teel juhtnööre.
Järgmisel päeval ärkas ta hilja ning haige peaga. Arnoldi laeva ei olnud veel, ent ta pakkis varustuse ja jäi ootama. Õhtul polnud laeva ikka veel. Ta istus maja lävel ja jälgis toretsevat päikeseloojangut, läks siis sisse ja tegi endale süüa.
Asunike probleem häiris teda ikkagi veel, kuid ta otsustas, et ei muretse enam selle üle. Kahtlemata leidus kõigele loogiline seletus.
Pärast õhtusööki heitis ta voodisse. Ta oli vaevalt silmad sulgenud, kui kuulis kedagi vabandavalt köhatavat.
«Tere,» ütles Lillatriibuline Õgard.
Tema isiklik hallutsinatsioon oli tulnud teda ära sööma.
«Tere, vanapoiss,» ütles Gregor rõõmsalt, ilma vähimagi kartuse või mureta.
«Kas sa õunu sõid?»
«Mul on kole kahju, ma unustasin.»
«Oh, hea küll.» Õgard püüdis pettumust varjata. «Mul on šokolaadikaste kaasas.» Ta tõstis purgi üles.
Gregor naeratas. «Sa võid nüüd minna,» ütles ta. «Ma tean, et sa oled ainult mu kujutlusvõime looming. Sa ei saa mulle viga teha.»
«Ma ei kavatsegi sulle viga teha,» ütles Õgard. «Ma lihtsalt söön su ära.»
Ta astus Gregori poole. Gregor jäi naeratades oma kohale, ehkki soovis, et Õgard ei näeks välja nii ilmsine ja ehtne. Õgard kummardus ja hammustas prooviks ta käsivart.
Gregor hüppas tagasi ja vaatas oma käsivart. Sellel olid hambajäljed. Sealt immitses verd… tõelist verd… tema verd.
Asunikud olid olnud rebestatud ja lõhki kistud.
Sel hetkel meenus Gregorile hüpnoosidemonstratsioon, mida ta kunagi oli näinud. Hüpnotiseerija sisendas hüpnotiseeritavale, et paneb tema käele põleva sigareti. Siis puudutas ta seda kohta pliiatsiga. Mõne sekundi jooksul ilmus hüpnotiseeritava käele suur kuripunane vill, sest ta u s k u s, et teda põletati. Kui sinu alateadvus arvab, et sa oled surnud, siis oledki surnud. Kui ta nõuab hambajälgede märke, siis need ilmuvad.
Tema ei uskunud Õgardisse.
Kuid tema alateadvus uskus.
Gregor püüdis ukse juurde joosta. Õgard lõikas tal tee ära, krabas ta oma käppade vahele ja küünitas tema kaela poole.
Võlusõna! Mis sõna see oli?
Gregor karjus: «Alphoisto!»
«Vale sõna,» ütles Õgard. «Palun ära vingerda.»
«Regnastikio!»
«Ei. Jäta väänlemine, ja kõik on möödas, enne kui…»
«Voorshpellhappilo!»
Õgard tõi kuuldavale valukarjatuse ja laskis ohvri vabaks, kargas siis kõrgele õhku ja haihtus.
Gregor varises toolile. See läks küll lähedalt mööda. Liiga lähedalt. Oleks olnud erakordselt loll surm – lasta omaenda surmaihkaval alateadvusel end lõhki kiskuda, omaenda kujutlusvõimel katki käristada, omaenda veendumusel tappa. Oli õnn, et sõna talle meelde tuli. Kui nüüd Arnold ainult kähku teeks…
Ta kuulis tasast naeruturtsatust.
See tuli paokil kapiukse tagant pimedast, elustades kustunud mälestusi. Ta oli jälle üheksa-aastane, ja Varjumees – tema Varjumees – oli imelik kõhn õudne olend, kes peitis end ukseavadesse, magas voodite all ja ründas ainult pimedas.
«Tee tuli surnuks!» ütles Varjumees.
«Ära loodagi,» sähvas Gregor laserpüstolit vinna tõmmates. Niikaua kui tuli põleb, on ta väljaspool hädaohtu.
«Kustuta parem ära.»
«Ei!»
«Hästi. Egan, Megan, Degan!»
Tuppa lipsas kolm väikest olendit. Nad tormasid lähima elektripirni juurde, hüppasid üles ja hakkasid ahnelt lõmpsima.
Ruum muutus pimedamaks.
Gregor tulistas neid iga kord, kui nad lambi juurde jõudsid. Klaas lendas kildudeks, kuid vilkad olendid sööstsid minema.
Ja siis taipas Gregor, mis ta oli teinud. Need olendid ei saanud ju tõeliselt valgust süüa. Kujutlusvõimel ei ole mingit mõju eluta loodusele. Ta oli kujutlenud, et ruum muutub pimedamaks, ja…
Ta oli ise elektripirnid purustanud! Tema enda hävita alateadvus mängis talle vingerpussi.
Nüüd astus Varjumees esile. Varjust varju hüpates liikus ta Gregori poole.
Laserpüstol ei mõjunud. Gregor püüdis meeleheitlikult võlusõna meelde tuletada, kuid talle meenus õudusega, et Varjumeest ei suutnud ükski võlusõna minema peletada.
Ta taganes Varjumehe eest, kuni põrkas vastu kohvrit. Varjumees sirutus tema kohale ning Gregor kägardus põrandale ja sulges silmad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
