ja õpetamiseks pidasid. Ilma valjuseta pidi talupoeg nende arvates hukka minema – veel enam, kui ta nende arvates juba oligi…
Ja alamat, lihtsamat liiki hingekarjased? «Armuõpetuse» kuulutajad rahva enda rüpest? Kristliku venduse ja vennastuse õpetajad?
Nah, need tegid, nagu nende kõrgemad ametiosalised eel. Vahe oli ainult kraadiline. Nad tegid, nagu teevad kõik vaimulikud mehed, kõik kiriklased: nad muretsesid ahnuse ja kadedusega oma ühingu – hernhuudi usulahu – ja enda isiku võimu, tugevuse ja suuruse eest. Nad töötasid enese, mitte rahva heaks. Nad eraldusid rahvast sellega, et jaotasid ta varaliselt ja vaimselt liikidesse – paremaiks ja pahemaiks, kõrgemaiks ja madalamaiks. Nad tõukasid rahva enesest eemale, sest et nad isiklikule auahnusele ja kasupüüdele oma koguduses uksed ja aknad avasid. Rahva loomusunniline umbusaldus ka nende vastu imbus haigutavast lõhest, mis oli nende sõna ja nende teo vahel. Nad nimetasid endid vendadeks ja õpetasid vendust, aga nende olek musta hulga vastu tegi nad võõrasteks, nende tegelik elu hingas välja vahetegemist, isiklikku ja seisuslikku eraldamist. Ja mis veelgi kaalu-vam: kogu hernhuudi ususeltsi organisatsioonil puudus vendusealus ja vendusekuju; ta ei tundnud pooltki seda ühetaolust, ilma milleta vendus pole mõeldav; ta põhjenes otsekohe liigitamisel ja lahutamisel.
Vennastekogudus, mis aastal 1817 sai keiser Aleksander I käest vormilise loa Baltimaal palvemaju ehitada ja eestlaste ning lätlaste seas kiriklikku tööd teha ja mis võistles võimsalt luteri usu kirikuga, oli kinnine ususelts, mille rüppe mitte igaühte vastu ei võetud, kes soovis tema liikmeks saada. Vastuvõtt sündis liisu kaudu. Inimene, kes soovis «vennaks» või «õeks» saada, andis enese üles nõndanimetatud hoolekandjaile, keda oli igal koguduse-osal mitu, ja need panid kandidaadid koguduse ülemale ehk diakonile ette. Mõne aja pärast said nad siis teada, kas nad on vastu võetud või mitte. Juba see vastuvõtuviis ühes kiriklikus liidus, mis evangeeliumi mõtte järgi kõigile, iseäranis aga «patustele» pidi lahti olema, näitas, mis tõugu vennalik ühetaolus hernhuudi koguduses valitses. Kuid vastuvõtmisel ei vaadatud mitte ainult valitava liikme «pattude», mitte nii väga tema kombelise elu, tema hingelise kõlbuse peale, vaid ka – ja sagedasti ainuüksi – tema varalise seisukorra ja lahtise käe peale. Harilik nähtus oli, et mõned liikmekssoovijad üsna pea vastu võeti, kuna teised aastate kaupa pidid ootama ning paljud vastu võtmata jäidki. Ning viimaste seas oli ikka rohkesti vaeseid ja kehvikuid või neid, kelle annilahkusest ja ohvrimeelest head ei kuuldud, keda loeti ihnete sekka.
Sest kirik ja tema teenijad ning toed tarvitsevad vara. Vara on võim. Ja võimu on kirikule ja tema kandjaile vaja, et ennast aial hoida ja edeneda. Kirik ilma varalise võimuta ei suuda levida, ei suuda võistlejatega võidelda, sest see tekitab kulusid, nõuab kogunemispaikade juurde-ehitamist, jutlustajate ning muude tegelaste ülalpidamist, nende arvu rohkendamist, kirjanduse väljaandmist jne. Aga ka eneste lähema, isikliku tulu peale olid hernhuudi vaimulikud isandad terased vaatama, niisama terased nagu kirikuõpetajadki. Nende taskud olid kõiksugu andidele ja kingitustele alatasa kutsuvalt avatud, ja kes tahtis nende silmas armu leida, tõusta, lugupidamisele jõuda, see teadis, mis tal oli teha.
Iga aasta pärtlipäeva ajal pidas kohalik diakon ehk «saksaisand», kes elas Paunkülas, Harjumaal, oma aastapüha. Seda pidustati peamiselt annetamise ja ohverdamisega. Suures vooris sõitsid «hoolekandjad armsad vennad» ja muud jõukamad koguduseliikmed Paunküla poole oma peameest austama ning teda kingitustega rõõmustama. Küll viidi sinna raha, küll veeti rahaväärilist tarbevara. Sinna rändas või- ja meepütte, seakintse ja püülijahu, villu ning linu ja kõike, mis kodu paremat leidus. Muidugi oli teatav osa andisid ka rahva laiema hulga käest korjatud, ja kes ise pidule ei läinud, saatis oma kingitused teistega pärale. Nii mõnigi annetas ohvrimeelselt saksaisandale, mida ta kodusel perel, lastel ja teenijail oleks tarvis olnud; nii mõnigi maius rändas vaimuliku mehe lauale, millest annetaja töötegijad aasta otsa, isegi suurtel pühadel pidid ilma olema.
Ametid vennastekoguduses olid au- ja ühtlasi auahnuseametid. Nende kättesaamine sõltus varanduse, seisuse ja soo tingimustest. Hoolekandjaks ja lugijaks ei võinud tegeliku pruugi järgi mitte iga aus, usklik ja kirjatundja «vend» saada, «õde» ammugi mitte. Hoolekandjaiks olid ainult jõukad ja liht-talupojast ülemal seisvad meessoost isikud – koolmeistrid, mõisasundijad, kaupmehed, kõrtsmikud, möldrid, käsitöölised, vallavanemad jne.; istus harva mõni liht-talupoeg nende seas, siis oli ta tingimata lahtise käega jõukas peremees, ei kunagi vaene vabadik ega sulane. Asjata sirutas kehv külamees käe seesuguse ameti järele, kui ta ka – õnne tõttu koguduse liikmeks oli vastu võetud, ja asjata tegi seda iga isik, kellel madala seisuse kõrval oli vahest küll rahalist jõudu, aga kinnine käsi. «Välispidiste heategude» peale pandi nimelt suurt rõhku ning sellega mõeldi eelkõige ohvriheldust ususeltsi enese ja tema kõrgemate juhtide vastu.
Hoolekandjad istusid palvemajas jumalateenistuse ajal erilisel kõrgemal põrandal, koguduse vastas, neile määratud aupinkides. Nad olid lihtkarjast eraldatud, kõrgemale seatud, nagu vendade ja õdede valvajaiks ja ülemaiks pandud, ehk küll vennaliku ühetaoluse põhimõte sellega halvasti sobis. Ja nad istusid seal nähtava uhkuse ja iseteadvusega, nad lasksid vahe, mis oli nende ja «karja» vahel, võimalikult selgesti välja paista. Igaüks nägi oma silmaga, et vennad pole ometi mitte vennad, vaid et on ülemaid ja alamaid vendi. Nagu kirikus teatud paremad istmed, esirinnas, olid seisuslikult ja varaliselt võimsamaile määratud, nagu seal vahet tehti saksakoori ja talupoja-koori, rikka ja vaese surnu vahel, samuti oli lugu seski koguduses, mille liikmed ühetaolised vennad pidid olema. Muidugi edendas niisugune liigitamine jämedat auahnust ja seega välispidist vagatsemist ning variserlikkust. Auahnusest püüti saada koguduse liikmeks, auahnusest tõusta hoolekandjaks. Kiriklik-vennalik kogudus pakkus sama ebameeldivat pilti, mida seisustel ja varalistel liikidel põhjenev ilmlik seltskondki.
Ainult järje-õigeks täienduseks kõigele liigitamisele oli siis ka jumalateenistus vennastekoguduses liikidesse jaotatud. Neid liike oli kaks ja koguni kolm. «Jumalalapsed» hoiti «ilmalastest», Siion Paabelist kindlasti lahus. Jumalalapsed ja Siion olid hernhuudi ususelts, Paabel ja ilmalapsed – suur kirik ja tema kogudus. Sest usuta inimesi tol ajal veel ei olnud.
Vennastekoguduse palvemajad olid ja on, nagu teada, enamasti kirikute juures. Pool tundi pärast kiriku väljatulekut algas hernhuutlaste palvemajas jumalateenistus, mida hüüti «lahtiseks lugemiseks». Sellest võisid osa võtta ka «ilmalapsed», vennastekoguduse nimekirja vastu võtmata patused. Pühapäevakohane jutlus, mis kirikus juba oli peetud, loeti uuesti ära, kuna selle eel mõned salmid lauldi. Siis pidas lugija peast lühema või pikema, enamasti pikema kõne, milles ta kirikus ja siinsamas kuuldud jutlust omal viisil kordas. Jumalateenistus lõppes palve ja lauluga, mille viimase salmi puhul püsti tõusti.
Pool tundi hiljem algas nõndanimetatud «teine tund». Sellest ei tohtinud ilmalapsed, vennastekogudusest eemalseisjad, enam osa võtta. Kui mitte veel kolmas tund ei järgnenud, siis lasti teisele tunnile kogudusse vastuvõetud liikmete kõrval vahel ka need, kes veel vastuvõtmist ootasid, kelle nimed juba kandidaatide kirjas seisid, kelle kohta aga liisuga tehtav otsus veel teostamata oli. Enamasti aga, muuseas ka Järvamaal, peeti palvemajas kolmekordset palvetundi. Teisele tunnile lasti üksnes otsust ootavad liisulised. Muidugi võisid ka pärisliikmed, kui see nende liigi-au ei haavanud, sel madalamal lugemisel kuulajaiks olla, kuid mitte «Paabeli rahvas».
Kolmanda tunni järgnedes kogunes palvemajasse ainult «äravalitud» rahvas, enamasti vanemad inimesed, need, kelle nimed juba eluraamatus seisid – vennastekoguduse pärisliikmed. Palvemaja uksed pandi kinni ja mõni vend seati ustele vahiks, et ükski ilmalaps jumalapärast sisse ei pääseks! Ja et patuste silmad läbi klaasigi ei näeks, kuidas jumal oma lastega ja lapsed oma jumalaga asju õiendavad, kaeti ka veel aknad eesriietega kinni!
Nüüd alles olid vennad-õed koos. Need seal väljas olid võõrad. Nad olid võõrad, ehk nad küll sama jumalat otsisid nagu vennad ja õedki, ehk nad küll kirikus ja palvemajas sama õpetust käisid kuulamas, mida «jumalalapsed» kuulasid. Lukutatud templist, kinnimüüritud Siionist kajas hale lauluheli,
