515.
Livonia (Lifljandskaja gubernija, läti keeles Widseme), Vene kubermang, üks Balti provintse Riia lahe, Estonia, Peterburi, Pihkva, Vitebski ja Kuramaa vahel, pindalaga 47 030 km2, millest 2898 km2 langeb Läänemeres asuvatele saartele (Ösel, Moon, Kihnu, Ruhnu jne), 1492 km2 järvedele, elanikke 1 319 796, 28 in/km2. Riia lahe, suuremate järvede ja jõgede kõrval laiuvad sood. Estonia poolt sirutuvad madalad lamedad künkad (suurima kõrgusega 120 m), mis jagunevad Võrtsjärve juures lääneharuks (60–135 m) ja idaharuks (keskmiselt 150 m), viimane kujutab Võrts- ja Peipsi järve vahelist veelahet. Võrust lõunasse lahutab seda madalik Haanja-nimelisest 570 km2 pindalaga, keskmiselt 130 m kõrgusest kõrgustikust, mille kõrgeimaks punktiks on Munamägi (324 m). Marienburgi järvedest lõunasse on teine madalik, millest edelasse laiub Aa kõrgustik; selle osa, mis asub Livonia-Aa, Daugava ja selle lisajõe Ewsti vahel ja mille pindala on 2280 km2, kutsutakse Cēsise Šveitsiks. Kõige kõrgem tipp on seal Gaiziņkalns 314 meetriga. Haanja ja Aa kõrgustikud on Venemaa Euroopa-osas kõige kõrgemal asuvad osad. L. on erakordselt veerikas; seal on 325 jõge ja umbes 1000 järve. Riia lahe rannajoone pikkus on 297 km. Jõed kuuluvad Riia ja Soome lahe vesikonda. Esimese olulisemad jõed on Pärnu, Salatsi (90 km), Sanet-Uppé, Livonia Aa, Daugava koos Ewsti ja Buļļupega. Soome lahe jõgikonda kuuluvad: Väike ja Suur Emajõgi. Suuremad järved: Peisi, Võrtsjärv, Lubāns, Burnieks, Babīte. Ilm on muutlik, sageli esineb udu. Kaevandus annab lupja, kipsi, alabastrit, marmorit ja rauda. Maast 18,5 % moodustab põllumaa, 24,4 % mets, 41,5 % niit ja karjamaa. Elanikkonnas on sakslasi (7,87 %), venelasi (4,71 %), israeliite (2,4 %), lätlasi (42,72 %) ja eestlasi (41,49 %). Usutunnistuse järgi on 81,6 % protestante, 13,4 % kreekakatoliiklasi, 1 % roomakatoliiklasi. Rahvastiku peamiseks elatusalaks on põlluharimine, loomakasvatus, kalapüük ja jahindus. Peamisteks põllukultuurideks on rukis, kaer, kartul ja lina. Tehaseid 591, töölisi 18 380, toodangu väärtuseks 43,7 miljonit rubla aastas. Tehaste hulgas on 301 piirituse- ja õlletehast, 18 masina- ja traaditehast, 41 saeveskit, 12 kalevivabrikut, 16 tubaka-, 8 paberivabrikut jne. Kaubavahetuse keskuseks on Riia. Väljavedu (1892) ulatub 60,7, sissevedu 23 miljoni rublani; peamised väljaveoartiklid: petrooleum, lina ja linaseemned, kanep, teravili ja ehituspuit; sisseveoartiklid: heeringas, sool, süsi, vein, koloniaalkaubad, raud, põllumajandus- ja muud masinad. Koolid: üks ülikool (Dorpatis), 13 poeglaste- ja sama palju tütarlastegümnaasiume, 9 kutsekooli (Riia polütehnikum, Dorpati Veterinaarinstituut, Õpetajate Seminar jne) ning 1896 alg- ja rahvakooli. Maakonnad: Riia, Fellin, Jurjev (Dorpat), Ösel, Pernau, Walk, Wenden, Werro ja Wolmar. Pealinn: Riia. Lääne-Euroopast külastasid Daugava suudme ümbrust XII sajandil esimestena Lübecki kaupmehed. 30 aastat hiljem alustas augustiinlaste ordust pärit munk Meinhard sealse elanikkonna ristiusustamist. Piiskop Albert rajas 1201. aastal Riia linna ning 1202. aastal Mõõgavendade Ordu, mis pärast liitumist Saksa Orduga haaras enda võimu alla kogu Livonia, Kuramaa ja Estonia. Pärast ordu laialisaatmist 1561 sai L-st Poola provints, kuid juba 1629. aasta septembris sõlmitud vaherahuga läks see Gustav Adolfi ja 1660. aasta Oliwa rahuga lõplikult Rootsi võimu alla. Põhjasõjas heitsid L. ja Estonia end tsaar Peeter I alla ja Nystadi rahuga loobus neist ka Rootsi. Hoolimata allaandmise käigus kindlustatud privileegidest (usuvabadus, oma halduskord ja kohtusüsteem) toimub neis alates 1881. aastast armutu venestamine.
Kirjandus. Bray, Essai sur Phist. de la L., 3 köidet, 1819; Liv-, esth- u. kurländisches Urkundenbuch, 1.–9. köide, Reval ja Riia 1882–89; Winckelmann, Bibl. Livoniae historica, 1878; Karlberg, Stat. Jahrbuch des Gouvernements Livland, vene keeles, Riia 1886; Menar K., Livland im Mittelalter, Reval 1895.
Livonia. A Pallas Nagy Lexikona, XI köide. Budapest, 1895. Lk 590–591.
Révai Suur Leksikon, 1912–1915
Estonia (sks Estland; eesti keeles: Eestimaa), üks Balti provintse, Venemaa kubermang Soome lahe ja Narva vahel, mis lahutab teda Sankt Peterburi kubermangust. Rannajoone pikkus käänakuid arvestamata 320 km. Pindala koos riigi juurde kuuluvate Dagö, Wormsi, Odensholmi, Nargeni jt saartega 1175 km2. E. on lauge, vähesel määrel künklik maa, mis kerkib 60–120 m kõrguseni, kõige kõrgem mägi on Emumägi. Maad katavad paljudes kohtades sood, pisikesed järved, liiv, kruus ja savi; huumust on suhteliselt vähe. Peale piirijõe Narva niisutavad seda vaid väiksemad jõed. Kliima mõõdukas ja mereline, kuid sisemaal paljude soode tõttu ebameeldiv ja vastandlik. Pinnas ei ole kuigi viljakas. Peamised kultuurid on rukis, oder, kaer ja kartul; peale selle kasvatatakse kanepit, lina, tubakat, humalat ja palju teisi kaunvilju. Õitsval järjel on looma-, eriti lamba- ja hobusekasvatus. Kalapüük on tulus rannaaladel. E. rahvaarv on u 463 000, peamiselt protestandid. Piirituse- ja õlletootmine annab tööd paljudele töölistele; hiljuti arenes välja ka puuvillatööstus (Krähnholmis Narva lähedal); kõigi tehaste arv (1892) on 318, aastase toodangu väärtus 86 miljonit kr. Kaubandust elavdab 301,6 km pikkune raudteevõrk. Väljaveoartiklid: piiritus, kaer, rukis, lina, õlikook jne 23,5 miljoni rubla väärtuses, sisseveoartiklid: toorpuuvill, süsi, masinad, raua- ja terasekaubad, heeringas, koloniaalkaubad jne 44,2 miljoni rubla väärtuses. Haridus oli juba varem suhteliselt kõrgel tasemel; venelased kasutavad koole elanikkonna venestamiseks ja seepärast on õppekeeleks kõikjal koolides vene keel. E. jaguneb 4 maakonnaks: Reval, Haapsalu, Weissenstein (eesti keeles: Järva) ja Wesenberg (eesti keeles: Viru). Kuberneri residents: Reval.
Esztonia. Révai Nagy Lexikona. VI köide, Budapest, 1912. Lk 779.
Eesti keel ja kirjandus. Eesti keel kuulub suure Uurali-Altai keelerühma ugri perekonda ja on kõige lähedasemas suguluses soome keelega. Eesti keelt räägib kogu Estonia, lisaks Öseli saare elanikud ja suur osa Liivimaast, kokku umbes 1 000 000 inimest. Eristatakse kolme murret: 1. Dorpati ehk idamurre, 2. Revali ehk põhjamurre ja 3. Pernau ehk läänemurre. Dorpati murre on säilitanud üsna palju vanu jooni, Revali murre on aga kõige arenenum, sellest kujunes eesti kirjakeel. Ajast enne Kolmekümneaastast sõda ei ole eesti rahval keelemälestisi. Pärast seda, kui Vene sõda 1617 lõppes ja rahu tingimuste kohaselt Poola võim Liivimaal kadus ning koolid ja kirikud uuesti tegustema hakkasid, seadsid mõned tublid inimesed oma ülesandeks eestlaste hariduse edendamise. Selles suunas oli teerajajaks Stahl, kes andis 1630. aastal eesti keeles välja kristliku religooni põhimõtted, sõnastades need lühikeste küsimustena. Tema järel tuli Rossinius, kes tõlkis eesti keelde Lutheri katekismuse (Riia 1632), sellega samal ajal ilmus Stahli teine teos: Käsi- ja koduraamat Eesti- ja Liivimaa tarbeks (Riia 1632); sama mees andis välja Eesti grammatika (1637), Revali vaimulik Simon Blankenhagen aga 1642. aastal jutlusekogumiku. Esimene eesti lauluraamat valmis mitme vaimuliku koostöös 1656. Tegelikust eesti kirjandusest võib aga rääkida alles 19. sajandi teisest kümnendist. Eestlaste rahvaluule on erakordselt rikas ja üsna tihti on nende tõsikurvad laulud improviseeritud. Üks nende silmapaistvaid kunstluuletajaid on Lydia Jannsen. Eriti virgutavalt mõjus 1838. aastal tekkinud Õpetatud Eesti Selts ja Rosenplänteri ajakiri. Õpetatud selts kogus kokku vana rahvaluulepärimuse ja koostas sellest kangelaslaulu pealkirjaga Kalevipoeg, mis on vääriliseks paariliseks soome Kalevalale.
Kirjandus. Eesti keele tundmiseks on kõige olulisemad F. J. Wiedemanni tööd, mis ilmusid Sankt Peterburi akadeemia kuludega: Estnisch-deutsches Wörterbuch, St-Peterburg 1865; uuesti andis välja Hurt 1892; Estnische Grammatik, samas 1875; Aus dem Volksleben der Esten, samas; Weske, Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes, Leipzig 1873; Julius Krohn kirjutas soome keeles lühikese eesti keele grammatika; Rosenplänter, Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache, Reval 1813–32, kakskümmend vihikut; Neus, Ehstnische Volkslieder originaalis ja tõlkes, 3 köidet, Reval 1850–52; Kreutzwald ja Neus, Lieder der Esten, St-Peterburg 1854; Kreutzwald, Estnische Sagen und Märchen, Reval 1866, saksa keeles Berlin 1869; Verhandlungen der Estn. Gelehrten-Gesellschaft. Egyetemes Irod. tört. IV köide, Aladár Bán.
Eszt nyelv és irodalom. Révai Nagy Lexikona. VI köide, Budapest, 1912. Lk 779–780.
Livonia (Livland, Lifljandskaja
