ty-line/>
Eessõna
Käesoleva kogumiku pretensioonikas pealkiri nõuab mõningat selgitust. Kõigepealt olgu mainitud, et tegemist on mitmetahulise teosega. Seda võib ja tulebki käsitleda niihästi Ungari ja Eesti suhete kui ka eesti etnograafia ja folkloristika teadusloo Eestis seni tundmatute allikmaterjalide antoloogiana (1881–1920). Antud artiklid vääriksid eesti keeles avaldamist ainuüksi neid aspekte silmas pidades. Vähemalt sama oluline on nende kirjutiste väärtus aga kolmandast, suhteliselt vähe uuritud seisukohast vaadatuna: milline oli Eesti ja eestlaste kuvand välismaal (kui seda üldse oli) enne omariikluse saavutamist?
Viimasele aspektile meie raamatu pealkiri viitabki. Eestlaste ja nende kodumaa avastamisele välismaa, täpsemalt ungari teadlaste poolt. Endastmõistetavalt pole siin tegemist ei Tacituse ega ka al-Idrisi taolise oletatava või tõelise geograafilise esmakirjeldamisega, sest eestlaste etniline olemasolu oli ju maailmas juba sajandeid teada. Tegemist on siin pigem eneseteadvustamiseni jõudnud ja oma identiteeti otsivate eestlaste kui kaasaegse rahva taasavastamise ja tutvustamisega.
Taoline taasavastamine pole sugugi iseenesestmõistetav protsess. See nõuab ka välismaailma poolt teadlikku mõttetööd, tihti isegi jõupingutusi, et oma senistest eelarvamustest vabaneda ja neid tegelikkusele rohkem vastavate arusaamade vastu vahetada. Seda, et tegemist pole mingi automatismiga, näitab ka see, et kõne all olev mõttetöö jäi (eestlaste suhtes) kuni Esimese maailmasõjani tegemata isegi baltisaksa üldsusel, mis elas eesti kogukonnaga kõige tihedamas sümbioosis. Lähedus ja harjumus aga tihti hoopis takistab millegi olulise märkamist, nagu juhtus selgi korral.1
Teise rahva tundmisel, hindamisel ja austamisel on kahtlemata ka teatud poliitiline mõõde. Selle tähtsust ei tohiks mingil juhul alahinnata, sest semiootiline side tundmise ja tunnustamise vahel kehtib ka rahvusvahelises poliitikas: sind pole päriselt olemas seni (eriti väikese rahva puhul), kuni välismaailm sinust midagi ei tea. Kui sind aga teatakse, on ka su tunnustamine poliitilise subjektina palju lihtsam.
Nii juhtus see näiteks kreeklaste ülestõusu ajal (1821–1832), mil kogu haritud ja antiigiajastut imetlev maailm toetas kreeklaste vabaduspürgimusi ainuüksi platoonilise armastuse tõttu Vana-Kreeka kultuuri vastu. See olevat olnud esimene juhtum maailmaajaloos, kui riigijuhid olid sunnitud oma poliitikat laiema avalikkuse survel välispoliitilises küsimuses revideerima. Nimelt Inglise valitsus kaldus kreeklaste Osmani impeeriumi vastu peetud vabadusvõitluses toetama algselt hoopis Türgi sultanit. Muidugi mitte sümpaatiast moslemite vastu, vaid lähtuvalt oma traditsioonilisest poliitikast, mille järgi sinu vaenlase vaenlane on sinu sõber. Siis aga puhkesid Inglismaal filhelleenide liikumisest ajendatud meeleavaldused, mis sundisid Inglise valitsust oma poliitikat muutma ja toetama hoopis ülestõusnuid. Seega tuntus ja välismaa avaliku arvamuse toetus pole rahva käekäigu seisukohast sugugi tähtsusetu asjaolu.
Küsimus pole tavaliselt muidugi ainult tuntuses ehk siis faktide teadmises, vaid nende interpreteerimises. Kui keegi Euroopas meie poolt käsitletud ajavahemikul (1881–1920) vajas eestlaste kohta infot, siis ta seda ka leidis. Muidugi mitte internetist, vaid entsüklopeediatest. See informatsioon oli aga enam-vähem sama laadi nagu vastavad tekstid bantu neegrite, Sumatra päriselanike või Ameerika indiaanlaste kohta. Mitte et liigitamine nende rahvaste hulka oleks kuidagi alavääristav, vaid nende kohta esitatud informatsioon ja selle esitamise laad peegeldasid ehk tahtmatultki n-ö „tsiviliseeritud valge inimese” üleolekut mitte iseenda peremeesteks ehk oma ajaloo ja käekäigu subjektideks olevate pärismaalaste suhtes.
Eestlaste kohta leiab sellist informatsiooni näiteks Ungari Pallase Suure Entsüklopeedia 1894. a. väljaandest. Mõistagi Vene impeeriumi ühe kubermangu, Eesti Kubermangu (Estljandskaja gubernija) nime all. See pilt eestlastest polnud oluliselt muutunud ka paarkümmend aastat hiljem Révai Entsüklopeedias, mis anti välja juba Esimese maailmasõja aastatel, kõigest kolm aastat enne Eesti iseseisvumist. Ärkamisaja arengud, see, et 19. sajandi teise poole eesti rahvusliku liikumise käigus hakkas eestlastest kujunema kaasaegne natsioon või et kubermangu pealinnas Tallinnas valiti linnapeaks esmakordselt eestlane ning Jaan Tõnissoni Rahumeelne Eduerakond nõudis eestlastele juba autonoomiat, ei leidnud nendes teatmeteostes kajastust. Eesti rahvusliku liikumise kõige suurem saavutus ehk fakt, et see üleüldse toimus ja sellest võttis osa märkimisväärne osa eesti rahvast, ei olnud ju kuidagi mõõdetav või isegi hoomatav välismaalt. Seepärast ei leidnudki ta entsüklopeediates kajastust.
Seevastu keelemees ja Ungari parlamendi ülemkoja liige Pál Hunfalvy kirjeldas seda liikumist „reaalajas” juba aastal 1871 oma ungari ja veidi hiljem saksa keeles (1872) ilmunud ning „Eesti rahvusvahelise avastamise” ajaloos ülitähtsas reisikirjelduses (Utazás a Balt-tenger vidékein, I–II, Pest, 1871, mis on tõlgitud ka eesti keelde, Reis Läänemere provintsides, 2007). Saksa orientalist Wilhelm Schott (1802–1889) nimetas seda raamatut parimaks tööks, mis seni „läbi aegade trükisõnas Soome ja Eesti elanike suhetest looduse ja Vene impeeriumiga üleüldse ilmunud on”.2 3 Tosin aastat hiljem väitis folklorist György Versényi, kes küll ise Eestis ei käinud, ilmselt ajakirjandusuudiste põhja4 isegi seda, et Eestis toimuvat midagi sarnast kui iirlaste agraarliikumine.5
Käesolevas raamatus räägime siis Eesti „avastamisest” nende ungari teadlaste silme läbi, kes aastatel 1881–1920 eesti keelt, folkloori ja etnograafiat (neid polnud ka mujal maailmas eriti palju) uurisid ja kelles tärkas uudishimu oma huviobjektiks oleva keele ja rahvakultuuri kandjate (kui kaasaegse rahva) saatuse ning tulevikupüüdluste suhtes. Võrreldes entsüklopeediate veergudel valitseva, põhiliselt saksa ja vene autorite raamatutest pärineva halduslik-geograafilise lähenemisega (entsüklopeedia puhul on see ka arusaadav) domineerib ungari teadlaste kirjutistes etnotsentriline lähenemisviis. See johtub osaliselt nende teadusala spetsiifikast, osaliselt ehk hõimuaatest kantud või siis lihtsalt väiksema ja rõhutud rahva poole kalduvast isiklikust sümpaatiast. Nendes kirjeldustes ja seisukohtades mängivad vähemalt Aladár Báni puhul lisaks Ungari „pagasile” tõenäoliselt olulist rolli ka tema Eesti sõpruskonnalt kuuldud seisukohad. Tema saatjateks 1911. aasta etnograafilisel kogumisretkel Eestis olid Oskar Kallas (1868–1946) ja Villem Grünthal (1885–1936), mõlemad tähtsad tegelased ka Eesti ühiskonnas.
Eesti ja eestlaste avastajad ja tutvustajad oma kodumaal olid vähemalt Ungari puhul toona teadlased. Siin tekib muidugi teoreetiline küsimus, kas see oleks võinud ka teisiti olla? Seoses sellega kerkib aga loomulikult esile teinegi küsimus: keda oleksid eestlased võinud siis välismaal veel huvitada? Sõja tingimustes muidugi ajakirjandust ja välisluuret. Austria-Ungari puhul, arvestades selle võimast liitlast Saksamaad, oleks see teoreetiliselt isegi võimalik olnud, aga enne seda vaevalt: eestlaste poolt asustatud aladel ei olnud mingit lärmakat separatistlikku liikumist, mille poolest eestlased oleksid Venemaa teiste rahvaste hulgast välismaalt vaadatuna silma paistnud. Eesti polnud ka ala, mis oleks olnud suurriikidevahelise territoriaalse vaidluse objektiks. Järelikult on küllaltki tõenäoline, et poliitikatasandil eestlased välisriikidele huvi ei pakkunud, teisisõnu polnud neid välismaailma jaoks veel lihtsalt olemas.
Seda tähtsam on see töö, mida ungari teadlased eestlaste tutvustamiseks enne Tartu rahu sõlmimist välismaal ära tegid. Märkimisväärne on muidugi see, et eestlaste tuntus ja huvi nende vastu välismaal tulenes esmajoones eestlaste folkloorist, folkloorikogumisest ja tärkavast omakeelsest kultuurist, mis omakorda rõhutab veelgi Jakob Hurda tähtsust Eesti riigi loomise „eelmängus”. Ajal, mil Aladár Bán ja teised ungari teadlased Eestit kirjeldavad, oli hetk, mil vaimne-virtuaalne Eesti hõljus justkui mere kohal, nagu Sandro Botticelli Venus (Venuse sünd), toetades jalgu tegelikkuses olematule merikarbile, sest päris oma maad ei saanud eestlastel veel jalge all olla.
Kaks varem eesti keeles avaldatud artiklit ja Aladár Báni elulugu
Béla Vikári artikkel, mis käsitleb Johann Voldemar Jannseni poja, Harry Jannseni tegevust
Hermann von Keyserlinck väidab, et kui eestlased aastal 1918 ei eksisteerinudki veel rahvana, oli 1920. aastaks, tänu soodsale rahvusvahelisele konjunktuurile, nende ilmselt mitte kunagi päris tõsiselt mõeldud unelm iseseisvusest realiseerunud. (Baltikum, Looming, 1989/6)
Tsitaat pärineb Schotti soovituskirjast Preisi Kuninglikule Akadeemiale, milles ta soovitas Hunfalvy vastuvõtmist akadeemia välisliikmeks.
Tuntud ungari õigusteadlane, 1920ndatel Tartu ülikooli professor ja hiljem Szegedi ülikooli rektor professor István Csekey on seda raamatut rohkem kui poolsada aastat hiljem nimetanud eesti rahva kultuuriajalooliseks avastamiseks, seda nii keeleteaduslikus, etnograafilises kui ka geograafilises mõttes. Andres Bereczki: Ungari-Eesti suhete ajaloost kahe maailmasõja vahel. Akadeemia, nr 2, 256–303, 2005.
Saksamaa tundis suurriigina ilmselt huvi baltisakslaste olukorra vastu vähemalt alates Tartu ülikooli ajalooprofessori Carl Schirreni ning vene slavofiilist ajaloolase ja ühiskonnategelase Juri Samarini (1819–1876) poleemikast (1869). Reaalpoliitilises mõttes, vähemalt enne maailmasõda ja rahvusvahelisel tasandil poleks selleks tollal veel mingit otsest vajadust olnud.
Sellise võrdluse tegi ka Eestis tuntud tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch (1932), kes oma väitekirjas võrdles omavahel erinevaid, seehulgas iirlaste ja eestlaste rahvuslikke liikumisi Euroopas (Die Vorkämpfer der nationalen Bewegungen bei den kleinen Völkern Europas, Praha, 1968). Kas ja palju seda tollal mujal maailmas tehti, võiks juba olla eraldi uurimise teema.
