ja hästi kosuks. Mõnes paigas peetakse sel päeval ka kaeraõnnistust.
Humalat istutatakse mõnes kohas noorkuu ajal, teisal seevastu nädala esimesel päeval. Varem oli humalal eraldi kaitsepühak, mida tõestavad ka nimetused humalakuningas, humalavardja ja humalaaia peremees. Sellele tuuakse õllepruulimise puhul ohvreid.
Kui humalasaak mõnel suvel Wieslandis kehv on, öeldakse: Humalakuningas on tänavu meie peale vihane.
Hobuseid, vasikaid ja põrsaid kohitsetakse harilikult pühapäeval, kuna peetakse ebaõnneks, kui kohitsemine toimub sellisel päeval, mil nuga on valmistatud.
Et seda vältida, valiti pühapäev, kuna ollakse kindel, et sel päeval pole valminud ainsatki nuga. Kohitsemise juures on moes mitmesugune hookuspookus. Näiteks loetakse noale enne kasutamist sõnad peale ja äralõigatud osa puistatakse soolaga üle või kaevatakse sõnnikuhunnikus maasse, kus laskutakse põlvili ja pomisetakse võlusõnu jne.
Ei peeta heaks, kui keegi julgustab inimest esmaspäeval, sest usutakse, et siis möödub kogu nädal ringi joostes.
Neljapäev on eestlastele eriti püha ja seda peetakse suures aus, rohkem kui pühapäeva. Sel päeval tehakse võlutoiminguid ja hoidutakse igasugustest asjadest.
Paljudes kohtades ei tohi sel päeval kanepi- või villatöödega tegelda, sest tagajärjeks oleks kehv lõikus ja lambad kaotaksid villa. Kui mõni lammas jääb villata, on kombeks öelda: neljapäevapuuk või – tõuk. Kuna aga naiste tööd seisnevad kogu talve vältel pea eranditult kanepi- või villakertamises, ei tee nad sel päeval üldse tööd, vaid lesivad ahju peal. Neil on teine pühapäev.
Sel päeval kogutakse kokku ka võlutaimed, sest siis on neil suurem jõud. Ka härjapõlvlaste ja teiste kõrgemate jõududega on surelikel kombeks suhelda sel päeval. Mõnes kohas ei soojendata sel päeval pesuvett, mujal soojendatakse ravimiseks mõeldud vett ikka ja ainult siis.
Lapsed viiakse ristida tavaliselt neljapäeval, sest siis õnnistavad neid nii vana kui uue usu jumalad.
Reede on ka eestlaste juures õnnetu päev. Sel päeval ei taheta pulmi pidada ega midagi säärast teha, millelt oodatakse õnne.
Laupäevaõhtu on üldiselt kümbluse aeg. Leotist, millega pestakse, ei tohi valmisatada sama päeva pärastlõunal, vaid reedel või laupäeva ennelõunal. Laupäeva pärastlõunasest leotisest tekib eriti lastel peas lööve. Aga see on veel väike karistus. Ühes majas tegi teenija leotise kogemata laupäeva pärastlõunal, kuid kogu segu muutus hüübinud vereks. Pühapäeval kümblemist peetakse suureks patuks ja see ei jää karistuseta. Selle näiteks on kuupealsete inimeste juhtum. Üks noor abielupaar läks pühapäeval vannituppa. Kui nad parajasti vanni tahtsid astuda, haarasid kättemaksuhimulised jumalad mõlemad koos vanniga ja panid teistele hoiatuseks koos vanniga kuu sisse, nagu seda täiskuu ajal igaüks näha võib.
See muistend on rahvasuus käibel paljude teisenditena. Üks teine muistend aga räägib, et kuu sees näha olev kuju on üks süütu tüdruk, kes võeti kuule tasuks tema puhtuse eest.
Versényi György: Babonás napok az észteknél. In: Szegedi Napló, 1881.
György Versényi
Eesti rahvalauludest
Praegune aeg on allikauurimuste ajastu. Ka luule alal otsitakse ja uuritakse usinasti algupäraseid allikaid: rahvaluuleandmeid. Kogutakse, võrreldakse, leitakse seaduspärasusi. Töö peab olema seda palavikulisem, et leviv haridus matab need allikad veel rohkem enda alla ning juba tänapäevalgi on nendeni jõudmine sageli vaevaline. Eesti laul ütleb kenasti: vanadest lauludest on tuhat tükki tuulde satnu, teine tuhat tuisko matnu, kolmas kalmo künka waonu, neljas orja põlve kaonu; mis ehk muido munga peitnu wai mis papi palwed wõitnu, seda ei loe sada suuda ega tuhat tunnismeesta!22 Meie jaoks on peale meie endi rahvaluule ja samas ka selle huvides kõige väärtuslikum sugulasrahvaste luule.
Säärane sugulane on meile väike eesti rahvas. Läänemere ääres 370 ruutmiili suuruses Eestimaa hertsogkonnas elab kõigest 312 710 peamiselt luteri usku eestlast, kuid eestlasi elab ka Liivimaa ning Venemaa Peterburi, Pihkva ja Vitebski kubermangus, nii on nende arvuks 650 000. See pisike rahvas on muistest ajast peale elanud üle hiiglaslikke võitlusi, eriti möödunud sajandi alguses, kui Peeter Suur saatis riiki vallutama Šeremetevi. See inimene pani nende seas toime kohutavaid õõvastavaid verevalamisi ja ebainimlikke julmusi ning teavitas neist küünilise naudinguga ja avameelselt oma valitsejat, kes tema teod heaks kiitis. Ja siiski ei saanud eestlased hukka, Peeter Suur pidas isegi otstarbekamaks nendega kompromiss sõlmida. Provintsid alistusid, kuid nii, et säilitasid oma õigusliku erisuse. 1819. aasta seadus vabastas talupojad pärisorjusest, kuid nii, et kõik maavaldused jäid isandate kätte (enamasti saksa isandate kätte), kuna nende vahel oli vaba leping. See vabastamine tõukas talupojad seega suurimasse viletsusse, nad olid sunnitud maaomanikelt maad rendima ja mõisnike eest ei kaitsnud neid ükski seadus. Hiljem, aga vaid üsna ajapikku, hakkasid suhteid reguleerima uued määrused, mis tegid nende olukorra suhteliselt talutavaks. Kuid nüüd seisavad nad oma usu ja rahvuse hävitamise lävel. Venelased tahavad neid iga hinna eest õigeusku pöörata, kuigi enne valitses neis kubermangudes erikorra järgi usuvõrdsus. Kuid venelaste alatus on sellesse vabadusse mõra löönud. Esmalt meelitasid misjonärid osa rahvast oma senisest usust loobuma sellega, et kui nad usku vahetavad, saavad Lõuna-Venemaal maad. Selles lootuses vahetasid paljud usku, ent ei saanud muidugi midagi. Nad on kibestunud ja tahavad endisesse usku naasta. Kuid hoolimata erikorrast rakendatakse nende puhul üldisi Vene seadusi: õigeusust loobuda ei tohi, lisaks ristitakse segaabielust pärit lapsed riukalikult õigeusku. Peale selle tahavad venelased rahvast vägivaldselt venestada, saksa ühiskonnal aga pole muid soove kui see, et kogu rahvas võimalikult kiiresti saksastuks. Hiljuti lugesin, et sarnaselt iirlastele on tekkimas agraarliikumised. Ja neis pea üleinimlikes võitlustes on eesti rahvas enda eest seisnud, ei ole kaotanud oma keelt ega rahvuslikku eneseteadvust. Kas ta ka edaspidi lahingus vastu peab, on tuleviku saladus.
Võib ette kujutada, kui väga on nii paljude vintsutuste käes kannatanud ka rahvaluule, kui palju on temast kaotsi läinud. Ja ometi seisame silmitsi rikkaliku rahvaluulega.
Eestlased on üsna laululine rahvas. Sõnad ja viis sünnivad nende juures korraga. Laulmise ja luuletamise kohta pole ka eraldi sõna, mõlemad on laulma. Hunfalvy ütleb, et rahva hääl on laulmiseks loodud ning ka tema keel on selleks väga paslik, paslikum kui soome ja ungari keel; viimaste puhul on takistavaks asjaoluks pikad sõnad. Neusi ja Kreutzwaldi järgi käisid varem mööda kubermangu rändlaulikud, käes omapärane eesti harf (kandel või kannel). Rahvas armastas ja hindas neid väga. Viimane rändlaulik, kellest kirjanduses on andmeid, suri 1812. või 1813. aastal. Tänapäeval selliseid enam ei ole, kuid rahvas laseb oma elavatel kenadel lauludel pidevalt kõlada põllutöödel, seltskondlikel kogunemistel jne, kuigi viimasel ajal hakkab neile aina rohkem mõju avaldama saksa vaim. Kuigi see vaim on eesti rahva vaimuga sügavas vastuolus. Sakslased tahavad ka seal nagu kõikjal, kuhu nad oma jala tõstavad, oma ohvri boasüljega kokku määrida, et oleks mugavam teda alla neelata.
Neid veel rikkumata laule soovin neil lehekülgedel Neusi kogumiku põhjal23 tutvustada.
Laule hoiavad alal eelkõige naised ja suurem osa on ka nende loodud; enamuse laulude puhul on tunda, et neis räägib naisehääl. Isegi säärases:
Laula, laula, suukene,
liigu, linnukeelekene!
Ilutse südamekene,
mõlgu marjameelekene!
Küll sa siis saad vaita olla,
kui saad alla musta mulla,
valge
Pál Hunfalvy, Reis Läänemere provintsides, lk 237
Ehstnische Volkslieder. Urschrift und Uebersetzung von H. Neus. I–III. Reval, 1850–1852.
