, jään ikka sinu juurde, sest seal on mu koht ja mitte kuskil mujal.”
Need sõnad tegid Joosepi meele härdaks ja temagi silmadega sündis midagi, mis takistas valmivate viljaväljade nägemist. Ja niisuguste silmadega vaata ta Liisile otsa ning ütles.
“Kunagi ei tõsta mina kätt sinu vastu ja sul ei pea tarvis olema ei üksi ega lastega kodust ära joosta mujalt ulualust otsima.”
Ja nüüd istusid nad mõlemad tüki aega vaikselt vankris teineteise kõrval, nagu istuksid nad üksinda igaüks omaette. Mõni teab kui kaua see nõnda oleks kestnud, aga äkki hakkas täkk hirnuma, sest ta nägi eemal võõrast hobust. Ja kogu tema kehasse tuli niisugune rõõm, et ta otseteed läbi viljade oleks võõra hobuse juurde jooksnud.
Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks ja nüüd kuulsid nad äkki rohutirtsude hulgalist siristamist ning nägid, et odrakael juba kõver ja kaera hõbehaljus läinud.
“Mis muud kui varsti lõikus,” ütles Liisi, nagu jätkaks ta pooleli juttu.
“Muud kui lõikus,” kordas Joosep ja lisas juurde: “Tulevasel a’al lõikame juba omal põllul.”
“Kui see ometi nii oleks!” ohkas Liisi.
“Küllap on, ä’ä muretse,” lohutas Joosep. “Onu ütles, et tehku isa mis tahes, tema aitab meid otsa peale, ja temal selleks jäksi on.”
“Palju Vargamäelt saab Soonistele?” küsis Liisi.
“Versta viisteist,” vastas Joosep.
“Mina tahaks veel kaugemale,” ütles Liisi igatsevalt. “Nii kaugele, et Vargamäest änam midagi ei kuuleks.”
Sellega see jutt neil lõppeski. Vaikuses logises vanker õhtuse päikese paistel Vargamäe poole.
Joosepi ja Liisi pulmad olid lihtsad ja tagasihoidlikud. Kõik püüdsid näo teha, nagu puuduks neil tõsine pulmatuju. Mäe Andres polnud sel ajal koduski, sest pulmapäeva reede lõunal rakendas ta vana
