Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused. Aleksandr Puŝkin
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused - Aleksandr Puŝkin страница 1
Pr. Prostakova.
Jah, mu isake, ta on juba lapsest saadik maias kõiksugu lugude peale.
Skotinin.
Mitrofan on minu moodi.
VÄLJAANDJALT
Võtnud enda peale hoolitsemise praegu publikule esitatavate kadunud P. Belkini jutustuste väljaandmise eest, tahtsime meie lisada neile kadunud autori kasvõi lühikese elulookirjelduse ja osaliselt rahuldada seega kodumaise kirjanduse harrastajate õigustatud uudishimu. Selleks me pöördusime Ivan Petrovitš Belkini lähima sugulase ja pärija Marja Aleksejevna Trafilina poole; kuid kahjuks ei olnud tal võimalik anda meile mingeid andmeid tema kohta, kuna kadunu polnud talle üldse tuttav. Ta soovitas meile pöörduda selles küsimuses ühe auväärse mehe poole, kes oli Ivan Petrovitši sõber. Talitasime selle nõuande järgi ja saime oma kirjale alljärgneva soovitud vastuse. Esitame selle ilma igasuguste muudatuste ja kommentaarideta kui õilsa mõtteviisi ja liigutava sõpruse väärtusliku mälestusmärgi ning ühtlasi kui üsna küllaldase biograafilise teatme.
„Armuline Härra!
Teie lugupeetud kirja 15. selle kuu päevast oli mul au saada 23. sama kuu päeval, kus teie avaldate mulle soovi saada üksikasjalisi andmeid minu endise siira sõbra ja mõisade poolest naabri, kadunud Ivan Petrovitš Belkini sünni- ja surmaaja, teenistuse, koduolude ning tegevuse ja iseloomu kohta. Suurima heameelega täidan selle teie soovi ja saadan teile, Armuline Härra, kõik, mida suudan mäletada tema kõnelustest ja minu isiklikest tähelepanekutest.
Ivan Petrovitš Belkin sündis ausate ja õilsate vanemate lapsena 1798. aastal Gorjuhhino külas. Tema kadunud isa sekundmajor Pjotr Ivanovitš Belkin oli abielus Trafilinite soost neiu Pelageja Gavrliovnaga. Ta ei olnud rikas, kuid mõõdukas ja majapidamise alal üsna taibukas inimene. Nende poeg sai alghariduse külaköstrilt. Sellele auväärsele mehele võlgneski ta vist kiindumust lugemise ja vene kirjanduse alal tegutsemisse. 1815. aastal astus ta teenistusse jalaväe jäägripolku (kuupäeva ma ei mäleta), kus viibis 1823. aastani. Tema vanemate surm, mis leidis aset peaaegu ühel ja samal ajal, sundis teda erru minema ja oma kodukohta Gorjuhhino külla elama asuma.
Asunud mõisa juhtimisele, jättis Ivan Petrovitš oma vilumatuse ja pehme südame tõttu majapidamise peatselt hooletusse ja nõrgendas ta kadunud isa poolt sisseseatud ranget korda. Vahetanud korraliku ja virga külavanema, kellega polnud ta talupojad (nende harjunud kombel) rahul, usaldas ta küla juhtimise oma vanale virtinale, kes oli võitnud ta usalduse oskusega lugusid jutustada. See rumal eit ei osanud kunagi eraldada kahekümneviierublast paberraha viiekümnerublasest; talupojad, kelledele kõigile ta oli vaderiks, ei kartnud teda põrmugi; nende valitud külavanem nendega koos kelmustükke korda saates oli nende suhtes niivõrd järeleandlik, et Ivan Petrovitš oli sunnitud teoorjuse ära jätma ja üsna mõõduka obroki sisse seadma; ent siingi tema nõrkust kasutades palusid talupojad esimeseks aastaks endile tunduvaid soodustusi, järgnevatel aastatel aga maksid üle kahe kolmandiku obrokist pähklite, pohlade ja muu sarnasega; ka sel alal oli võlgnevusi.
Olles Ivan Petrovitši kadunud isa sõber, pidasin kohuseks ka pojale oma nõu anda ning pakkusin end korduvalt tema poolt käest ära lastud endise korra jalule seadmiseks. Saabunud kord selleks tema juurde, nõudsin majapidamisraamatud, kutsusin kelmi külavanema ja hakkasin Ivan Petrovitši juuresolekul neid uurima. Noor peremees jälgis mind alguses äärmise tähelepanu ja hoolsusega; ent kui arvetest selgus, et viimase kahe aastaga oli talupoegade arv suurenenud, kodulindude ja koduloomade arv aga tunduvalt vähenenud, siis rahuldus Ivan Petrovitš nende esimeste andmetega ega kuulanud mind enam, ning sel hetkel, kui viisin oma uurimiste ja karmi ülekuulamisega kelmi külavanema äärmisse segadusse ja sundisin täielikult vaikima, kuulsin ma oma suureks meelepahaks Ivan Petrovitšit oma toolil kõvasti norskamas. Sellest ajast peale lakkasin vahele segamast ta majanduslikesse korraldustesse ja jätsin ta asjad (nagu ta isegi) kõigevägevama hoolde.
See ei rikkunud siiski põrmugi meie sõbralikke suhteid; sest mina, kahetsedes tema nõrkust ja hukutavat hoolimatust, mis on üldiselt omane meie noorele aadlikele, armastasin Ivan Petrovitšit siiralt; ega olnudki võimalik niivõrd leplikku ja ausat noormeest mitte armastada. Omalt poolt osutas Ivan Petrovitš lugupidamist minu aastatele ja oli südamest minusse kiindunud. Otse oma surmapäevani nägi ta mind peaaegu iga päev, hinnates mu lihtsat vestlust, kuigi me enamasti ei sarnanenud teineteisega ei harjumuste, ei mõtteviisi ega iseloomu poolest.
Ivan Petrovitši eluviis oli päris mõõdukas, ta hoidus igat liiki liiadustest; kunagi ei näinud ma teda vintis (mida võib meie ümbruses ennekuulmatuks imeks pidada); naissoo vastu tundis ta suurt poolehoidu, kuid tal oli tõesti tütarlapselik häbelikkus.
Peale juttude, mida te suvatsete kirjas nimetada, jättis Ivan Petrovitš järele hulga käsikirju, mis osaliselt on minu käes, osalt on tema virtina poolt mitmesugusteks kodusteks tarvidusteks ära tarvitatud. Nii kleebiti möödunud talvel kõik ta hoovimaja aknad esimese osaga romaanist, mida Ivan Petrovitš ei olnud lõpetanud. Ülalnimetatud jutud näivad olevat tema esimene katse. Nagu Ivan Petrovitš kõneles, on need enamalt jaolt tõepärased, ja ta on neid kuulnud mitmelt isikult. Siiski on neis peaaegu kõik nimed tema enda välja mõeldud, asulate ja külade nimed aga on laenatud meie ümbruskonnast, mille tõttu on ka minu küla kuskil mainitud. See ei tulnud mingist kurjast kavatsusest, vaid ainult kujutlusvõime puudusest.
1828. aasta sügisel haigestus Ivan Petrovitš külmetusest, mis arenes ägedaks palavikuks, ja suri hoolimata meie maakonna arsti väsimatuist püüetest, kes oli üsna asjatundlik inimene, eriti krooniliste haiguste ravimisel, nagu seda on konnasilmad ja muu sarnane. Ta suri minu käte vahel 30-ndal eluaastal ja maeti Gorjuhhino küla kirikusse, tema kadunud vanemate lähedusse.
Ivan Petrovitš oli kesknnist kasvu, tal olid hallid silmad, ruuged juuksed, sirge nina; nägu oli valge ja kõhetu.
See on, Armuline Härra, kõik, mida ma suutsin meelde tuletada mu kadunud naabri ja sõbra eluviisi, tegevuse, iseloomu ja välimuse suhtes, Ent juhul, kui arvate heaks seda minu kirja kuidagi tarvitusele võtta, siis palun alandlikult jätta mu nimi täiesti nimetamata; sest kuigi ma austan ja armastan kirjanikke väga, ometi sellesse ametisse astumist loen ülearuseks ja minu aastates ebasündsaks. Siira lugupidamisega jm.
1830. aastal 26. novembrikuu päeval.
Nenaradovo küla.”
Pidades oma kohuseks täita meie autori auväärse sõbra tahet, avaldame talle sügavaimat tänu meile esitatud andmete eest ja loodame, et publik hindab nende siirust ja heatahtlikkust.
A. P.
LASK
Me duelleerisime.
Tõotasin teda maha lasta duelli õiguse kohaselt.
(Tema arvel oli veel minu lask.)
Seisime *** asulas. Armeeohvitseri elu on teada. Hommikul õppused, maneež; lõuna polgukomandöri juures või juudi trahteris; õhtul punš ja kaardid. *** asulas polnud ühtegi külalistele avatud maja, ei ühtegi pruudieas neidu; millese käisime koos üksteise juures, kus peale oma mundrite me ei näinud midagi.
Meie seltskonda kuulus ainult üks isik, kes ei olnud sõjaväelane. Ta oli ligi kolmekümne viie aastane ja seetõttu me pidasime teda vanameheks. Kogemused andsid talle meie suhtes palju eeliseid; pealegi tema tavaline süngus, järsk iseloom ja terav keel avaldasid tugevat mõju meie noortele ajudele. Mingi saladuslikkus ümbritses ta saatust; ta näis venelasena, kuid kandis välismaist nime. Kunagi ta oli teeninud husarina ja isegi edukalt; keegi ei teadnud põhjust, mis sundis teda minema erru ja elama asuma vaesesse asulasse, kus ta elas vaeselt, kuid ühtlasi