midagi, mida Raun pärast kõrvades kumisenud laske õieti ei kuulnudki, ja nad sööstsid täiskiirusel peaaegu otse jaama seinani välja, kuna üksiklaskudega koos kõlasid ka valangud ja see röökimine… see pidi ikka päris mitmest suust tulema. Veel mingi mürtsud, no mida pekki?!
Varjav kivisein, liikumine seina ligi – ja siis võis Raun lumevalguse toel näha otse kärujaama väravate ette.
Seal vedeles maas mitu tumedat liikumatut kogu. Tähelepanu tõmbas aga endale üks suur, kes liikus veidra kiirusega ringi, põrgates korduvalt vastu seina ning paisates enda ümber tumedaid ja isegi eemal passiva Rauni jaoks selgelt verelõhnalisi pritsmeid. Lasud tulid nii jaamast seest, selle trellitatud akendest, kui betoonist valvuriputkast, mis tumeda kuubina kärujaani rööbaste kõrval värava juures seisis.
Siis lasi liikuv kogu midagi maha kukkuda. Raun komistas sammu tagasi, aju nõudmas poolt sekundit lisaaega, et aru saada, kes keda laseb, kes mida teeb.
Asi, mis kukkus, tundus kuidagi…?
Kuid Phone-X andis talle küünarnukiga innustava vopsu õla pihta ja siis olid tema,
Tael ja Nurg juba väljas ja andsid tuld selle suure kogu pihta, mis seepeale pöördus ja lume vihisedes lihtsalt vilksatas. Võimatult lühikese hetke järel oli too värk korraga otse Rauni ees. Naine laskis (tõrge) ja rebis närviliselt vinnastushooba, katsu sa siin ümber laadida, üritas päästikut (misasja, jälle tõrge!), käed võdisemas adrenaliinist ja mitte relva raskusest, sellal kui tema aju salvestas rahulikult pildi sellest, mida ta nii ebaõnnestunult tulistada üritas.
See oli mees, röögatult suur. Kindlasti kõvasti üle kahe meetri pikk, üle meetri lai, kahvatublondid juuksed kuklasse patsi seotud. Ilmutise suu ümbrus oli üksainus moonutatud vereklomp ning seljas kandis ta tumedaplekiliseks räbalaks tulistatud jakki, mille nahast vormitriibud seda rebenditest hoolimata ikkagi veel koos pidasid. Olevusel polnud muud relva kui karvase kindaga rusikast välja turritav poolemeetrise teraga nuga.
Rauni relv läkastas ning allus viimaks tema tahtele. Ta lasi valangu. Naine tajus, kuidas ka teised tuld annavad, siis seda, et olevus oli ühtäkki mitu sammu eemal.
Pihta oli monstrum selgesti saanud, vankus ja vajus kööku, ent kukkumise asemel põikas ta just nagu sõduri nägemisväljast kõrvale. Viivuks nägi Raun teda akna kohal seinal nagu hiiglaslikku kärbest ja järgmisel hetkel oli peletis neil taas kukil. Raun lülitas vaistlikult automaadi üksiklaskude peale ümber, et mitte Phone-Xi tabada, kuid see… asi kiskus ta pealiku ja lahingpaarilise maast lahti.
PiX oli ründaja kõrval väike, lühike nagu nooruk ning…
Raun koperdas lumes, et paremat laskeasendit saada, ning nägi piinava detailsusega, kuidas olend oma kollaste paksude küüntega käe ragina saatel otse Phone-Xi rinnakorvi sisse lõi.
Elukal ei olnud kindaid. Need olidki tema käed.
Raun keeras end ja andis uuesti tuld, sihtides kuninga – sest kes see muu sai olla – kaela. Räägiti, et nende pealuust läbi laskmiseks tavaliselt käsirelvast ei piisanud, aga ehk kui pea otsast lasta…
Hiiglane sai pihta. Vajus küüru, ent ei kukkunud. Ta varjas end Phone-Xi kehaga ning kiskus tolle rinnast keskendunult mingi organi välja. Olevus lõi hambad, nii palju kui Raun surnu tagant nägi, ihust rebitud verisesse peotäide ning naine kuulis selgesti liha rebimisheli ja vere luristamist. Ta röögatas, täiesti ebateadlik oma teost, ja samamoodi oli ilmselt kusagil veel keegi röögatanud, sest teiselt poolt anti samuti elaja pihta tuld ja, oi, raisk ja rümbatrukk, Raun oli selle joonel!
Ning midagi muud adumata veeretas naine end eemale, eemale, eemale, pea pööritamas ja süda paha, liikmed tuimad.
Kuidagi oli ta jõudnud jaama nurga taha ja ahmis seal õhku. Tulejoonelt väljas, kuninga ründeulatuses sügavalt sees, oi, raisk ja..! Vabisedes ajas sõdur end põlvedele. Keha ei tahtnud hästi sõna kuulata, aga «tulejoonelt väljas» imelise teadvuses taguva sõnapaarina lükkas ta liikvele.
«Kao siit kus kurat!» karjus ta kuskil tagapool lumes kükitavale Vandile. «Jookse tagasi, Katja juurde!» Võib-olla hoiavad nad kuningat seni kinni ja poiss jõuab putku. Rauni käed laadisid relva kiiresti ja automaatselt, sellal kui mõte seisis ega liikunud üldse kuskile. Nii, laetud.
Kuna kõik lasud olid vaikinud, viskas naine uuesti kiire pilgu nurga taha.
Kuningas oli kusagile kadunud. Lumes, veidi eemal sellest, mis Phone-Xist alles oli jäänud, liigutas kellegi kogu. Murdosa sekundit kulus arusaamiseks, et see on Tael, ja järgmine murdosa enese peale vihastamiseks, et ta Vandi minema oli käsutanud.
Sest Tael kohe kindlasti ei liikunud nii nagu peaks, vaid paistis pigem sihitult käsivarrega vehkivat.
Raunil polnud mahti end rohkem needa, ta sprintis üle avatud maa teise juurde ja kükitas kontrollima. Mis iganes Taelas ka katki oli, verd ei paistnud väga lahmavat ning naine tõmbas tolle vehkiva käsivarre üle oma õla, et meest minema aidata. Taela kõrist kostis mahasurutud oie, kui Raun tast kinni kahmas, aga too ei lasknud end segada. Naisel oli kavas teine mõne ukseni lohistada, sest no tulge appi! Seal jaamas peaks nagu oma Uniooni rahvas olema! Kui tal ka on väga väike võimalus rühmakaaslane elusalt nende juurde varju toimetada, ei saa keegi, raisk, teda proovimast takistada!
Isegi kui need persevestid polnud kogu selle verise mäsu peale ust lahti teinud ja näole andnud. Sidenõudele, mõtles ta segaselt, pole ka keegi tundide kaupa vastanud!
«See raisk võttis Nuru ka,» hingeldas Tael, üritades jalgu tööle saada, võttes vähemalt natuke oma keharaskust enda kanda, ja Raunil tekkis lausa lootus ukseni välja jõuda – kuni peale viite suhteliselt kiiret sammu vajusid need jalad koos Taela kõrist kerkiva röögatusega mehel jälle alt ära.
Raun nägi kahte asja korraga. Esiteks seisis valgete seintega jaamahoone kaugema nurga juures üks väga väga suur inimest meenutav kogu, ja teiseks ilmus betoonist valvuriputka ette kaks üsna normaalset inimest, kes tema poole rüsisid.
Siis oli suur kogu jälle kadunud. Võib-olla polnud teised teda märganudki, sest üks neist hõikas: «Kerige siia, enne kui ta tagasi tuleb, lollakad!» ja Raun, nüüdseks selgesti poolteadvusetu ja valjusti ägav Tael järel lohisemas, tegi oma parima.
Mees oli kuradi raske. Raunist endast oma meetriveerandi jagu pikem ja igale poole ulatuvad liikmed tont teab kuhu takerdumas. Siis olid võõrad juba nende ligi ja hiivasid suurema osa haavatu raskusest enda peale. «Tee sina katet, meil on moon peaaegu otsas!» ütles üks neist, paksult habemesse kasvanud vend, Raunile, ja too võttis ülesande vastu.
Võimatu oli kaugelt avastada midagi, mis liigub nii kiiresti ja hüpleb mööda seinu nagu kuningas. Aga see ei tähendanud, et teda ei saaks otselaskudega eemale paisata, ning just seda Raun tolle värdjaga teha kavatseski.
Teekond valvuriputkani kulus ebaloomulikult aeglaselt, iga appitõtanute samm Taela vedades venis nagu sülg. Ometi olid nad kuidagi peaaegu kohale jõudnud, kuni Raun silmanurgast lumepöörist – ning siis otse enda ees, kus hetk tagasi kedagi ei olnud, kuningat nägi.
Too lihtsalt seisis seal, paarkümmend meetrit eemal, ja tegi talle silma. «Tere, neiu,» ütles ta madalal häälel oma verise suuga puhtas inimkeeles. Õhukesse habemesse oli kellegi (Nuru? Phone-Xi?) tükke kinni jäänud.
Raun ei mõelnud. Ta lihtsalt vajutas, püüdes aimata, kuhu sihtmärk järgmisena liigub, sest seda pilguga kindlaks teha oli nagunii pea võimatu. Samamoodi ei õnnestunud tal näha, kas ta midagi tabas, sest juba oli kuningas lume lennates taas kadunud ja veri maas võis
