sele.“
INGLI PUUDUTUS
Sel hommikul ärkasin nii nagu tavaliselt. Kuu veeretas oma kiired aknast sisse. Oli talviselt pime. Mulle meeldis talv – see meenutas rahu.
Minu koolitee peegeldas mulle mu 8-t klassi. See tee oli parim osa minu päevast – sain tunda, et olen see, kes ma olen.
Sinakashõbedane taevas puulatvades härmatisel puhkamas. Mina aga lähen kuhugi – kuhu? Olen sellest kõigest ümbritsevast eraldi – miks?
Kool – see oli paik kus sain teada, et ma midagi ei tea. Sain teada, et ma olen eikeegi ja et ma ei tea kuhu ma suundun ning eelkõige sain teada seda, kuidas mitte teada mida ma teen.
Vene keele õpetaja rääkis imetabavalt teadvat selle keele reegleid, kuid ma ei suutnud mõista miks see üldse tähtis oli või kuidas see kõigega seotud oli? Silmitsesin oma ainsa toetava sõbra kollaseid kulunud nurki – mulle meeldis see laud.
Silmitsesin, ning järsku:
"Meckron, miks Sa siin oled?"
Tõstsin unisusest väiksemaks vajunud silmad. Õpetaja rääkis ikka, klassikaaslased punnitasid süveneda.
Kuid jälle:
"Meckron… miks Sa siin oled?"
"Mis see on?" küsisin endalt. "Millest ma mõtlesin? Kas ma lugesin seda kusagilt? Ei. Aga kuidas mu mõte minu enda poole pöördub?"
Keskendusin kuuldud küsimusele, kui kuulsin jälle:
"Kes Sa oled ja miks Sa siin oled?"
Tundus küll naeruväärne, kuid otsustasin oma mõttele vastata mõttega:
"Koolis olen, sellepärast et peab olema."
Tundsin ennast millegipärast kergemana. Ehk sellepärast, et väljendasin ning koondasin oma tundeid, määrates oma asukohta elus.
"Ma tahaks ka Sinu pinginaaber olla," muutus mõte minu peas järjest meloodilisemaks ja eristatavamaks "Siis Sa näeksid mind iga päev."
"Mis mul viga on?" mõtlesin ma, pöördumata oma mõttesõbra poole.
Kuid tema vastas:
"Sa lihtsalt ei tea miks Sa siin oled."
Keskendusin õppeainele. Aga tunne mu sees oli parem. See tunne nagu helises ja särises, kui sisse hingasin.
Kui õhtul, lumiseid jälgi tehes, koolist kodu poole suundusin, polnud ma endine. Kus ma olin või mida ma tegin terve päev? Millegipärast mind painas, et ma ei suutnud tähendust anda oma päevale.
"Ahh, mis vahet sellel on?" mõtlesin endamisi.
See oli minu kõikeseletav ja üldmääratlev vastus toona kõigele. Ainus, mis minu jaoks teguderohkest päevast esile kerkis, oli see eriline üllatav kahekõne minu mõtetes.
"Huvitav," mõtlesin läbi lumehange sumbates. "Ma olen vist liiga palju filme vaadanud."
See ei olnud üldsegi liialdus.
"Hei, pinginaabrike! Sa ei teinud täna jälle tuhkagi enda jaoks," kõlas nähtamatu lause.
Ma võpatasin nii, et mu kõht tõmbus krampi. See mõte tuli kusagilt minust vasakult, väljastpoolt mind seekord.
See polnud ka mõte, vaid nagu unenäohääl – selline nagu on unenäotegelastel meie unedes.
Kuuldud unenäotegelase väide oleks tundunud kosmiliselt naeruväärne, kui mina seda öelnud oleksin, kuna jutt käis poisist, kes kõikide laudade otsas roninud on ja igale poole oma sõna sekka on puurinud.
"Ma sõin täna… näiteks…" vaidlesin vastu.
"See polnud tõeliselt Sinu jaoks, kui sellel pole Sinu jaoks tähendust. Pealegi – Sa tegid seda valesti."
Raputasin pead, vaadates puult langevat lund:
"Mu oma mõte noomib mind."
"Miks Sa arvad, et olen Sinu mõte?" kuulsin kohe vastust kui jõudsin vaevalt seda mõelda.
"Misasi sa oled siis?"
"Ma olen nagu Sina. Ja tahan Sind aidata. Sa tead kes ma olen. Aga selle tarkuse eest Sa paremat tunnistust ei saa," vastas toetavalt siiras unenäohääl.
"Nagu ma oleksin seda lootnud…" vastasin, mõeldes et mul on ninatark ing…
See sõna!
See oli nagu sähvatus läbi minu teadvuse. Kuulsin, kuidas mu kaugemates ajusoppides midagi lahti ragises. Toimus midagi äratundmise taolist.
"Kas sa oled…? küsisin, kui mu silmad olid tõenäoliselt juba kapsa suurused.
"Ingel," kõlas vastus ja helisev naer "Tubli, 5!"
Jäin seisma ja vaatasin ühte punkti, mitte midagi mõeldes tükk aega. Tundus, et olin kusagil ära. Kogu see aeg oli ainult vaikus. Piiritu rahu ja vaikus. Tundus, et kõik minu ümber liikus kuid mina seisin paigal.
Kui endaks sain, püüdsin keskenduda hääle asukohale. See oli nüüd minust paremal.
"Kui Sa mind vajad, siis lihtsalt kutsu mind, mõtle minu peale," kuulsin selgesti.
"Kas sul on nimi ka?" küsisin, olles kõikehõlmava hämmelduse embuses.
"Kathiania" kõlas vastuseks.
See nimi oli mulle tuttav, kuid võimatu oli teada, kus ma seda kuulnud olin. Ma ei suutnud rohkem sellele kõigele keskenduda vaid lonkisin niisama kodu poole, mittemidagi mõeldes, kuna endaga rääkimise veidrus lisas seina minu ja „uue sõbra” vahele.
Jõudsin koju ja mu tavataju taastus. Sukeldusin oma tavategemistesse – riiete vahetamisesse, õppimisse, söömisesse – kuni õhtuni, mil mu pealiskaudne tegevusmüra vaibus.
Voodis sinise sooja teki all lesides mõtlesin oma päevast.
"Mis siis kui mul pole tähendust sellele, mida ma teen? Mis siis kui kõik mis ma teen on täiesti suva nagu sokk," oli mu kõige painavam mõte.
Otsustasin proovida:
"Kathiania!" hüüdsin oma mõttes.
Tundsin, et enne hõikamist oli miski mu kõrval. Ma ehmatasin veidi, kuna pimeduses tundus sellel „keegil” olema tihedus.
"Sa oled nagu tont unenäost," ütlesin talle, teades et ta on kohal.
"Ja Sina oled nagu tegelane telesarjast," kuulsin naeru.
Tore. Mul on sarkastiline Kaitseingel.
"Kas Sa oledki alati selline?" küsisin, arvates et inglid peaksid teisiti rääkima.
"Ma kasutan Sinu keelt. Ka Sina võid kõiki keeli osata, neid omaks võttes," vastas ta rõõmsalt.
See oli aeg, mil ma ei saanud just paljust tähendusrikkast aru, mida ta rääkis.
Küsisin edasi:
"Mis
