1492 km2 järvedele, elanikke 1 455 400. Riia lahe, suuremate järvede ja jõgede kõrval laiuvad sood. Estonia poolt sirutuvad madalad lamedad künkad (suurima kõrgusega 120 m). Võrust lõunasse lahutab seda madalik Haanja-nimelisest 570 km2 pindalaga, keskmiselt 230 m kõrgusest kõrgustikust. Marienburgi järvedest lõunasse on teine madalik, millest edelasse laiub Aa kõrgustik. L. on erakordselt veerikas; seal on 325 jõge ja umbes 1000 järve. Riia lahe rannajoone pikkus on 297 km. Jõed kuuluvad Riia ja Soome lahe vesikonda. Esimese olulisemad jõed on Pärnu, Salatsi (90 km), Sanet-Uppé, Livonia Aa, Daugava koos Ewsti ja Buļļupega. Soome lahe jõgikonda kuuluvad: Väike ja Suur Emajõgi. Suuremad järved on Peipsi, Võrtsjärv, Lubāns, Burnieks, Babīte. Ilm on muutlik, sageli esineb udu. Kaevandus annab lupja, kipsi, alabastrit, marmorit ja rauda. Ulukeid on rikkalikult. Maast 18,5 % moodustab põllumaa, 24,4 % mets, 41,5 % niit ja karjamaa. Elanikkonnas on sakslasi (7,87 %), venelasi (4,71 %), israeliite (2,4 %), lätlasi (42,72 %) ja eestlasi (41,49 %). Usutunnistuse järgi on enim protestante. Rahvastiku peamiseks elatusalaks on põlluharimine, loomakasvatus, kalapüük ja jahindus. 83 % elanikest elab maal. Peamisteks põllukultuurideks on rukis, kaer, kartul ja lina. Tehaseid on u 1400, töölisi 60 000 ja toodangu väärtuseks 43,7 miljonit rubla aastas. Tehaste hulgas on kõige rohkem piirituse- ja õlletehaseid, seejärel masina- ja traaditehaseid, saeveskeid, kalevivabrikuid, tubaka-, paberivabrikud jne. Kaubavahetuse keskuseks on Riia. Peamised väljaveoartiklid on petrooleum, lina ja linaseemned, kanep, teravili ja ehituspuit; sisseveoartiklid: heeringas, sool, süsi, vein, koloniaalkaubad, raud, põllumajandus- ja muud masinad. Pealinn: Riia.
Lääne-Euroopast külastasid Daugava suudme ümbrust XII sajandil esimestena Lübecki kaupmehed. 30 aastat hiljem alustas augustiinlaste ordust pärit munk Meinhard sealse elanikkonna ristiusustamist. Piiskop Albert rajas 1201. aastal Riia linna ning 1202. aastal Mõõgavendade Ordu, mis pärast liitumist Saksa Orduga haaras enda võimu alla kogu Livonia, Kuramaa ja Estonia. Pärast ordu laialisaatmist 1561 sai L-st Poola provints, kuid juba 1629. aasta septembris sõlmitud vaherahuga läks see Gustav Adolfi ja 1660. aasta Oliwa rahuga lõplikult Rootsi võimu alla. Põhjasõjas heitsid L. ja Estonia end tsaar Peeter I alla ja Nystadi rahuga loobus neist ka Rootsi. Hoolimata allaandmise käigus kindlustatud privileegidest (usuvabadus, oma halduskord ja kohtusüsteem) toimub neis alates 1881. aastast armutu venestamine.
Kirjandus. Bray, Essai sur Phist. de la L., 3 köidet, 1819; Liv-, esth- u. kurländisches Urkundenbuch, 1.–11. köide, Reval ja Riia 1852–1905; Winckelmann, Bibl. Livoniae historica, 1878; Menar K., Livland im Mittelalter, Reval 1895; Seraphim,Geschichte von L.,Gotha 1905 ja Geschichte Liv-, Esth- und Kurlands, 2. trükk. Reval 1897–1904, 3 köidet).
Livonia. Révai Nagy Lexikona. XII köide, Budapest, 1915. Lk 800–801.
Esimesed eestlaste kohta kirjutatud artiklid Ungaris
György Versényi
Eestlaste ebausklikud pulmakombed
Sarnaselt ungarlastega kuulub ugri hõimude hulka ka Läänemere kaldal elav väike eesti rahvas. Eestlased on soomlaste kõrval harituselt meie kõige arenenumaid hõimlasi. Rahvapärimuse kogumise tähtsust tunnistavad tänapäeval juba kõik ja rahvad püüavad sel ajal kahekordse innukusega korvata varasemaid tegematajätmisi. Kuid sageli hämara päritolu ja tähtsusega andmeid saab seletada üksnes võrdlemise teel. Seetõttu on sugulasrahvaste pärimus meie jaoks eriti tähtis.
Eestlaste juures kogus Forselius juba XVII sajandil usinasti ebausklikke kombeid. Sajandi viimasel veerandikul hankis tema kogu enda kätte Kuusalu pastor Boecler ja andis enda nime all välja. Ent kuna töö ilmus Revali konsistooriumi tsensuuri vältides ja kuna see sisaldas ka muidu obstsöönsusi, konfiskeeriti see 1685. aastal. Hävitamisest pääses vaid paar eksemplari. Ühe järgi neist, mida peeti uunikumiks, trükiti töö 1848. aastal „Scriptores rerum Livonicarumis“. Kuid Boecler ei olnud asjatundja ning väänas paljudel juhtudel ebausaldusväärseid Forseliuse andmeid. Seepärast vaatas dr Kreutzwald kogu kriitiliselt läbi, parandas ja täiendas seda ning andis 1864. aastal välja omaette vihikus.
Selle kogu põhjal on huvipakkuv tutvustada ebausklikke eesti pulmakombeid.
Eestlastel on pulmi kombeks pidada noorkuu ajal, sest arvatakse, et siis saadab abielu suurem õnn ja õnnistus kui muidu; naised jäävad kaua nooreks ja värskeks, vastasel juhul aga vananevad kiiresti, nende nägu läheb kortsuliseks. Noorkuu muudab nooriku ja karja viljakaks, toob põldudele õnnistuse ning annab kaitse ka haiguste ja varajase põduraks jäämise vastu. See toob õnnistust kõigele, erandiks on ainult hernekülv, sest noorkuu ajal külvatud hernes õitseb küll lopsakalt kogu suve, kuid annab vähe saaki.
Peigmees ei lähe pulma kunagi mära seljas, sest usutakse, et siis ei sünni talle poegi, vaid ainult tütreid. Kui vaene mees ratsutab sundusest ikkagi mära seljas, ei vii ta seda pulmamaja õuele, vaid köidab väravast väljas heki külge.
Kui pulmas astub noorpaarist üks kogemata teisele jala peale, saab temast majas peremees.
Pärast laulatust suundub pulmarong pruudi majja. Pruut alati vankril või saanil, peigmees vahel jalgsi. Tuppa jõudes tõstab peigmees pruudi kolm korda üles. Sama teevad paar kangemat noormeest peigmehega. Sel puhul lauldakse järgnevat laulu:
Tõstkem peigo kõrgeelle,
tõstkem neido kõrgeelle,
kõrgeelle keeritades!
Linad linguga järgile,
kanepid neil kannopoisiks.
Viimased read viitavad niisiis sellele, et see tõstmine toimub lina- ja kanepikasvu huvides.
Ent veel enne seda, kohe pärast tõotuse andmist võtab peigmees pruudi käest kinni ja jookseb nii kiiresti kui suudab temaga kirikust välja ega lase tema käest lahti, kuni neid vankrile või saani ei tõsteta.
Mõned ütlevad, et seda tehakse seepärast, et siis käib majapidamises kiire askeldamine. Teised väidavad, et pruuti püütakse hoida kaetamisest. Just seepärast on mõnes piirkonnas pruudi nägu rätiga nii kaetud, et ta ninaots vaevu välja paistab. Kui pruut on vankrisse või saani tõstetud, annab peigmees talle sõõmu viina, mis tal kaasas on, ning joob ka ise. See toimub seetõttu, et kurjad keeled hiljem kaasade vahel tüli ei tekitaks.
Pulmamajas süüdatakse kaks küünalt, üks peigmehe, teine pruudi tarvis. Kumma küünal varem ära põleb, see sureb esimesena.
Kui peigmees istub hobuse selga, astub keegi äkitselt ligi ja laseb sadularihma lõdvaks, kuna arvab, et siis tuleb noorikul kerge sünnitus, kui aeg on sealmaal. Teisal, nt Revali kandis on kombeks, et pruuti vedaval vankril kistakse vägivaldselt rangid maha.
Pulmarong peatub nimelt umbes versta kaugusel pulmamajast, et naised võiksid oma rõivad korda seada. Samal ajal ratsutab üks peiupoistest ette, et pulmarahva saabumisest teada anda. Peagi naaseb ta suure õllekapaga, millest joob esmalt noorpaar ja seejärel kõik külalised.
Jäägi joob ära õlletooja ise, et talle sünniks poeg, kui ta kord ise naitub. Kes põhja joob, saab poja, ütleb kõnekäänd. Selle peale hakkab rongkäik uuesti liikuma. Ees läheb pruudivanker, mille ette on rakendatud kaks või kolm hobust; ühel küljel ratsutab peigmees, teisel harilikult üks peiupoistest. Kuigi viimasel pole kindlat kohta, korraldajana kappab ta kord siia, kord sinna. Kohe pruudivankri järel on isamehed, seejärel noorpaari vanemad ja pruutneitsid. Lõpuks ülejäänud külalised, suvalises järjekorras. Kui pruudivanker on väravasse jõudnud, tervitab teda paar püssipauku; ehmunud ja metsikuks muutunud hobused tormavad välkkiirelt õuele. Peigmees peab jälgima, et vankri teljed vastu väravaposte ei põrkaks, sest see oleks märk õnnetust abielust, eriti kui pruut maha kukub. Sel juhul suitsutatakse teda kohe karukolla ja liivateega, et häda ennetada.
