Hírlap, 1881.
György Versényi
Eestlaste ebausklikud pulmakombed
II
Niipea kui noorpaar on tuppa astunud, võtab üks neist kohe kolde juures istet ja valvab seda, sest kardetakse, et kui keegi teine seda teeb, on nende abielu halb. Tulevalvamine algab muuseas juba siis, kui supipada pulmaliste jaoks tule kohale riputatakse. Tulevalvamine peab takistama seda, et mõni nõid noorpaari kaetamiseks nõiarohud tulle heidab. Seejärel tuleb ka jälgida, et kurjad käed pruudi tulle heidetud ohvrit välja ei kraabiks.
Siis talutatakse pruuti ringi ning magamistuppa, vannituppa, lehmalauta ja hobusetalli, kaevu, aeda ja tulle peab ta viskama paela või lindi. Seeläbi on neil kõiges rohkem õnne. Seda tseremooniat korratakse kaks korda: esmalt pruudi vanematekodus, kuhu pulmarahvas läheb kirikust, et maja koos lahkuva tüdrukuga õnne ei kaotaks, teise korra peigmehe majja saabudes, et uude koju õnne tuua. Enne esimest sisseõnnistavat ringkäiku võtab pruut laua otsas istet, tema sülle pannakse väike laps, kes seejärel kohe ära võetakse ja tema asemele pannakse leiba ja soola, millest ta pakub väheke kõigile kohalviibijatele ning maitseb lõpuks ka ise, et neist kahest vajalikust asjast tulevases majapidamises kunagi puudust ei oleks. Seni ei tohi ta üleriideid seljast võtta, vaid peab jääma niimoodi, nagu kirikust välja tuli. Seejärel algab ohverdamine ikka veel samas rõivastuses. Varasematel aegadel olid harilikult ohvrikingiks veel käibel olnud veerandkopikalised. Sellest suuremat raha polnud kombeks kinkida ka jõukamatele. Pärast kingituste tegemist viivad mõned naised (lähimad sugulased) pruudi riietuma. Temalt võetakse seljast sõiduriided, ta peseb ennast, kammib juuksed ja paneb selga pulmariided. Samal ajal kõlavad väljas võistulaulud. Nimelt pilkavad peigmehe sugulased pruudi pikaldast riietumist. Kuid ka viimasel on head sõbrad, kes protesteerivad, ründavad peigmeest ega jäta talle auraasugi. Need nalja pärast alustatud haukumised lähevad vahel nii raevukaks, et nii mõnigi tanu lendab peast ja krunn selle all laguneb laiali. Pruut juhitakse riietusruumist välja ning ta võtab sisse koha laua otsas peigmehe kõrval.
Eesti hea komme nõuab, et pruut ei söö, vaid pistab üksnes pika veenmise ja palumise peale mõne üksiku pala suhu. Teine ohver peigmehe majas toimub just samuti, üksnes eelnev (laps, sool, leib) jääb ära, niipea, kui saabutakse, toimetatakse ka ohverdamine.
Niipea kui peigmees ja pruut laua ääres istuvad, lüüakse nende kohale seina kaks paljast mõõka. Kumma pide kauem väriseb, see elab kauem. Varem, sõjaaegadel, oli kogu pulmarahvas, eriti aga isamehed mõõgaga varustatud. Kirikust koju minnes vehkisid nad alatasa mõõgaga õhus, et teed halbadest vaimudest puhastada. Sageli aga, kui kaks pulmarongi kohtusid ja kumbki ei tahtnud teisele teed anda, toimusid verised kokkupõrked. Heaga ei astu tänapäevalgi kumbki pulmarong kõrvale, et noorik halba kuulsusse ei satuks. Tänapäevalgi näidatakse üht neitsikiviks hüütavat kivimürakat. Räägitakse, et sel kohal kohtunud kaks pulmarongi. Tekkis kõva võitlus, milles paljude teiste kõrval langesid ka kaks peigmeest ja üks pruut. Teine palus abi jumalatelt. Tema palvet võeti kuulda ning ta muutus jalamaid kiviks. Paljud omistavad sellele kiviks muutunud pruudile suurt kaitsvat väge, nimelt ei lase ta öösiti hulkuvaid vaime külasse.
Varasematel aegadel tõmmati enne pruudi majja astumist uste suunas mõõgaga rist, hiljem ka kõigi kodulindude ja – loomade suluukse kohale.
Mõnes piirkonnas viskab pruut igas külas, millest pulmarong läbi läheb, maha paela, et kurjad silmad talle järele ei vaataks. Varem pidid ka tee äärde püstitatud Uku kivid saama oma toiduohvri, samuti oli kombeks metsas visata midagi huntidele. Aga veel mitte nii ammu, paljudes kohtades veel tänapäevani tuleb pruudil palju ande teha. Kes rangid lahti kisub, saab vöö ja paari kindaid, peale selle saavad pruudi vankrimees, püssipaugutajad, pidusöökide valmistajad, majateenijad ja abilised kõik hulga villastest sukkadest ja kinnastest koosnevaid kingitusi, ning kõik pulmalised samuti.
Kui peigmees ja pruut magama heidavad, jälgitakse, kumb jääb enne magama. See sureb varem.
Pulmade puhul loksutatakse maha palju õlut.
See on ohver maja kaitsevaimudele (majahoidjatele või majavardjatele). Täna lõbutseme, öeldakse, las saavad meie lõbust osa ka nähtamatud kaitsevaimud! Kui me headel päevadel neile mõtleme, ei unusta nad meid halbadel päevadel. Ka aupaklikud külalised loksutavad harilikult paar tilka maha, kui neile õllekapp ulatatakse, perekonnapea aga ei unusta seda kordagi. Tavaliselt öeldakse:
Vahtu vaga varjajaile,
kauni õnne kandejaile!
Varem peeti mõnes majas ka kodustatud usse, keda peeti vaimudeks. Masing räägib, et lapsepõlves oli ta oma silmaga selliseid kodustatud usse näinud, kes oma peremehe vile peale välja vingerdasid, nende ette asetatud piima ära sõid ja siis tagasi oma peidupaika läksid.
Kui pulmapäeval sajab vihma, peab pruut palju õnnetusi taluma ja nutab sageli. Üksnes ühes väikeses piirkonnas peetakse sellist vihma õnnistuseks karjale.
See, kes peigmehe hobuseid ajab, lõikab tervest leivapätsist väikese tüki, määrib sellele võid ja pistab pruudile suhu. Sellest tulevad tema lapsed kõik kena väikese suuga. Seda praktiseerivad hoolega ka lapseootel naised. Aga räägitakse, et mitte eriti edukalt, sest väikese suuga eestlane on suur haruldus, mille põhjuseks võivad ehk olla hirmsad puulusikad, millega nad oma lapsi toidavad.
Mõnes kohas küpsetatakse eraldi pulmaleiba – saajakakku, mis on kogu pühadeaja nii ööl kui päeval laual. Selle peale lõigatakse kanamuna suurune auk, kuhu kallatakse aeg-ajalt viina. Nii ei ole noorpaari majapidamises leivast ja viinast kunagi puudust.
Mõnes piirkonnas magab noorpaar esimese öö lehmalaudas, kus neile tehakse ase ja kohe õhtul kantakse sinna kõige paremad toidud, mille nad peavad voodis ära sööma, et nende loomad hästi sigiks ja sahver täis oleks, kuna vaene pruut laua ääres niikuinii süüa ei tohi.
Mõnes kohas on kombeks, et noorpaar võib alles pärast esimese lapse sündi korralikku voodisse heita. Seni magatakse suvel lakas, rehe all jne, talvel aga laudas. See komme pärineb paganlikust ajast, kui naine sai pärast esimese lapse sündi olulised privileegid.
Versényi György: Menyegzői babonás szokások az észteknél. Pesti Hírlap, 1881.
György Versényi
Eestlaste ebausklikud päevad
Tänapäeval on juba üldiselt teada, et rahva laulude, muinasjuttude, muistendite, legendide, paganlike uskumuste, kommete jms kogumine on üsna tähtis mitte ainult rahvapsühholoogia seisukohast, vaid ka seetõttu, et neist võib leida mitmeid mütoloogilisi andmeid, aga ka kive või potikilde meie muinasloo templist. Aga kindel on ka see, et nende andmete äratundmine ja kindlakstegemine võib sündida üksnes võrdlemise abil, eriti sugulasrahvaste pärimusega võrdlemise abil. Meile on sääraseks sugulaseks väike eesti rahvas, kelle laule, muinasjutte ja uskumusi kogutakse juba ammusest ajast, ka ebausklike kommete kogumises on nad paremal järjel kui meie. Tutvustan käesolevate lehekülgede austatud lugejatele üht peatükki Boecleri–Kreutzwaldi või õigemini Forseliuse–Boecleri–Kreutzwaldi ebausklike kommete kogumikust lootuses tekitada ühes või teises vahest tahtmist neile teadaolevate uskumuste kirjapanekuks või nende edaspidiseks tähelepanekuks.
Kui eestlased hommikul oma maja uksest välja astuvad, jälgivad nad hoolega, millise olendiga nad kõigepealt kohtuvad. Selle põhjal ennustatakse, kas päev toob neile õnne või õnnetust. Ebaõnne tähendavad nt vana naine, jänes ja kaaren, õnne aga meesterahvas ja siga.
Kui jahimehed, kalurid ja muud taolised vana naise või jänesega kohtuvad, on nad võimelised tagasi koju minema.
