style="font-size:15px;"> Kathyl oli jälle õigus olnud.
JUMALIK TAHE
Järgmised päevad olid aina imelisemad. Ma avastasin uinunud üllatusega, et ma TUNNEN. Ma polnudki varem seda märganud nii selgelt või vähemalt mitte teadvustanud seda osa minust.
Ma küll ei teinud neil päevil kellelegi head eriti, kuid minus oli lootus seda teha. Vähemalt oli mul miski, mille pärast hommikul tõusta, ning see miski oli minu enda – päris esimene enda otsus – minu valik.
Ühel õhtul ilmus minu kõrvale mu soe kaitseingel:
"Hei! Kuidas läheb?" küsis ta alati soojalt ja tõelise huvi ning armastusega.
"Hästi. Aga sinul?"
"Oi, väga imeliselt. Minult pole ammu seda küsitud," naeris Kathy.
Olin hakanud teda selgemalt tajuma iga päevaga. Mulle tundus, et ta on nagu noor neiu, kuid ma ei suutnud näha detaile. Tundus nagu ta oli soojus millel oli kuju. Ähmane kuju. Kuid ma kuulsin teda aina selgemalt.
"Sinust sõltub, milline tuleb homne päev, tead Sa?" lausus ta nagu voodi kõrval kükitades.
"Sa tahad öelda, et ma saan seda paremaks muuta, jah? Aga mul on väga raske leida inimesi, kellele head teha. Neid nagu poleks või… ma ei tea."
Jäin mõttesse. Kathy ei seganud kunagi vahele, kui ma mõtlesin. Kui hetkesse tagasi tulin, vastas ta:
"Mitte ainult tegemistega ei pea homset paremaks muutma. Homne päev sõltub mitte ainult saavutustest. Maal elavalt kõndides on Sul piiritu võime: tahta milline homne päev oleks. Kõik nähtav ja nähtamatu saab selliseks nagu Inimene tahab. Tegemisest üksi isegi ei piisa."
Kathy kasutas mulle teadaolevaid sõnakujundeid. Nüüd ma tean, et sellist tahte nähtust nimetatakse taotluseks.
Ma naersin:
"Olen väga palju asju oma elus tahtnud. Miks siis maailm pole selline nagu tahan? Miks ma pole kõike saanud?"
"Sest Sa teed seda valesti!"
Mulle tundus, et selle lausega ta nagu jäljendaks kurja kirikuõpetajat kes vibutab vihaselt värisevat näppu, mis on terav nagu kirikutipp. Me naersime mõlemad.
"Ma õpetan Sulle tahet,” ütles Kathy. „See avaneb Sulle aastatega, seega ära muretse kui mõni osa sellest mõistmatuks jääb. Tahe – see on Seadus. Seda Seadust kuulab kõik. See on Jumala sünnikink Sulle. Kui Sa tahad läbi Jumala, siis nii saab olema."
Viimast lauset läks mul aastaid, et mõista kui lihtne ja keeruline see on.
"Mh?" kortsutasin kulmu. Ma polnud vaimsete asjade üle palju jõudnud mõelda. Piirid spirituaalsesse maailma olid olnud minujaoks sama suletud nagu Nõukogude omad Ameerikasse.
"Aga, Kathy, kuidas ikkagi peab tahtma siis?"
Mulle tundus, et ingel noogutas, et võib uuesti proovida ja alustas otsast peale:
"Tähtis on, et Sa teaksid kes Sa oled. Näiteks kui Sa tead, et oled koolipoiss, siis homne päev või nädal või aasta on Sul kuidagi seotud kooliga. Siin on tegu sellega, mida koolipoiss tahab ja Maailm pakub talle seda. Tahe pole pärit mõtetest."
"Kust siis?"
"Tahe, mis homset päeva loob, on pärit sügavamast "minast". See on pärit veendumusest, kes me oleme. Sinu pinnapealsed tahtmised pole täide läinud, kuna Sina ise pole veendunud, et oled see kes seda tahab."
Püüdsin Kathy väidete üle järele mõelda, kui ta jätkas:
"Aga kujuta nüüd ette, et oled Sõdalas-ingel. Oled Maailmapäästja. Homne maailm sõltub Sinust. Oled Kõrgemalt Poolt toetuse saanud selle teostuseks. Kõik, mida Sa tahad läheb täide. Niimoodi nagu kõik läks täide, mida Jumal tahtis. Sa ju mäletad Teda, meie Isat, eks?"
Tundsin, nagu oleks järsku midagi suurt ja sooja esimest korda elus sisse hinganud. Midagi läks väga paika, mingi suur nähtamatu osa minust. Ma ei teadnud mis see oli. See meenutas äratundmist ja heldimust, kuid oli ka tunne, nagu oleksin kogu Maailma peale laiali sulanud.
Ma ei rääkinud rohkem. Mäletan ainult üht mõtet tunnete ülevoolust:
"Kui ma olen maailmapäästja, siis mul oleks vaja teada, kuidas on olukord minu ümber, kaugemal. Kas teiste inimestega on kõik korras. Kas keegi vajab mu abi… ma tahan…"
Järgmine asi, mida mäletan, oli tormine meri, mis peksis vastu kõrgeid pankranniku seinu. See ei olnud Eesti. Tundsin, nagu oleksin unes, ainult et ma olin ärkvel! Kas ma olin seal koos oma kehaga?! Nägin ainult kuidas lendasin umbes lennukikiirusega mööda öist tormist kallast, uurimas laineid ja pankasid. Järsku olin jälle voodis ja tajusin Kathyt enda kõrval. Tundus nagu mõni aeg oleks möödunud, kuid võimatu oli määratleda kas mõni minut või tund.
"See oli lahe!” hüüatasin sosinal. „Ma olin nagu unes, ainult et ma ei jäänud magama! Kathy!"
"Sa tahtsid…" vastas ta. "See on üks Sinu võimetest. Inimese võimetest. Ja Sõdalas-ingel peaks seda teadma."
Järgnevad koolipäevad läksid minust viuhti mööda nagu postimehed. Ma mäletan ainult vestlusi Kathyga. Nagu need oleksid olnud ainsat olulised asjad minu päevades.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
