ent laulja laulab kurbusest, kurdetakse nukrusest. Kui suu kase- või pärnalehtedel viise veeretab, siis süda leinab ja eestlaste puhul tavalise üksikasjalikkusega kõlab lugu nii:
Silmad vett mul veeretavad,
silmist veereb palgedele,
palgeilt veereb õlgadele,
õlult veereb rinnuleni,
rinnult jookseb reisileni,
reisilt labajaluleni,
labajalult varvasteni,
sielt sie mahaje jookseb.
Ja lisab eestlaste puhul samuti tavapärase liialdusega, et pisarad hakkavad maas allikate ja jõgede kujul voolama.
Väga tahetakse ka uusi laule. Ka laul ise ütleb:
Nõnda on minul sõnuda
kui neid uusida ubeda,
keedetuida herneeida,
sissetehtud sõstareida,
lülituida pähkelaida.
Versényi György: Az észt népdalokról. In: Egyetemes Philologiai Közlöny, 1882. 7. vihik, lk 646–648.
Willem Ernits
Üks seni meil tundmata madjarikeelne Eesti rahwalaulude uurimine
Dr. Versényi György, Az észt népdalokról, Az Egyetemes Philologiai Közlöny, 7-ik füzet 1882. (Loetagu: Dr. Värsheenji Djördj, As eest neepdalokrool, As Edjätämäsh Filologiai Köslönj, hätädik füsät 1882. – Dr. Georg Versényi, Eesti rahwalauludest, Üleüldine keeleteaduse ajakiri, seitsmes wihk 1882).
Meil on tihti uhke oldud meie rahwaluule rikkuse üle, ja seda wahest õigusegagi. Wist küll leidub wähe rahwaid maailmas, kellel oleksid ette näidata, nii mitme kümne tuhande numbrilised rahwaluule kogud, kui meil neid terwe rahwa poolt on kokku kantud isamaalise waimustuse õhutusel. Kuid pääasi, harwa leidub mujal (pääle Soome) nii palju ühe laulu teisendisi (meil on neid arutihti sadade kaupa), mis teeksid wõimalikuks laulude tekkimise, rändamise ja arenemise uurimise mikroskobilises üksikasjalikkuses, küla külalt, rida realt, sõna sõnalt. Suurte rahwaste juures, laiemal laulude alal on see wõimalik ainult suurtes joontes, kuna üksikasjaliku rahwalaulude uurimise metodi wäljatöötamine on meie ja soomlaste eesõiguseks, kuid ühtlasi ka tõsiseks kohuseks. Siin on ala, millel töötades ka meiegi wõime üleüldisinimlist teaduse kapitali tähtsa lisandusega rikastada.
Silmapaistwas wastolus eelpool öelduga on see asjaolu, et meil on nii wähe ära tehtud rahwalaulude uurimises. Pääle Dr. O. Kallas´e wäitekirja „Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie“ (Eesti rahwaluule kordumiselaulud), ühe tõsisematest ja põhjapanewamatest töödest nimetatud alal, on meil weel peetud paar kõnet rahwalaulude üle, awaldatud paar lühemat ajalehe kirjutust – ja see näib olewat kõik! Wõiks ju meie saamatust selleski asjas wäikeses osas wabandada „raskete ja kitsaste oludega“, kuid silmas pidades meie praegust suurt haritlaste ja üliõpilaste arwu (wiimaseid üksi on meil tuhande ümber) peame jõudma otsusele, et siin on tegemist pääasjalikult hooletusega, wähese enesetundmise tarwidusega. Wiimane on aga alati sügawama waimlise kulturi tundemärgina – asi, mida meil weel küllalt ei näi olewat.
Soomlaste poolt on enam ära tehtud meie rahwaluule uurimises. Tarwis ainult meele tuletada professor Julius Krohni ajaloolis-geografilist rahwaluule uurimisewiisi põhjendawaid töid, tema järeltulija prof. Kaarle Krohni Kalewala runode ajalugu (Kalewalan runojen historia), siis weel „Die geographische Verbreitung estnischer Lieder“ (Eesti rahwalaulude geografiline laialilagunemine) nimelist tööd ja teisi, milledes näidatakse, et Kalewala 50 runost ehk laulust umbes 20 on saanud oma alguse Eestist; Dr. Franssila Suure tamme laulu uurimist (Iso tammi litteineen) Eesti ja Läti teisenditega, Dr. Uno Karttuse põhjapanewat tööd Kalewipoja kokkuseade üle (Kalewipoegin kokoonpano), Dr. A. R. Niemi praegugi weel jatkuwaid uurimisi Eesti-Soome ja Leedu-Läti rahwalaulu alade kokkupuutumiste üle jne. Nende kõikide täienduseks tuleb pidada Dr. Armas Launise uurimist Eesti-Soome rahwawiiside üle (Über Art, Entstehung und Verbreitung der estnisch-finnischen Runenmelodien – Eesti-Soome runowiiside tõu, tekkimise ja laialilagunemise üle), mis käsitab samal ajal esinewate rahwalaulude muusikalist külge. Soomlaste poolt tehtud töö rikkalikkus leiab seletuse sellest, et Soome, Eesti ja neid ühendaw Ingerimaa ja Karjala on õieti üks rahwalaulu piirkond, mida uurides ühte osa tähelepanemata ei saa jätta. Iseenesestki mõista, on siin suuresti mõjumas ka sugurahwaline ühistunne.
Wiimase teguri mõju on aga meie lõunapooliste sugulaste, madjarite, juures pääpõhjuseks, mis neidki on meelitanud meie rahwaluulet tähele panema, kuna siin enam juttugi ei wõi olla mingisugusest ühisest rahwaluule piirkonnast wõi ühistest wanaaja pärandustest rahwaluules (neid leidub ainult keeles), sest rahwa meeles ei suuda püsida mingisugune suusõnaline mälestus 4 tuhande aasta kestes (niikaua arwatakse olewat läänesoomlaste ja madjarite lahkuminekust). Pääle sugulusetunde näib aga weel Eesti rahwaluule ise olewat ühena sellele omistatud tähelepaneku põhjusena: Kalewipoja 50 aastasel juubelipidul Tartus (23. aug. 1911) tunnistas Dr. Aladár Bán, meie eepose tõlkija Madjari keelde, selle ilu olewat teda kihutanud tööd ette wõtma. See teadusemees, kelle uurimise meie rahwalaulude üle esitan, kirjutab oma 44 leheküljelise töö lõpul: „Ülemalolewas oli minu eesmärgiks Eesti rahwaluulest pakkuda wõimalikult ustawat pilti. Kui lugija ei leia sellest niipalju maitsmist, kui palju mina leidsin, ärgu pangu ta seda Eesti laulude, waid minu jõuetuse arwesse.“
Pooleteise leheküljelises sissejuhatuses tuuakse Hunfalvy järele (Utazás a Balt-tenger vidékein, loetagu: Utasaash a Balt-tängär videekäin – Reis Baltimere maadel, a. 1871) teateid eestlaste ajaloolise saatuse üle samas toonis, nagu wõõrad meist harilikult kirjutawad. Imetletakse meie rahwa sitket wastupidawust, kujutatakse meie minewikku õige tumedate wärwidega. Hunfalvyst wähe ekslikult aru saades üteldakse, eestlased ei olewat häwinud kõige Põhja sõja koleduste pääle waatamata, waid Peeter Suur olewat koguni otstarbekohasemaks pidanud nendega kokkuleppida (!). Eksitus põhjeneb selle pääl, et Hunfalvy kõneleb oma töö esimese köite 56. leheküljel Eesti rüütliseisusest (észt lovagság, l. eest lovagshaag) territorialses mõttes, Dr. Versényi on aga rahwust mõtelnud seda lugedes.
Huvitaw on ka lause: „Hiljuti lugesin, et on tekkimas iirlaste omade sarnased agrar-liikumised.“ Nii on Eesti üle Europas 1882. aasta ümber seesuguseid jutte olnud liikumas, millede tekkimise põhjuseks oli ehk wahest selleaegne „noor-eestlaste“ liikumine, mis sakslasi sundis seinale maalima nii mõndagi hirmutist ja seda maailmale näitama.
Uurimise sissejuhataw osa lõpeb järgmiselt: „Pea üliinimlistes wõitlustes on wäike Eesti rahwas püsinud omal kohal, ei ole kaotanud oma keelt, oma rahwuslist isetunnet. Kas ta wõitlust jõuab kesta ka edaspidi, on tulewiku saladus“.
Ka Dr. Versényi on waremini üleüldiselt walitsenud arwamises, et põline lokkaw rahwaluule on palju kaotanud orjapõlwe ajal, nii et alalhoidunud lauludes on tegemist ainult endiste riismetega. Selle mõtte tõenduseks toob ta Hunfalvy järele (wiimase reisikirjelduses on puudutatud meie wanema rahwaluule kogumist ja Kalewipoega) ühe Eesti rahwalaulu sisu, mille järele wanadest lauludest tuhat tükki olewat laiali pillutud õhus, tuhat maetud lumesse, tuhat warisenud haudadesse, kuna neljanda tuhande orjus ära olewat häwitanud; seda aga, mis munk pannud katte alla, papi palwe rõhunud maha, ei suutwat awaldada tuhatki keelt. Kuid kõige selle pääle waatamata, kirjutab Versényi, on meil tegemist rikkaliku rahwaluulega.
Praeguse aja teadus ei jaga täielikult eelpool toodud arwamist. Ta ei näe katoliku usus ja teoorjuses mitte ainult põlise rahwaluule häwitajat, luule, mille rikkalikkust meie wõime ainult oletada, ilma otsekoheste kindlate tõendusteta, – waid tunnistab, et see muidu nii kurb aeg on pakkunud rahwaluulele terwe hulga aineid, on loonud koguni pea terwe meie praegu tuntud rahwaluule,
