tapetakse mõnel pool lammas, kelle veri ohverdatakse maja kaitsevaimudele, sisikond viiakse Ukukivile, liha aga sööb ära majarahvas.
Lauritsapäeval tuld ei tehta, sest siis ollakse terve aasta tulekahjudest vaba. Räägitakse, et kord lasi üks Kuusalu pastor tema arvates ebauskliku kombe osatamiseks lauritsapäeval oma köögis suure tule teha. Korraga tekkis tohutusuur pilv, välk lõi tema uskmatute silmade ees torni ja põletas kiriku maani maha.
Pärtlipäeval külvatakse seened. Varasemad seened ei ole jumalast ja neid nimetatakse maa-aluste seenteks.
Evangelist Matteuse päeval (21. septembril), mida eestlased nimetavad madisepäevaks, suiguvad kärbsed, sääsed ja ussid talveunne.
Kui mihklipäev langeb noorkuule, ei jätku sööta kauaks, vastupidisel juhul jagub seda kevadeni.
Selle päevaga lõppevad karjuste kohustused ja just nagu enne jüripäeva, peavad poisid loomi valvama. Külma märja sügisilmaga ei ole see sugugi meeldiv ajaviide.
Seega ei või pahaks panna, kui lapsed soovivad, et maa otsekohe talverüüsse rõivastuks. Seepärast seotakse valge kitse sarvede ümber köis ja juhitakse teda kolm korda ümber suure kivi. Nii sajab varsti lumi maha ja piinaval karjatamisel on lõpp.
Hingedepäeval kostitatakse oma lahkunud omakseid. Selleks ettevalmistatud ja köetud toas pannakse põrandale kõiksugu toite. Hilisõhtul läheb peremees lilledega sisse. Ta kõnetab oma surnuid nimepidi ja palub neil tulla ja süüa. Kui ta arvab, et nad on juba kõhu täis saanud, lõikab ta pirru, millega ta ruumi valgustas, lävel kaheks, ja palub hingi, et kuna nad on juba piisavalt söönud, joonud, taas oma kohale naasta ning et nad ei sõtkuks rukkikülvi, ei kahjustaks juuri ega tooks tuleval aastal kehva saaki.
Kui saak on kesine, öeldakse, et hinged ei söönud hingedepäeval kas midagi või ei saanud kõhtu täis, vihastasid seetõttu ja tallasid külvi maha, et see kasvada ei saaks. Mõned jälgivad järgmise päeva hommikul, kas kusagil on näha kahtlasi jälgi. See oleks kindel surmakuulutaja. Kui öiste külaliste jälgi ei leita, jäävad kõik majalised ellu.
Kõigi pühakute päeva ja mardipäeva vahel ei kraasita villa, sest usutakse, et lambad on seda villasemad. Rannarahvas ei koo, haruta ega paranda sel ajal võrku, sest arvatakse, et säärase võrguga saaki ei saada.
Mõnes paigas on kalurite hulgas levinud uskumus, et neil ei saa olla suuremat õnne kui see, kui keegi nende peale vihastab ja neid korralikult sõimab.
Seepärast teevad need, kes kalale valmistuvad minema, tahtlikult tempe, peidavad ära aidavõtme, lükkavad ümber supipaja, ajavad loomad viljapõllule jne. Nii et ka kõige rahumeelsemad inimesed selle peale endast välja lähevad. Mida rohkem nad vihastavad, seda edukam on püük. Kõik vandesõnad meelitavad võrku vähemalt kolm kala.
Blasiusepäeval hoiduti varasematel aegadel kalapüügist merel, sest kalapüük ja mereleminek tõid sel päeval õnnetust.
Kadripäeval ja markusepäeval ei lase jahimees ainsatki looma, sest usutakse, et muidu ei ole tal aasta läbi jahiõnne ning ka tema relv läheb rikki.
Mõnes kandis pöetakse kadripäeval lambaid, et nende vill tihedam kasvaks. Markusepäeval, kui ussid suureks puntraks kokku roomavad, on keelatud tulistada, sest see ehmatab usse ja nad võivad teelt eksida. Karistus ei jää tulemata.
Kui mõne jahimehe püss kogemata lahti läheb, ei saa ta sellega enam ainsatki looma lasta, isegi kui ta sõelapõhjaks lasta, jookseb või lendab loom ikkagi tema eest ära. Õnneks teab eesti jahimees selle häda vastu abinõu.
Ta võtab elusa ussi, paneb juba püsirohuga täidetud torusse, topib kinni ja tulistab välja. Sellega lunastatakse end välja. Sellel eesmärgil kasutati ka püha puu lehti.
Varem peeti õnnetoovaks seda, kui keegi jõululaupäeval aevastas, seepärast tõmbas kogu majarahvas sel päeval tubakat ninna. Kes kogu päeva jooksul ei aevastanud, sel ei ole terve aasta õnne ja ka tema kari ei edene hästi.
Õnnetuse märgiks peeti ka seda, kui keegi kedagi kogemata külge müksab või talle jala peale astub.
Kuna eesti jõulupüha nimetuski on paganlikku päritolu, siis pole imestada, et selle päevaga on seotud palju muidki ebauskumusi. Paganlikul ajastul oli uue aasta alguseks jõulupüha, seepärast nimetavad eestlased veel tänapäevalgi uut aastat uuteks jõuludeks, jõule aga vanadeks jõuludeks. Sellega on seletatav, et teatud ebausklikke kombeid järgitakse mõnes kohas uuel aastal, teises kohas jõulude ajal.
Nii on see näiteks kotiviha, õnnevalamise, jõululeiva ja jõuluküünlaga, kahe- või kolmeharulise väikese võluküünlaga.
Wieslandis oli toomapäev varem ettevalmistus pühadeks, nagu see mõnel pool veel tänapäevalgi on, ja seda kutsutakse Mustaks või Nõgi-Toomaks. Sel päeval koristatakse eluruumid, lüüakse need läikima. Kuid õlut ei tohi keeta, sest Nõgi-Toomas on kohal ja rikub kogu pruuli. Mujal veristatakse kitsesokk. Nende ettevalmistuste järel tapetakse jõulusiga ja tehakse valmis vorstid. Jõuluõhtul keedetakse kapsasuppi vorstiga, pannakse pidulikult riidesse, puistatakse põrand paksult üle õlgedega ja pidu võib alata. Maja kaitsevaimu jaoks tuleb õlgedele loksutada kapatäis õlut ja suutäis vorsti, nurka panna tükk pühadeleiba. Siis algab „passilöömine“. Üks mängijatest heidab toapõrandale pikali ja teine nüpeldab teda korralikult õlenuudiga. Kui kõik on oma osa saanud ja väsinud, hakatakse kapsasuppi sööma, kui on esmalt osa sellest Ukukivile, teise osa maja kaitsevaimule kõrvale pandud. Pärast söömist jätkatakse armastatud mängu. Samal ajal läheb peremees välja vaatama, kas taevas on leida mingeid endeid tulevaks aastaks. Kui taevas on tähine, kasvab vili hästi; kui väljas on tihe udu, on oodata suurepärast saaki; pilvine taevas ja külm tuul tähendavad õnnetut aastat. Jõululeiva lõikamisel tehakse sellele sõrmusega kolm sisselõiget, mõned joonistavad ka risti või pentagrammi. Wieslandis kasutavad mõned leiba küünlajalana ning torkavad pühadeküünla selle sisse. Õhtul on kombeks kaevud ettevaatlikult kinni katta, et mõni hulkuvatest „maa-alustest“ sinna kogemata sisse ei kukuks, mis tooks majale suure õnnetuse. Sellel ööl ja vana-aastaööl muutuvad maa-alused vaimud inimkujul nähtavateks. Seepärast kehtib reegel, et neil öödel tuleb kõik võõrad lahkesti vastu võtta. Just seetõttu jätavad mõned magama minnes laua kaetuks ja ka perenaine ei tohi sahvriust lukku keerata, et kui säärane külaline vahest hiljem sisse juhtub astuma, millestki puudust ei peaks tundma. On ette tulnud, et need inimkuju võtnud maa-alused vaimud armusid ilusatesse tüdrukutesse. See on mõlema osapoole jaoks suur õnnetus, sest vaimu kõrge seisus ei talu seisusevastast abielu.
Ärapõlatud mõrsjad ei kuule mitte üksnes nädalaid igal ööl vaimude soigumist ja oigamist, vaid isegi kui nad hiljem endasugustega abielluvadki, kannatavad pidevalt vaimude paine all.
Kes jõuluhommikul kümbleb, heidab esmalt pesuvette hõbekäevõru, sõrmuse või tüki hõberaha, et ta terve aasta kõikjal „hõbevalget“ leiaks ja õnnetuste eest kaitstud oleks.
Mõned viskavad midagi hõbedast ka sellesse nõusse, millest veiseid joodetakse, et koduloomad paremini edeneks. Mõnes kandis aga ei tohi uusaasta esimesel päeval ja jõululaupäeval veistele juua anda, muidu piinavad loomi suvi läbi parmud ja muud kahjulikud putukad, nii et nad karjamaalt alati koju jooksevad.
Jõuluõhtul pühitakse põrand söögilaua alt puhtaks, hommikul aga vaadatakse, kas pragudest ei leia mõnd viljatera. Kui leitakse, siis on see vihje, et seda viljasorti tuleb kõige rohkem külvata, sest see annab kõige suurema saagi.
Vanasti valmistati nn „jõulukerake“, millesse mässiti väike tükk vaskraha ja igasuguseid võlutaimi ning selle ümber
