kutt, kes mul sel korral kaasas oli – Peeter veel soovitas teda – nägi, et taadid automaatidega tagant meie pihta tuld andma kukkusid, ronis esimese hooga tagaistme alla. Siis pistis sealt pea välja ja küsis, kui kiiresti me sõidame. Nähes, et spidokas on pea kahesaja peal, läks mees näost üpris roheliseks. Vaatasin juba, et peab nuuskpiiritust otsima hakkama. Eks need noored kutid ole. Mõtlevad, et neile Venemaal jalutamise eest nii hästi makstakse.” Erikut Marko jutt eriti ei üllatanud. Randlo oli meetallimeeste hulgas tuntud kutina, kes tuli välja ka taolistest seisudest, milles enamik kohalikke Bonde püksid täis tegi. Kõneldi, et kui vaja, tõmbab ta vastasele kuuli keresse, nii et laksub, kuigi ükski jutustaja ei olnud taolist olukorda oma silmaga pealt näinud.
Jutud käisid, et omal ajal juhtis Randlo Afganistaanis mingit erirühma. Täpsemalt ei teadnud keegi midagi, kuna iseendast Marko Randlo kõnelda ei armastanud. Taolise, pisut endassesulgunud ja kohati jõhkruseni järsu iseloomu tõttu kardeti teda ka omade hulgas. Ometi, sattudes tõeliselt hätta, nagu Erik praegu, oli vaid Randlo-taoliselt mõtet abi loota. Ja Erik lootis. Tõepoolest lootis.
4
Aigi viidi ühte Mustamäe paneelmaja korterisse. Tõsi küll, autos sidusid mehed tüdruku silmad kinni, kuid Mustamäe tundis ta ära hiljem, aknast paistvate tulede järgi. Esmalt lükati tüdruk kööki ja mehed läksid tõenäoliselt elutuppa, kust kostis Aigini vaid häälekõma, millest võis eraldada üksikuid venekeelseid sõnu. Hääled paisusid vahel ning Aigile tundus, et prillidega mees ja tema eestlasest kaaslane püüavad nagu midagi õigustada, võõrad aga neile midagi ette heita.
Aigi seisis köögi akna juures ja vaatas varasuvisesse öhe. Aknale tibas vihmapiisku. All pimeduses sõitsid autod. Tüdruk tundis, et parim, mida ta antud olukorras teha sai, oli püüda rahu säilitada. Mida vähem ta võõraid mehi ärritab, seda kasulikum talle. Erik võtab midagi ette. Peab võtma.
Kuskil käis uks. Kohe peale seda astus kööki teine, heledapäine eestlane. “Sina plika, ära katsugi mingeid lollusi teha! Ära joosta sul nagunii ei õnnestu ja aknast välja hüpata ka ei soovitaks. Kuues korrus. Istu vagusi ja oota hommikut. Kui kisama kavatsed hakata, siis me sinuga enam nii leebed ei ole. Tule nüüd.” Mees viipas ukse suunas. Aigi juhatati ühte tubadest. Läbi elutoa minnes sai tüdruk aru, et venelased olid lahkunud. Heledapäine sulges temajärel toaukse. Aigi tõmbas end võõrale kušetile kerra ja püüdis kuulatada. Korteris jäi vaikseks, ometi teadis tüdruk, et prill ja heledapäine istuvad elutoas. Sealtpoolt immitses Aigini suitsulõhna ja kostis summutatud hääli. Ootamatu rahuga tõdes tüdruk, et peaks magada katsuma. Ometi und ei tulnud.
Aigi mõtles Vallost. Mida Vallo teeks, kui saaks teada, kus ja millises seltskonnas Aigi hetkel viibib? Veider, aga ka parima tahtmise juures ei suutnud tüdruk Vallot taolises situatsioonis ette kujutada. Tõenäoliselt helistaks ta politseisse, hiljem aga võtaks Aigi vabastanud politseinikult intervjuu ja avaldaks selle Eesti Uudiste esiküljel. Kui sedagi. Tegelikult kirjutas Vallo poliitikast ja oli ise öelnud, et “kõmuteemad” teda kui tõsist ajakirjanikku ei huvita. Eesti Uudiste poliitikatoimetaja Vallo Koik ei vajanud kriminaalkroonika abil saavutatavat odavat populaarsust.
Aigi oli Vallo peale solvunud. Üha enam hakkas tüdrukule tunduma, et mees kasutas teda lihtsalt ära. Kasutas tema häid suhteid poliitikutega, ligipääsu konfidentsiaalsetele materialidele ja kinnistele seltskondlikele üritustele. Vahel tundus talle, et tema abita poleks nuputreialina alustanud Vallo Uudiste poliitikatoimetajaks saanud. Tegelikult oli Aigi kogu hingest soovinud, et Vallo saaks toimetajaks. Selleeest võis ta end seltskonnas näidata kena, kõigiga väga viisakalt ja meeldivalt käituva ning kohe pingutusteta üleüldise lemmiku staatuse võitva Vallo saatel. Aigi teadis, et mitmed sõbrannad kadestasid teda Vallo välise soosingu pärast ning leidsid isegi, et Aigile on seda teenimatult palju. Kust pidid sõbrannad teadma, et see, juba üle aasta kestnud suhe, ainult ühise seltskonnas käimisega piirduski. Vallo oskas olla meeldiv, galantne, tähelepanelik ja hoolitsev, kuid iga koosveedetud õhtu lõppedes saatis mees Aigi koduukseni ja lahkus.
Algul oli taoline variant Aigile isegi meeldinud. Tüdrukule näis, et lõpuks ometi on ta kohtunud mehega, kelle ainsaks eesmärgiks polegi Aigi naiseksolemist oma lõbuks ära kasutada. Vallo aitas, kui teda paluti, tuli lõi naelagi seina, kui vaja, ning ei oodanud selle eest voodisselubamist. Kui aga nende suhe sellisena pool aastat kestnud oli, hakkasid tekkima pinged. Paljud nende ühised tuttavad olid veendunud, et nad elavad kokku, nagu vallalistel inimestel taolise tiheda suhtlemise puhul kombeks. Teiste meeste silmis oli Aigi “kinni”. Lõpuks ei mõistnud tüdruk isegi enam, on ta seda tegelikult või ei. See tähendab, kas ta peaks füüsilisi kontakte otsima mujalt või mitte. Vallo hoidis neis küsimustes järjekindlalt distantsi.
Seltskonnas pani ta küll käe Aigi pihale või õlale, kuid kahekesi jäädes vältis pinglsalt kõiki puudutusi. Viimaks ei pidanud Aigi enam vastu ja tegi mõned vihjed. Vallole mõjus see aga hoopis vastupidiselt. Tüdruku lähenemiskatsetele vastas mees järsult ja vahel üsnagi salvava irooniaga. Mida aeg edasi, seda salvavamaks taolised torked muutusid ning nende esilekutsumiseks polnud enam tarvis isegi mingit Aigi-poolset initsiatiivi. Samas aga ei loobunud mees Aigiga seltskonnas käimisest. Ühistele tuttavatele jättis see järjekindlalt mulje Aigist kui Vallo tüdrukust. Aigil polnud aga jõudu suhet lõpetada. Pigem lootis ta ikka veel millelegi. Millele, ei teadnud tüdruk täpselt isegi.
Kriis toimus Vallo sünnipäeval. Õigemini ööl enne seda. Nad sõitsid neljakesi Sirje ja Väino suvilasse. Sirjel nimelt oli samuti sünnipäev. Iseendastmõistetavalt panid abielupaar Veldid Vallot-Aigit ühte tuppa, sealsesse ainsasse voodisse magama. Ja lausa loomulikult uinusid Aigi ja Vallo teineteist puutumata pesuväel, seljad vastamisi. Juhtus aga nii, et kitsukeses voodis keerates pöörasid nad kogemata ühekorraga ning nende kehad puutusid hetke vältel täies ulatuses rinnutsi kokku. Momendil, mil Aigi mõistis, mis oli toimunud, tundis ta, kuidas Vallo üle kogu keha kangestus ja kiiresti, otsekui puutunuks ta tulist rauda, eemale põrkus, selja pööras ja poolkuuldavalt “oo, shit,” pomises. See oli liig. Aigi tõusis voodist ja kõndis majast välja. Ta läks läbi toomingalõhnalise suvitusrajooni ning tundis end otsekui solgiga üle valatuna.
Tookord jalutas ta terve öö. Männimetsas, kohe ranna ligidal, ronis tüdruk mahajäetud piirivalvetorni tippu. Torn kõikus kahtlaselt ning pooled trepiastmed olid kas läbi mädanenud või katki murdunud. Poolde torni jõudes vaatas Aigi alla ning midagi magusat oli selles õõtsuvkõrges õuduses. Ta tundis, et peab tippu jõudma. Selles oli nagu mingi tähendus. Kui Aigi lõpuks tornitipu platvormile istuma prantsatas, tundis ta imelist kergendust. Tornist alla ronis tüdruk alles siis, kui päike üle horisondi tõusis ning linnud laulma hakkasid. Alla mines ei saanud tüdruk aru, kuidas tal pimedas turnides taolisel trepil ellu jääda õnnestus. Allatulek võttis higi laubale. Suvilasse tagasi jõudnud keeras Aigi südamerahuga magava Vallo kõrvale ning uinus nagu kott.
Järgmisel päeval grillisid nad neljakesi aias tiigi ääres, kui jutt prostituutidele kaldus. “Vallo, kas sinule kui ajakirjanikule ei pakuks professionaalset huvi mõne taolise tütarlapsega lähemalt kokku puutuda?” noris Sirje pahaaimamatult. “Miks mitte, kuid ainult sel juhul, kui Aigi mulle sobiliku välja valib,” vastas Vallo samuti lõõpides, kuid Aigitundis ta hääles torget. Hommikust saadik oli nende vahel jääväli. Õnneks ei märganud seda ei Sirje ega Väino. “Noh, Aigi, kuidas oleks?” jätkas Sirje enda arvates lihtsalt seltskondlikku lobajuttu. “Eesti ajakirjanduse rikastamise huvides võiksid sa seda ju teha?” – “Võiksid ju?” küsis Vallo ning ta silmades kilgendasid teravad jääkillud. “Võiksin,” vastas Aigi rahulikult ja tõusis. “Kuhu sa lähed?” küsis Väino. “Valima,” sõnas Aigi ja sisenes majja.
Ta ei kõhelnud hetkegi. Laual teleka kõrval vedelevatest ajalehtedest leidis Aigi telefoninumbri. “Ma paluksin tüdrukut,” ütles ta torusse surmrahuliku häälega. “Kas teile endale või?” küsis vanem blaseerunud naisehääl kuivalt, otsekui oleks keegi temalt tüki pizzat või paar puhast käterätikut tellinud. “Ei. Meil
