on ühtlasi olnud esimene ja seni wiimanegi meie rahwalauludes peituwate aateliste waranduste läbisõelumises ja päewawalgele toomises.
Willem Ernits: Üks seni meil tundmata madjarikeelne Eesti rahwalaulude uurimine. Sirvilauad. Tartu, 1913, lk 46–54.
Béla Vikár
Kalevipoeg, I laul (Saatetekst)
„Kalevipoeg“ on eesti rahva eepos 20 laulus. Kokku seadnud dr Friedrich R. Kreutzwald; esimene väljaanne ilmus Dorpatis 1857–1861, koos Reinthali ja dr Bertrami saksakeelse tõlkega; hiljem algupärase teksti eraldi tõmmis Kuopios 1862. I–III laulu, osa IV-st ja XVII laulu tõlkis uuesti saksa keelde J. Löwe, selle andis välja Õpetatud Eesti Selts (Dorpat, 1881). See luuleteos pole müütilise sisu poolest võrreldav Kalevalaga, sest selles esinevad muistendielemendid ei ammuta mitte eesti rahva enda vaimust, vaid ühisest soome allikast ja neis on hulk jälgi ristiusu mõjutustest; mõningates detailides langeb see Kalevalaga silmatorkavalt kokku, peamiselt selle ühe iseseisva episoodiga, Kullervo muistendiga; jutustuse selle lihtsa, loomuliku, naiivse laadi, mis Kalevalas on nii haarav, vahetavad siin välja hulljulged, fantastilised pildid; ka keel on üsna kaasaegne ning on saksa ja vene mõju tõttu kaotanud palju oma kõlast: ometi on see eepos paganlike eesti usukommete ning tänapäeva eestlaste ebauskude ja ebausklike kommete rikkalik varasalv ning väärib ungari-ugri rahvaste etnograafia vaatepunktist erakordset tähelepanu; luulelisest küljest aga iseloomustab seda palju ühtlasem süžee erinevalt Kalevalast, mis jaguneb õigupoolest kolmeks iseseisvaks muistendiks. Selle kohta kirjutatud välismaistest kirjutistest tõstan esile järgmised: Schiefner, A., „Ueber die ehstnische Sage vom Kalevi-poeg“ (Bulletin de l’Academie des Sciences de St. – Pétersbourg, II kd 273). – Schott, V., Die ehstnischen Sagen vom Kalevi-poeg (Berlin, tead. akadeemia väljaanne, 1863).
Vikár Béla: Kalevi-poeg, I. Ének (Saatetekst). Budenz-album. Budapest, 1884, lk 14–15.
Béla Vikár
Harry Jannsen Ungaris
See oli ilusal talvepäeval a. 1893. Kolm meest istusid ühe laua juures Hungaria võõrastemajas Budapestis: inglise rahvasaadik John D i l l o n, tuntud iiri erakonna juht inglise parlamendis, nende ridade kirjutaja, ungari kirjanik, ja Harry J a n n s e n, eelmise sõber ja külaline Ungari pealinnas, ühes villas Blocksbergi lähedal. Erakordne asi viis kokku selle kolmiku: suure rahvusvahelise saksakeelse ajakirja asutamise mõte, „kolmikliidu“, euroopa rahu tolleaegseks toeks oleva kolmikvõimu-uniooni huvides. Nii siis: Ungari, Inglismaa ja Eesti üheskoos nõupidamislaua juures.
Idee oli pärit Harry Jannsenilt, kes 1893. a. keskel ühes oma noore abikaasaga Budapestis viibides juhuliselt oli tutvunud minuga ja saanud mu külaliseks kõrgel ülal kohalikkudes mägedes. Olin rõõmus, et prof. Veske järele jälle võisin enda juures tervitada eestlast, seda rõõmsam, et kunagi polnud lakanud huvi tundmast eesti keele ja kirjanduse vastu. Minu poolt kõrgesti hinnatud luuletaja Koidula lähisugulane oli mulle eriti teretulnud. H. Jannsen kõneles ja kirjutas saksa keelt nagu sündinud sakslane. Pole ka ime, sest et ta abikaasaks oli haritud sakslane ja ta ka muidu läbi käis saksa literaatide ning politikkudega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
